Chiang Mai & Pai

Myanmarist tagasi Taisse sõitsime lennukiga Pangkoki. Päeval sai ennast varustatud uue fotokaameraga (Canon S95), et tulevikus ikka veel paremaid reisipilte teha saaks ning õhtul põrutasime siis öörongiga edasi Chiang Mai poole. Öörong väljast selline nagu rong ikka. Seest on kahel pool istmed üksteise vastu ning magamamineku ajaks käivad siis alumised istmed voodiks kokku ja ülevalt tuleb alla teine voodi ja ongi kaks nari millele käib siis kardin ka ette. Päris mugav ja privaatne moodustis. Rongipilet maksis 800 bahti ringi.



Öörongi puhveti poliitikanurk



Rongisõit kokku umbes 13h läks nii, et kõigepealt vaatasime ära ühe filmi siis sai nagu nott hommikuni magatud ning hommikul restoranivagunis ühe tai ja saksa tüübiga kohalikult poliitikast räägitud. Väga kiire ja valutu reisivõimalus see öörong igaljuhul soovitan soojalt.



Chiang Mai siis Tai mõistes üsna põhjas asuv riigi suuruselt teine linn umbes 2 milj elanikuga. Linna keskel nelinurga kujuline vanalinn mida ümbritsevad kanalid. Vanalinnas leidsime endale lihtsa vaevaga Kavil Guesthouses majutuse mis maksis 200 bahti öö. Chiang Mai meenutab olustikult kõige rohkem Tartut. Lisaks suurele ülikoolile 26 000 õpilast on rahvas üldiselt noorem ja õhkkond pisut sujuvam kui mujal.

Rafting

Linna ümbritsevad võimsad mäed millel avaneb vaade linnale nagu see oleks peopesal.

Hotellist siis võtsime endale kahepäevase tuuri mille esimesel päeval sõitsime jõeraftingule mis polnud küll selles mõttes liiga ekstriim kuna võrreldes vihmahooajaga veetase madal ning seetõttu ka vool aeglasem. Samas märjaks sai ja vetta hüpatud sai kaa seega hinne 4 sellele üritusele.

Õhtuks viidi meid Baan Mae Kompongi mis siis küla mägedes umbes tunni autosõidu kaugusel Chiang Maist kus siis oli selline kena kompleks kose ja värkidega. Küla üks võõrastemaja oli võitnud Tai valitsuselt 2010 aasta selle piirkonna parima võõrastemaja auhinna mille tulemusel tegi siis asutus suure peo kus kõik kutsutud olid ja süüa ja juua tasuta. Viski voolas ojadena. Ise ka muidugi platsis tahad ju oma silmaga külapidu näha. Sealkandis tegeletakse peamiselt kohvi, tee kasvatamisega mille tarvis kuningas isiklikult on erinevaid projekte teinud elu ja turismi edendamise nimel siis põhiliselt.
Laval esines kohalik Vanilja Ninja selle erinevusega, et huvi korral said mehed neile raha suka vahele pista. Seda detaili vist Vanilja Nilnja repertuaaris ei olnud. Nu ja juu sellepärast ka seda bändi väga pole enam.

trossid vilisevad

Teine päev kulus tervenisti Flight of the Gibbon-ile. See on siis sealne seiklusraja laadne asi kus tsungli vihmametsa on rajatud päris pirakas rada. Pikim lend trossi otsas oli koguni 800m. Kõrgus kuni 70 meetrit. Ikka korralikult kõrgem koht kui Valgerand ma ütlen. Soovitan soojalt, tugev elamus!



Külapidu



Sai veel ära käidud veidi Chiang Maist eemal hot springś mis tähendas siis seda, et maa alt tulev kuum vesi suunatakse vannidesse, baseinidesse kus saad siis ennast solgutada nii ühisbassus kui huvi korral privaatmajas. Igati lahe kogemus. Sai ostetud ka kanamune mida vastavalt maitsele kuumasveebasseinis hoides said endale kohapeal valmistada. Muna hoidsin ikka 15 minutit ära. Salmonellat ei taha teist korda elus saada;P

Maailm on ikka väike tuli tõdeda kui Chiang Mais praktiliselt ninapidi kokku sai joostus Eestist varem tuttava Priidiku ja tema elukaaslasega.
Jõuludeks sai kogu kambaga sõidetud Chiang Maist veel bussiga 4h kaugusel asuvasse Pai-sse. Pai on selline hipiõhustikuga Tai talvekuurord kus kus on mägisem ja öösel läheb päris külmaks nii umbes 10 kraadi. Pikad püksid ja pusa tulid abiks seal. Väga rahulik ja meeldiv miljöö toob linna igal aastal järjest rohkem ja rohkem turiste üle maailma. Samuti on Pai kuulus kohalike seal talvepuhkuse kohana. Palju restorane, regge baar, no cry baar kus lõkke ümber inimesed tantsu lõid.


Köie otsas



Pais pidasime maha ka Jõulud ühe korraliku pizza tellisime kamba peale:P korralikud pühad ilma pizzata ju ometi ei möödu? Jõuluüllatusi ja tule ümber istumist mahtus Pai pühadesse ka natuke. Peale pühi saime tuttava trucki taga kastis ennast ilusti kenast Chiang Maise tagasi trantsporditud.





Jõulupizza



Myanmar

Myanmari reis

19.11.2010-06.12.2010

Osalejad Markus, Rene, Katrin ja Kadri

Viisa Bangkokist 28 päevaks läks maksma umbes 810 bahti võttis aega 3 päeva.

Lennukiga Bangkokist Yangoni (endine pealinn) umbes 50 minutit. Hind 2500 bahti.

Riiki valitseb siis sõjaväeline (diktaatorlik) hunta kes haaras võimu ning kontrollib riiki siiamaani läbi sõjaväe.

Yangon-

Endine pealinn kus elab umbes 6-7 miljonit inimest. Teed nii sõidu- kui kõnniteed on väga halvas seisus. Kõnniteel kõndides pidi pidevalt enda ette vaatama, et mitte auku kukkuda ja seda otseses mõttes. Valitsus ei paranda seal midagi kuna kogu aur läheb uue pealinna ehitamisele.


Telefoni keskjaam Yangonis



Rahast

Hotell mille võtsime nimi May il Inn asus südalinnas ning kahene tuba maksab seal 13 dollarit. Kohalik raha kayat on kasutuses aga paljudes kohtades saab maksta ka dollarites. Turistid nagu meie tulid riiki dollaripakiga, et see siis mustal turul kohalikuks ümber vahetada. 1 dollar on sõltuvalt kursist umbes 850-1000 kayati. Sealjuures suuremad 100$ eest saab parema kursi kui väiksemate eest. Oluline, et $ oleksid uued ja sirged. Vastasel juhul neid ei vahetata või on kurss halvem.

Valitsusest

Kurjad keeled räägivad, et 100$ lähevad lõpuks riigi valitsuse ninameeste kätte kes siis selle enda Sveitsi arvetele kohvritega saadavad. Samuti pidavat pealinnast olla ehitatud maaalunetunnel Tai piirini seda siis selleks, et kui võim peaks pöörduma saaksid praegused kindralid vehkat teha.. Nagu diktaatoritel ikka on ka nendel tegelastel siin omajagu foobijaid. Piltidel näha, et ollakse alati koos suure ihukaitsjate armeega ka näiteks kloostris palvetamas jms. Ühel öösel nägi peamine general unes, et ta saab surma autoavariis misjärl tegi käsu ümber muuta liiklussuunad. Vasakpoolsest parempoolseks, et unenägu ei saaks täide minna..

Liiklus

Autod kusjuures on peamiselt rooliga vasakul pool (mingi osa ka teisel pool) ning üldiselt väga vanad.  Osad mudelid on ka päris kindlasti isetehtud ,,käkid,, mis ARK-s kindlasti läbi ei läheks;) Tais oldud kahe kuuga on vasakpoolne liiklus juba nii omaseks saanud, et alguses tekib kerge segadus. Lennujaamast hotelli saime kauplemise peale 6 $ eest.

Kohalik pulm Inle Lake-s Corolla rules!

Hotell on täitsa korralik isegi konditsioneer on olemas ja aken sisehoovi. Õhtul välja minnes trehvasime sama hotelli pikaealist residenti David-it usast Bostonist kes oli kohalikus kirikus praost. Üle 70 vana mees kellega siis koos õhtustasime ja kes meile endast ja Myanmarist pikemalt jutustas. Meil oli muidugi huvitav kuulata. David oli siin juba 14 aastat poole aasta kaupa elanud talvel Myanmaris suvel Bostonis oma pere juures. Poole aastast viisat Myanmaris ei saa aga ta lihtsalt on üleaja igakord ja maksab 3 $ trahvi iga päeva eest... Ja nii igakord. Mees oli lääne eriti USA kirikus väga pettunud ning seetõttu ka siin tegelikult. Kui kirikus oli pettumus suur siis riigiisadest läänes ei tasu rääkidagiJ Meie jõime õlut ja tema pani oma õlle sisse veel ka kohaliku viskit, et jutt ladusamalt läheks.

Teda võlusid kohalikud inimsed ja nende ehtsus, siirus.

 Teisel päeval külastasime Myanmari ja Yangoni ühte peamist vaatamisväärsust Suurt kuldset Bagodat. Sellel päeval oli seal ka veel suur nö. tähtpäev tseremooniaga kus kohalikud oma pidurõivastes ümber selle käisid.

Saime endale kohaliku kiidi kes 2000 raha eest tegi läbi Bagoda ekskurisooni, rääkis Budismist ja antud bagodast. Sain teada, et olen sündinud teisipäeval (ei mäletanud) ja et hiina kalendri järgi on minu planeet Mars ja minu tähemärk on lõvi. Igaüks pidi vastavalt oma planeedile siis Bagoda 6 küljel asuvatest pühakuju juurde minema ja seda veega (kruusiga kastma) pesema teatud kindas järjekorras. Eks ikka õnne pärast. Bagoda kullast kuppel pidi rohkem kulda sisaldama kui Inglismaa keskpangas kokku.. Üleval torni otsas olid erinevad vääriskivid mida kiid meile teatud nurkadest näitas. Nägid siis vastavalt sinist, rohelist, punast või valget (võis ka rohkem olla) kivi helkimas. Neid kive polnud julgenud ära võtta isegi Briti kolonistid, kartes rahva viha.

Kuna Katrin sai esimesel päeval kerge toidumürgituse olime Yangonis veel 2 päeva. Käisime natuke kesklinans ringi sõime- kohalik köök võrreldes Tai köögiga oli esialgu harjumatu ja mitte nii hea. Võiks ka põhjus olla meie teadmatus valikus.

Mis aga hea oli oli kohalik õlu. Nii Myanmar kui ka Mandalay õlu annavad silamd ette nii Tai Changile kui minuarvates ka Tartu õllele (Sakust rääkimata).

Õhtul läheb elekter ära umbes 7 ja sisse lülitatakse generaatorid (kellel on). Kuna riik kellel on nii gaasi kui naftat ekspordib sellest suure osa Taisse ja Hiinasse siis seda omainimeste arvelt. Peale kell kümmet õhtul on juba suht vaikne ning linnapeal väga midagi teha ka pole. Vaata ette, et auku ei kuku koduteel!

Kuna alles olid Myanamris valimised ja sellega seoses ka rahutusi ja opositsiooni liidri nimi Aung San Suu Kyi Vabastamine siis oli alguses pisut kõhe vaadates enne reisi algust väliskanalite uudiseid kuid tegelikult polnud kohapeal millestki sellisest mitte midagi näha ega kuulda. Nagu ikka mündil on kaks poolt ja päris suures osas peab tunnistama on väliskanalite info kallutatud ja provokatiivne. Ka püssimehi või sõjaväelasi ei näinud ei tänavatel ega ka mujal praktiliselt üldse.

Edasi sõitsime taksoga bussijaama 5000 raha eest ja sealt 7000 raha eest Kim Punni umbes 4h tee kaugusel. Yangonist lääne poole. Eesmärgiga külastada pühakohta ,,kuldset kivi,, milles siis asub Buddha juuksekarv. Bussisõit läks lõbusalt läbi külade kõrvalistmele potsatas lõbus munk kes siis andis mulle kuulata pleieriga oma palvusi/ muusikat ja meie talle vastu eesti muusikat. Mehe hambad ja igemed tulipunased. Kohaliku ekstrakti söömisest mis sisaldas puulehte, mingit pähklilaadset ollust ja valge paberiliimi laadset kleepuvat materjali (ingliskeelselt lihtsalt beatle). Pannakse kokku lehe sisse mässituna ja hinnaga umbes 100 kohalikku 2-4 sellise eest. Pikaaegne kasutamine teeb hambad väga pruuniks ja seda vist maha ei saagi:S Peale mälumist sülitavad siis kohalikud selle jäägid välja otse tänavale. Seega on tänav igalpool punased süljelaike täis. Proovisime ka ise beatli ära ning veidi võrreldav mokatubakaga kuigi mõju oli vast paar korda tugevam vast. Kõrvalmõjusid ei tuvastanudJ

Meie reisiseltskond vasakult Kats, Rene Katrin ja Markus

Peatusime Kim Phunnis selline 5000 inimesega küla aiaga hottelis mida LP soovitas. Kadri oli LP ja teiste kanalitega väga head tööd teinud ja tänu sellele oli kogu meie teekond väga lihtsaks tehtud. Kena koht kauplesime öö 10 $ peale tingimusega, et me teistele ei ütle, et nii hea diili saimeJ Hommikusöök oli ka hinnas. Väike ring ööturul ja magama. Järgmine päev olime kell 8 valmis alustama reisi veouto kastis mis viis inimesi poole mäe otsa kus kuldne kivi asus. Tõeline vanakooli veouto meie mõistes kastis tehtud kuus pingirida. Igas reas umbes 5-6 inimest. Erlaldi sõitsid kohalikud ja turistid k.a. mungad millest tekkis probleem kuna turistide buss ei tahtnud kuidagi täis saada ja kui juba peaaegu oli täis hakkas kõrvalt ära sõitma teine veoauto ja sinna tormasid meie autos olnud kohalikud ja meie auto oli jälle tühi.. Pooltühjana auto ei liigu muidugi kui ei taha vabu kohti kinni maksta. 1500 kohalikku üks koht. Seda me ei tahtnud. Lõpuks saime minema umbes 11.00. Lõpp ootamisele! Tee oli väga järsk ja käänuline ning kinni tuli hoida kusiganes said. Lõpuks jõudsime poolele mäele kus meid siis maha pandi. Sealt edais läks käänuline valatud tee mäkke midamööda siis ülesse vantsima hakkasime. Paras trenn. Vahepeal oli õnneks üks veesilm kus sai ennast kasta külma veega. Tee ääres palju väikseid söögikohti milles ühes ka teenitud kookospähklipeatuse teema, et puhata ja mägede vaadet imetleda.


Kuldne kivi



Peale julge 1,5 tunnist kõmpimist jõuame mäe otsa kuldse kivi juurde. Kuhu on rajatud ridamisi erinevaid hooneid erinevateks otstarveteks. Turistina peame ostma ka pileti 600 raha eest. Seal ta seisab kuldne kivi viltu kalju nõlval peale ehitatud selline tornike. Traditsiooni järgi saad (kui oled meesterahvas sest pühakohale omaselt ei tohi naised kivile lähedale tulla) endale osta kullalehekese mille kivi vastu nühkides laiali määrid. Seda ikka kõiga parema nimel. Huvitav on kivi küll. Ta asub nii kalju jalamil ja on päris mürakas ligidalt vaadates paistab päris uskumatu, et kallakuid ja raskusi arvetsades pole see lamakas alla kukkunud. Kohaliku pidid kivi aegajalt ka liigutama , et demonstreerida, et see pole mingite mutritega kinnitatud jalamile. Ehk siis budistlik ime mis muud.

Järgmine päev jätkame oma sõitu bussiga Kalaw-isse mis asub põhjapool läbides teekonnal ka uut pealinna. Bussisõit võtab aega 14 tundi läbi öö ning mädeges kus keskmine kiirus on vast 30 km/h. Teed on lihtsalt mitte väga heas korras. Konditsioneer on tüüpiliselt ,,külmas,, ja tuleb selga panna kõik riided mis sul vähegi on et mitte ära külmuda. Palvetest hoolimata külma väga pikaks ajaks väiksema peale ei keerata. Pisut magatud ja unisena jõuame Kalawi kell 4 hommikul kotid maas buss läinud ja meie tänaval pimedas. Eemal lõkke ääres paar inimest riidesse mähituna nende juurde ka suundume, et lõkke ääres sooja saada. Üks tegelane käib korraks ära ning varsti on meie juures umbes 5 aastane tüdruk kes räägib natuke inglise keelt on väga lahke ja juhatab meid hotelli juurde nimega Eastern paradise.

Long neck tribe

Korralik hotell milliseid on siin mitmeid. Kalaw on kuulus on treckingute(mägimatkadega läbi külade)  poolest. See ka meie peamine sihtmärk siin on. Hotellis tutvume Michelli ja Luiz-iga  paariga kas vastavalt Brasiiliast ja Hispaaniast pärit. Nendega teema ka järgmisel õhtul sooja kohaliku viski ja rummi abiga hotelli rõdul.



Väiksed mungad- mehed peavad Myanmaris mungad olema vähemalt 2 korda.

 Nagu eestlastele kohane on ammas verel ja kui lõunamaine paar on magama läinud otsutame meie tutvust teha kohalike baaridega. Esimeses kohas on ainult mehed ja tegelikult siinkandis väikestes kohtades igalpool. Korralikud naised öösel üksi ringi ei käi. Kui siis ainult mehe saatel ja seda ka kindlasti mitte baaris. Mitte et midagi karta oleks vaid see tähendab kohaliku jaoks, et tegu on prostituudiga. Teeme baaris joogid ja arendame Eesti- Myanmari suhteid. Üks meestest räägib ka päris ok inglise keelt ning tõlgib minu juttu ka teistele.  Meeste huvi on suur meie kui võõrkehade vastu. Mainin, et inimesed minuarvates palju siiramad ja südamlikumad (100% tõsi) kui Tais ja see meeldib kõigile peale tõlget üksmeelse kisakoorina väljendatult. Tai ja Myanmari suhted väga head ei ole. Tai kasutab Myanmari vaesust ja põgenikke ära enda riigis andes neile kõige kehvemad ja vähematasustatad töökohad jättes neile andmata aga igasugused õigused. Suundume teise baari edasi paaru uue sõbra saatel. Uues kohas teeme ettenägelikult ühed nuudlisupid. Tüdrukutel on aeg koju minna. Meie Renega hotelli umbes tunni pärast vist umbes kell 5. Rolleri taga kahekesi kuna külalislahkete Birmalastele kohaselt ei tahetud külalisi jala küll koju lasta.

Uudistamas

Järgmine päev organiseerisime endale kolmapäevase matka koos giidiga läbi mägede Kalawst Inle järve äärde. Distanst vastavalt 16, 22 ja 12 kilomeetrit per päev. Peale meie nelja grupis veel ameeriklane Matt tema elukaaslane mehhiko ameeriklane Sandra ja eelmainitud Michell ja Luiz. Väga tore grupp on sattunud. Isegi komandal päeval kui jalad rakkus ei tärganud kelleski vinguja võrseid. Tore!

Ka meie kiid myanmaritar Thu Thu on väga tore 32 aastane päris ok inglise keelega naisterahvas.  Esimesel päeval läheme ikka kõrgemale mägedesse mööda erinevatest mägiküladest ja algkoolist. Teeme lastega pilti kes on kõik meid vaatama kogunenud näod laia naru täis. Huvitav on see, et keegi ei mangu midagi ega taha saada kommi või raha. Kõik on nii siirad ja rõõmsad ja õnnelikud. Samas külas on keegi vana inimene ära surnud ning ta kantakse rongkäigu saatel vaikselt minema. Külaelanikud jälgivad toimuvat rahulikult. Meie äratame päris palju uudishimu ja tähelepanu.

Meie giid

Vahele paari sõnaga riietusest. Naistel on ainult Myanmarile iseloomulikud kollase pasta laigud mida siis iga hommik tehakse põskedel kui võib olla ka nina peal ja otsaesisel. Hinnaguliselt 90% naistel ja vast 50% meestel samuti. Saadakse seda siis teatud spetsiifilise puu koort vastu kivi hõõrudes. Milleks see? Päikesekaitseks ja ka selleks, et nahk 70 aastaselt ilus ja kortsuvaba oleks nagu giid meile seletab. Sileda nahaga on nad tõesti. Nii mehed kui naised kannavad pükste asemel kokkukeeratud lina Vahe siis selles, et mehed keeravad sõlme sellel seelikul siis ette (hoiavad sõlmes ka oma muud kraami ala beadlit, raha jms) naised küljepeal.

Esimese päeva ööseks jõuame mägikülla kus on meie õhusöök ja ööbimine. Teeme mõned kaardimängud  koos väikse rummiga. Ja lõpuks roovime magama minna. Proovime sest mägedes on temperatuur langenud sisuliselt nullini ja on väga külm. Isegi teki all. Kõik lõdisevad ja magada väga ei saa. Esimest korda tunnen Aasias külma võin ausalt öelda!

Järgmine päev hommikusöök söödud asume Thu Thu juhtimisel edasi järgmiste sihtide poole teele. Näeme oma teel farmereid vesipühvleid karjatamas. Põldu harimas. Järgmises külas on väga palju kuivatatavat paprikakaunu laiali laotatud. Vanemad naised koovad kangastelgede laadsetel asjadel kohalikku kirevat rahvuskotti ikka oma tarbeks ja müügiks ka. Palju lapsi uudistab meid. Sellised terased ja armsalt uudishimulikud.

Pipart korjamas

Hiljem kohalikest farmeritest möödudes peame oma sammu kiirendama kuna tee on üks ja pühvid ja härjad kardavad edasi minna. Eks valged inimesed on hirmsad ka juJ

Õhtuks jõuame kloostrisse kus veedame öö saab pesta ja on oluliselt soojem ka.

Õhtul räägib viskiklaasi ees meile üks teine kohalik meesgiid Myamari olukorrast riiigis.

Ta ei süüdistanud valitsust vaid rääkis nii nagu asjad on nö. ajaloolase pilgu läbi nagu ta ise ütles. Huvitav oli ja andis parema ülevaate toimuvast.

Piprakuivatamine

Viimane päev oli lühem ning peamiselt allamäge mis oli hea uudis meie väsinud ja juba ka pisut villis ja väga väga tolmustele jalgadele. Põldude vahel kiikasid meid karjused kes siis meilt tühjaks saanud veepudeleid kogusid. Iga pudeli eest saavad nad 100 raha või kasutavad kohaliku puskari ajamiseks taarana mis teeb lõpuks sama välja. Trecking maksis meile koos söögikordade ja majutusega 10$ päev näkku.

Inle järve äärde jõudes oli kell juba keskpäevast üle ning peale põgusat lõunasööki suundusime edasi planeeritud paadiretkele inlay järvel. Seda siis siis juba eesti kambaga teised läksid oma teed kes kuhu. Tutvusime järvel ja selle ääres asuvate ujuvmajade ning sealsete käsitöötehastega. Tekstiilivabrik kus tehti erinevaid kangaid, salle jms. Seda siis villast siidist ja taimest mis pidi kasvama ainult Inle järves. Sellest tehtud rätik oli päris hea ja pehme. Ostsin endale sealt salli 7 $ eest hea järgmisel külma sisekliimaga bussireisil kaela panna. Edasi hõbedavabrik kus sai osta erinevaid ehteid.  Paberivarbik kus tehti eritehnoloogiaga paberit millest sai siis teha hiljem lapme, ümbrikke, vihmavarje jms. Hiljem selgus, et need kohad olid suht turistikad.

Inle Lake

Nyaung Shwe linn mis asub Inle järve ääres ja kuhu õhtuks paadiga jõudsime omas poode kus olid samad asjad umbes poole odavamad. Asjaolu mis tegi neil kes asjad juba ära ostnud tuju mõrudaks neil kes mitte vast paremaks. Samas oli vahe Eesti mõistes väike (trööst endale vähemalt). Siin tegime aega parajaks ratastega linnapeal sõites kohaliku eluga tutvudes. Teisel õhul istusime väljas trekkingusõpradega usast kes olid teepealt kaasa võtnud ka ühe kohaliku kes meile eluolust rääkis. Peale mohiitosid olime valmis edasi minema kuid kuna kell juba 10 õhtul selgus et kõik kohad on juba kinni! Käisime ringi linnapeal maha kus urisesime vastastikku koertega kes õhtul võisid ka pisut agresiivsed olla. Koertepulmi oli mitmes kohas näha

Bussisõidu lõunapausid

Edasi ostsime bussipileti Inlest Bagani. Bagan asub siis kesk Birmast pisut loode poole sõites ja on kuulus oma punasest tellisest bagodadega 11-13 sajandist. Tripi pikkus 12 h läbi mägiste auklike teede ja kõige maaliinibussi moodi bussiga millega seni sõitnud olin. Selline kollane kumer nagu nõuka ajal kunagi Missos ja Iklas rahvast vedas. Selle vahega, et ka vahekäik pandi väiksed plassmassist pukke ja seejärel rahvast täis. Kotid pandi katustele ja sinnagi läks omajagu rahvast tõsi küll kohalikke. Buss oli kruusatolmu täis ja mõnus ilma konditsioneerita mis on hea asi- uskuge mind.

Bagani jõudsime lõpuks pisut väsinud ja tolmustena. Siin nägin esimest korda Myanmaris juba ka ,,müügimehi,,kes agaralt meid pakkidega jalgrattarigza peale sokutasid. Kotid olid rasked ja lõpuks andisme alla 500 kohaliku kahekesi rattarikzal oli diil mis meid hotelli ära tõi. Vaesest mehest oli kahju sest raskust oli meie ratta peal parasjagu;)

Big in Myanmar

Kõrgete lagedega ja korralik hotell jällegi Baganis. Tegime tuuri Bagani templite vahel ja ümber hobukaarikule millele mahtus siis 2 inimest. Päevane tuur maksis kaariku kohta 8000. Hea hind millele kaarikujuhile lisandus ,,boonus,, iga meie poolt ostetud suveniiri pealt 10%. Seda saime teada hiljemJ Punasest tellisest templid pärinevad 11-13 sajandist ja neid on päris päris palju. Mõned rohkem korras kui teised ja mõned värskelt ,,oma maitse järgi,, valitsuse poolt renoveeritud. Nimelt ei taha Myanmar UNESCO st ja piirkonda maailmapärandidte nimekirja kandmisest midagi teada ja arvavad, et teavad ise paremini kuidas ja mismoodi asju teha ja ajada. Päikeseloojanguks viidi meil ühe templi katusele vaadet ja Myanmari õlut nautima. Templite valgustus oli huvitavalt organiseeritud st vähe oli neid millele oleks tuled alt peale suunatud selle asemel oli eelistatud nö. jõulukuuse kaunistuse laatset asja kus kuni tipuni välja erinevad lambid vastu säravad. Huvitav aga kuidagi odav lahendus.

Baganis olime veel paar päeva mille käigus saime läbi häda endale tagasilennu internetis Air Asiaga ära osta. Yangon- Bangkok 74$. Läbi häda sellepärast, et Myanmaris on internett ikka väga aeglane või seda pole üldse. Parem on levi hommikul ja keskpäevaks on tihti täitsa maas asi. Baganist sõitsime varahomikul piki jõge väikelaevaga sihtkohaks Mandalay. Mandalay suuruselt teine linn Myanmaris. Mitmeid sildu üle templeid oli näha juba enne linna sisenemist. Järgmisel hommikul võtsime väike sõidu/veoauto Mazda ning tegime tuuri mille käigus viidi meild Mandalay ümbruses asuvatese kahte templisse. Ühte nö. praegugi töös olevasse ja teise vanemasse. Ning viimase atraktsioonina ka maailma pikima tiigipuust silda vaatama, kaema. Sild ehib ka Myamari viimase LP esikaant:P  Huvitav oli sealjuures vaadata kohalike kalameeste püügitehnikat. Nimelt on mehed peaaega kaelani vees ja õngitsevad (konksu otsas sööta pole) õngega pisut edasi-tagasi liigutusi tehes päris korralikke sinakaspunaseid ahvenalaadseid kalasid veest välja.

Tiigipuust sild

Aeg oli läinud kiiresti ning juba oligi tarvis meil Mandalaist Yangoni sõita hakata. Bussisõit läks suhteliselt valutult jälle umbes 14h ringis. Suur buss ja konditsioneeriga jälle. Teepeal proovisime Renega ka kohaliku veini ära. Oli üllatavalt hea ja maitses natuke nagu Põltsamaa kuldne.

Yangonis külastasime viimasel õhtul prantsuse restorani Le Planteur mis kuulus juba 14 aastat seal elanud Sweitsi juudile oli kohalike hindu arvestades päris noobel ja kallis koht aga päris korraliku tasemega ja heade söökidega. Viimaks tegime tutvust ka kohaliku ööklubiga kus sai ka parasjagu nalja ning siis koju magama. Pisut sisse magasime aga lenuki peale ikkagi jõudsime ja suletud reziimist tagasi Bangkoki mis muud!