Austraalia

Sydney

Asjad taaskord pakitud, asume teele Melbourne’st ülesse põhja sooja suve ja päikesekildu otsima. Aprilli lõpus on siin selline tüüpiline Eesti sügis kätte jõudnud: päeval on kuni kakskümmend kraadi pilvealune ja sajab tihti, öösel kohati juba päris külm, puulehed siin ja sealpool teede ääres sügiseselt kollased.  Külma on selline pluss viis kuni kümme kraadi, seega toas elades märkamatu, küll aga muutub see väga märgatavaks, kui ööbid telgis. Käime läbi veel vanast heast K-mardist, et osta teele vajaminevat ja esimeseks peatuseks on GPS-i järgi pisut üle 600km kaugusel asuv, juba siis NSW osariigis paiknev, Cooma.

Ah jaa, oleme ennast varustanud hädavajaliku teejuhiga – Camps Australia Wide 6, mis siis väga hea abivahend reisimisel põhjalike kaartide ning ööbimis- ja kämpingukohtadega ja täpsete GPS kordinaatidega. Kulub marjaks ära. 95% kohtades ei tohi Austraalias telkida ja võib saada selle eest koguni kopsaka trahvi. Eelmainitud infobrožüüris on siis toodud välja kõik kohad, kus siiski kämpida võib.  Paljudes  kohtades olemas grillimiskoht, tualeti ja duššiga ja on kohati lausa tasuta või väikse raha eest – alla  5 dollari öö. Olgu öeldud, et karavanpargis võib unpowered site maksta näiteks 30 dollarit öö, seega vahe on märgatav.

Nimbini spirit

Teepeal Cooma jääb Snowy river ja Victoria alpid, mis on Austraalia talvemeelelahutuskeskus:  saab suusatada, lumelauaga sõita jne. Ka Austraalia kõrgeim mägi Mount Kosciuszko 2228m asub siin. Hetkel lund veel ei ole ning selle üle me ei kurda ka.

Coomast edasi umbes 70km kaugusel on Austraalia ACT-i osariigis asuv Canberra. Tegu siis kompromisspealinnaga Sydney ja Melbourne` vahel, kes omavahel teistsugusele kokkuleppele ei saanud ning uus pealinn ehitati nende vahele praktiliselt tühja kohta, sada aastat tagasi.

Siin asuvad suursugused modernistlikud valitsushooned eesotsas uue parlamendihoonega, mille postid kõrguvad üle linna. Erinevaid muuseume, millest meie valime rahvusmuuseumi. Soovitatakse ka veel sõjamuuseumi, aga selle läbikäimine võtab terve päeva ja ühest muuseumist korra kohta on küll.

Bundy

Edasi sõidame Austraalia suurimasse linna Sydney`sse. Siit hakkas pihta Austraalia valgete ajalugu. Aastal 1788 toodi siia laevaga Inglismaalt esimesed tuhatkond vangi, kes hakkasid siin kolooniaid  moodustama. Esimesed aastad olid väga rasked, kuna ala soine ja mitmeid kordi laastas piirkonda nälg.

Ooperimaja on umbes kolm korda väiksem, kui ma ette kujutasin ja piltide pealt paistab. Mitte valge ja särav, vaid selline kollakas ja nu ikka väike on. Teeme Jannega üle jõe asuvas lõbustuspargis vaaterettaga mõned tiirud ja kõnnime pisut mere ääres piki kallasrada, taamal tokis jahid. Esmapilgul kuulutan suurlinnadest võijaks siiski Melbourne`i: ilusam, kompaktsem ja rohkem jalakäijate peale mõeldud lahendused on seal.

Teepeal sõidame läbi Newcastle´i ja Port Macquarie´i, kuni jõuame festivalide pealinna Byron Bay´sse.

Byron Bay on noorte rändurite meka, kus rand on loodud algajatele surfamiseks ning toimub pidevalt erinevaid üritusi. Leidub hulgaliselt söögikohti. Linn on täis noori ja elu keeb. Otustame teha surfipäeva, kuna Queenslandis edasi on ees ootamas jelly stinger fish ja muud elukad, mis teevad vettemineku keeruliseks.

50km Byron Bay`st sisemaal asub mägedes hippilinnake nimega Nimbin. Siin on säilinud kilde 60-ndate hipilikust elustiilist, mida kannavad edasi siia põgenenud halliseguste juustega hipivanaemad ja -vanaisad. Kohalikku muuseumi külastades pakutakse üsna agaralt suurest kilekotist kanepit müüa. Politsei pidi siin harva käima. Seinad on täis joonistatud kanepilehti, rahumärke ja kõike muud Bob Marleyst vesipiibuni ja kirevaks võõbatud VW hipibussini välja. Raadio lahti tehes ja kuulates selgub, et neil siin lausa oma raadiokanal iseloomuliku mõtteviisi edastamiseks olemasJ

Brisbane jõudes on taevas ühtlaselt hall, sajab laginal ja otsa ei paista. Öö veedame autos, nina välja pista lihtsalt ei kannata.

Sellised kalad on meil siin jões

Võtame tuurid ülesse Gold Coast`i poole, mis on Austraalia populaarseim puhkepiirkond ning meenutab oma rannaribale kokkupressitud pilvelõhkujate poolest Miamit Floridas. Reklaami järgi on siin 300 päikeselist päeva aastas. Meil on aga õnn osaks langenud olla tunnistajateks endiselt sombusevõitu päevale. Seega ei peatu siin kaua ja sõidame edasi, järgmiseks peatuseks Bundaberg ja siinne rummivabrik. 25 dollariga tutvustab giid grupile rummi valmistamise protseduure. Suhkrurooga, mida kasvatatakse siin hulgaliselt, viiakse läbi teatud kääritamisprotsessid, siis hiljem mitmeid kordi destileeritakse ning lõpuks lastakse hiigeltammevaatides vähemalt kaks aastat seista. Peamine toodang jääb kodumaale, kuna lihtsalt kohalikud joovad kõik käest ära… Lõpus saab alaga piirnevas baaris erinevaid jääkaruga märgistatud rummisorte ka proovida. Ah jaa, bundy with coke ongi ametlik nimetus Austraalias rumm koolaga jaoks.

Snorgeldajad

Kuna ilmad on jälle ilusaks läinud, võtame mõneks päevaks aja maha Agnes Water ja 1770 rannaalal mõnusal kämpinguplatsil. See on ka suure korallrahu lõunapoolseima ots algus. Rannamõnude nautimise osas on Queenslandis aga mitmeid probleeme. Siin piirkonnas on hulgaliselt jelly stinger`eid ja box-jellyfish`e, kelle mürk kehaga kokku puutudes on nii tugev, et võib halvata kogu närvisüsteemi ja sa, kas upud või siis kõrvetad ennast väga ära ja võid mürgituse tagajärjel halvemal juhul ikkagi surra. Rannad on täis postide otsa pandud äädikapudeleid, mida siis koheselt vastavale kohale nahale valama peab. Eelmainitud tegelaste kõrghooajal novembist aprillini on sügavalt soovituslik selline kergest riidest kapuutsiga smurfi ujumiskostüüm. Juba õhuke riie takistab mürgi kokkupuudet nahaga.

Ühel õhtul majutusala poole sõites jääme pisut hämara peale ning märkamatult on paremalt teele hüpanud tõsiselt suur känguru. Vajutan pidurit ja olen kindel, et kohe on ta esiklaasis. Käib pauk, aga suurem õnnetus jääb ära, kuna tänu pirudramisele ja känguru hüppevõimele saab pihta ainult looma saba ning elu läheb edasi. Auto terve ning tegelane pani ka mööda põldu edasi, loodetavasti suuremate vigastusteta. Õnnelik õnnetus. Olen näinud autosid, mis pärast kokkupõrget känguruga on mahakandmisele määratud. Hea, et niigi läks. Aga jah, hämaras sõita siin on suhteliselt riskantne. 

Lollid loomad, ei vaata absoluutselt teele ega enda kõrvale. Hüppavad ringi omas maailmas olles.

Kaheksajalg

Kalalkäik Austraalia moodi käib nii, et lähed suvalise jõe äärde viskad oma rakenduse, kus on tina, konks ja konksu otsas tükk kalmaari vette ja siis tõmbad nii mitu kala, kui mitu sul parasjagu grilli jaoks vaja on sujuvalt tunni aja jooksul ilma tseremooniata välja. Kala näkkab superhästi ja veel siiamaani pole kordagi tühjade pihkudega tagasi tulema pidanud. Ühe sellise jõe äärest tõmbame siis meiegi õhtusöögiks välja neli whaiting`ut ja Janne saab pisut suurema ja paksema poisi ka, keda identifitseerida ei osanud aga oli kõõrdis silmade ja valge lihaga ja maitses hõbepaberis sidruni ja pipraga grillides hästi.

Bowen

Eungella rahvuspargis, kurviliste teedega mägede vahel jões vabas looduses elab patypus ehk lihtsalt nokkloom, kes on selline nutria sarnane veeloom suure pardinokaga. Teda peab jõe ääres peale passim, kuna ringi liigub ta vaid varahommikul ja õhtul enne pimenemist. Meil õnnestus tegelane paaril korral ka kaadrisse saada.

Järgmiseks linnaks teel on suvine Bowen, kus saame kokku Sirliga, kes siinakandis mõnda aega elanud ja koolis käib. Kaasmaalastelt kohaliku elu olu kohta infot kuulda on ikka huvitav, et kuidas asjad siis siin tegelikut ka käivad.

Boweni peatänava majad sh kõrtsihoone on laiemale maailmale teada filmist Australia, peaosas Nikole Kidmaniga. Siin peab ettevaatlik olema telkimisega, kuna linnas sellist kohta ei ole ning igal pool on sildid , et kui telgid siis saad trahvi. Omast käest on teada, et öösel käib ringi kuri turvamees, kes siis telkijaid kimbutab ja vägisi trahvi kirjutada tahab. Korraldustele ei kuuletu, altkäemaksu ei võta, nalja ei tee ja suure tõenäosusega peksab kodus oma naist ja lapsi.

Natuke sisemaale teel Cairnsi asub Girringuni rahvuspark, mille teeb eriliseks siin kaljudelt alla sööstev Wallamani kosk, mis oma 268 meetriga on mandri kõige kõrgem. Must see koht mis tekitab taaskord selle wow-efekti. Võimas vaatepilt!

Suurim kosk Austraalais

Olemegi otsapidi toredas troopilises Cairns`is. Mõnus, selline natuke Pärnulik kuurortlinn, millel on kihvt välibassein otse ranna ja promenaadi alal kus võimalik ujuda, päevitada ning niisama mõnusalt aeg veeta. Rannas ise ujumas ei käida, kuna alates umbes Bowenist on oht sattuda korkodilli lõugade vahele ja seda sa kindlasti ei taha.

Cairns on parim koht korallrahu külastamiseks. Reaf Teach on selline tore koht, kus 13 dollariga tehakse tutvustus korallarahust kui ökosüsteemist ja näidatakse seinal, mida ja keda siin näha võib. Tänavatel veidi hindu uurides võtame lõpuks paketi järgmiseks päevaks. Paadi sõit pluss kaks sukeldumist ja lõunasöök läheb kokku maksma 170 dollari kanti. Laine on parasjagu väga tugev ning paat sõidab 40km kaugusel kaldast asuvale reefile umbes tunni tugevalt õõtsudes, et nii mõnelgi, nimesid ei nimeta, vahepeal paha hakkab. Sukeldumiskohaks on Fishbul Brack Reef. Õhk on 30 vesi 27 kraadi ja nähtavus 10 meetrit. 

Paronella park

Õnneks on korallrahu taga suhetliselt vaiksem ning hopsti vette. Kõige meeldejäävam ja huvitavam on kaheksajala leid, kes vastavalt ärritusele murdosa sekundite jooksul värvi muudab sinakast halliks ja siis beežiks. Tõesti nagu selline maaväline olend tundub. Muidu on korallriif nagu riif ikka. Kuna siin käib iga aasta 5 miljonit turisti, siis on see ka oma jalajälje siia jätnud. On märgata päris palju surnud koralle ning võrreldes Tai ja Filipiinidega on elustik vähem kirju.

Hästi mõnus koht külastamises on Paronella park, mille teevad eriliseks Hispaania immigrandi Jose Paronella poolt 1929. aastal rajatud lossivaremed ja kunagine vabaajakeskus, kus sai lossi kõrval looklevas jões ujuda ja kosevaadet nautida. Uued omanikud on lossihooned konserveerinud ja pargi korrastanud ning öösel tänu valgustusele on koht väga lummav ja Austraaliale mitteomaselt ajaloohõnguline.

Karumba pelikanid

Siit edasi seame sihid Darwini poole, aga otsustame sõita mitte tavalist A1 pidi algusega Townswillest, vaid Gulf Development Road´i kaudu, mis viib korraks läbi ka mereäärest väiksest Karumba asulast. Tee äärde jääb Savannah` vana rauteejaam, kus rongid ei sõida juba ammu, küll on Nad aga seal alles ja neist on tehtud huvitav restoran ja majutusala, kus on võimalik näiteks rongikupees magada.

Ilm on läinud sisemaiselt umbseks ja palavaks. Muld on jälle punane ning teeäärtes võib näha kõrgeid punakaid siplegapesi, kohati mõnemeetriste vahedega ning mõni on lausa nii tee äärde ehitatud, et asfalt lõppeb ja silpelgapesa kohe algab. Kui autoga sellisele otsa sõidad pole nalja, tegu on kivikõvade moodustistega, mis autoplekile kindlatsi hästi ei mõju.

Lõpmata tee...

Asfalttee muutub siin alalõpmata üherealiseks ning on teinekord hiiglaslike aukudega keset teed – need siis peamiselt üleujutuste tagajärjed. Liiklus on siin väga hõre. Võid sõita tunde nii, et keegi vastu ei tule. Maastik on poolkõrbeline vahelduv põõsastik, mis sisemaale jõudes madalamaks muutub.

Karumba on väike linnake Carpentaria lahes. Siin elab teatud hulk kavandustöötajaid ning majutuskohtade hinnad on laes, kuna pihta on hakanud hooaeg. Gray romance on siis nähtus Austraalias, kus peamiselt keskealised inimesed ja pensionärid pakivad oma asjad kokku karavanvännidesse lõunapoolsetelt aladelt – Victoria, NSW ja South Australia – ja  suunduvad aprillist-maist umbes pooleks aastaks põhja – Cairns , Darwin ja Broome –päikese kätte. Et siis Märtsis, kui siin vihmaperiood kätte jõuab ja all jälle kevad käes, tagasi koju sõita. Sama asi siis Karumbas ning tänavapilt on hallipäistest inimestest tulvil ja hinnad seetõttu konkurentsist väljas. Rannas on näha julgeid pelikane, kes kalameeste käest kalu hea ja halvaga kätte saada proovivad.

Mount Isa kaevanduslinn on pindalalt üks maailma suurimaid linnasid, territooriumilt praktiliselt võrdne Eestiga. Päeval on siin 30 soojakraadi ja öösel vajub sisemaale tüüpiliselt näit praegu sinna 8 kraadi peale.

Outback

Barkly Hwy´d pidi edasi on meie suund. Tee peal pole siin väga midagi muud kui iga 300-400 km tagant mõni roadhouse, kus saab süüa-juua, vajadusel majutust ja konkurentsi puudumise tõttu hirmkallist bensiini. Hind kohati üle 2 dollari liitri eest. Jõuame otsapidi Northern Territory`le kus teed lähevad kohe märgatavalt paremaks ning kiirusepiirang tõuseb rekordiliseks – 130km/h. Three ways on koht, kus Barkly Hwy kohtub Stuart Hwy-ga. Maantee, mis põhjast lõunasse viib, algab Darwinist, läbib Alise Springsi ja viib otsapidi välja Adelaide´i. Liiklus on siin juba oluliselt tihedam ning mure, kui autoga midagi juhtub, et mis siis saab, on kohe pea olematu.

Nitmiluki rahvuspargis asub 12-kilomeetrine Katharine George`i org. Jõuame siia lõunaks ning suudume mööda jõge ja üle mägede jalutuskäigule. Kanjoni servalt avanev vaade on tõeliselt muljetavaldav. Sellistel momentidel tuleb just see Austraalia tunne, et wow, olen siin ja vot selline koht siis päikseloojangu taustal. Kindlasti selline koht, mida peab nägema! 

Katherine George

Siit veidi eemal on väikese kosega laguun, kus võtame aja maha ja teeme värskendava ujumise. Tagasi kaldade ujudes märkan mõne meetri kaugusel pruuni madu vee piiril ukerdamas, mistõttu polegi ujumine enam nii mõnus tegevus, kui alles tundus ja teeme kiiremini kui tavaliselt veest varvast.  Läheb hämaraks ning nüüd saame aru, et oleks pidanud pealambi kaasa võtma. Lõpuks ei näe enam üldse midagi ja kaljuteed pidi alla orgu tuleb teed kobamisi otsida. Kuu on ka pilve taga ja ei tee elu lihtsamaks. Öös on asju ja hääli. Eriti hirmutavad on need hääled all, kus tee viib pilkases pilemeduses piki jõekallast ning iga hetk on tunne, et nüüd kohe astud krokodilllile või maole peale. Mitte sittagi ei näe noh!

Õnneks jõuame ilusti autoni ja saame aru, kui tore leiutis ikka taskulamp on.

Kaljujoonised Kakadu NP

Kakadu Rahvuspark, mis asub 150km Darwinist lääne pool, on üks suurimaid rahvusparke Austraalias ning siin on filmitud ka näiteks Crocodile Dundee film. Siin elavad mõlemad krokodilli liigid: kuni 3m pikkuseks kasvav magevees elav ja peamiselt kaladest toituv mageveekrokodill ehk freshie ning kuni 6 meetri pikkuseks kasvav ja kuni tonn kaaluv nii mage kui ka soolases vees elav soolaveekorkodill ehk saltie.  Viimane ei ole dionosauruste ajast siiani väga muutunud ning ei oma nad ka loodusliku vaenlast peale oma teiste liigikaaslaste.  

Korkodill on mitmes mõttes sarnane inimesega. Nimelt, elab ta umbes 70 aastaseks, suguküpseks saab 15 aastaselt ning ründab enda suurusest ainult väiksemaid. Veest välja võivad nad hüpata kuni oma kehapikkuse jagu. 

Krokodill võib halbade tingimuste korral süüa ka vaid korra aastas ning panna ennast sellisesse uneasendisse, kus tema süda lööb vaid korra minutis.

Jumping salty

Kõikjal on väljas ujumiskeelusildid, kuid sellest hoolimata tapetakse mõni kalamees või teine uljaspea praktiliselt igal aastal krokodillide poolt. 2002. aastal lubas üks pargi uljaspäine giid keelust hoolimata inimesed õhtul ühte veesilma ujuma, minnes ka ise sisse. Sellel õhtul tappis 4,5-meetrine isend ühe saksa naise nii, et tema kehaosad olid järgmisel päeval, kui pargivalvurid korokodilli harpuuniga kätte said ikka veel loomal suus…

35 dollari eest teeme kaasa hommikuse jumping crocodile kruiisi, kus mööda jõge ülesse sõites meelitab giid pulga otsa pandud lihaga tegelased kohale ja paneb nad liha järgi hüppama. 

Ühe pildi peale saanud isendil avastan puuduvad esijäsemed. 

Karm elu on neil, juu on kunagi teise kroksi kõhtu sattunud need.

Kakadu rahvuspargis on näha veel aborigeenide kuni 6000 aasta vanuseid kaljujooniseid.

Darwin NT pealinnana sai tugevalt kannatada 1974. aasta Tracy trüklonilt, mille peale suur osa põliselanikke käega lõi ja piirkonnast minema sõitis. Tänasel päeval on linn täis backpacker`eid. Iga päev põrkasin linnapeal kokku mõne eestlasega. Õhtuti tulevad välja sellised imetillukesed sääselaadsed elukad, kes märkamatult sinuga üks-null teevad. 

Darwini vaade Darwini pargist

7 kuud ja 24 000km teid on teeninud mind minu Hyundai, mille ma nüüd hollandi backer`itele maha müün, kes samal päeval alustavad oma teed Queenslandi. Vaene auto….Automüük ise on tänu WA numbritele väga lihtsaks tehtud. Prindid netist välja vormi, üks A4 ostjale teine müüjale, allkirjad alla, raha käe peale, võtmed üle anda ja vormid posti ja ongi kõik. Ei ole mingit ARK-is passimist ja riigilõivude maksmist ja ajaraiskamist ja ülevaatust. Respect!