Indoneesia

Bali- surfarite paradiis!!!

Bali, Indoneesia 

27.06.2011--12.07.2011

Filipiinidelt läbi tuttava Kuala Lumpuri on minu sihtmärk Indoneesias asuv hinduistlik Bali saar.

Elab siin surfisaarel 3,5 miljonit inimest. Pindalalt on Bali umbes poole suurem kui Saaremaa.

95% elanikest on Bali põliselanikud. Turistide vood avastasid Bali 70- tatel ja pole sellest saadik (välja arvatud paaril juhul- mõned pommiplahvatused ja vulkaanipursked) lakanud.

Esimene asi mis kohe silma hakkab on täiesti omamoodi arhidektuur, punaste kivikatustega omanäolised kivimajad koos oma nikerdustega väravate ja sisehoovidega mis on huvitavad ja tõeliselt omanäolised.

Balil on kasutusel indoneesia ruupia. 100 000 ruupiat on umbes 12 usa dollarit.  Selle raha eest saab saarel hästi kaubeldes sellise tavalise majutuse kahe voodikohaga.  Üldiselt on siin majutus suhteliselt kallis, söök, jook ja eriti maalid ja puuskulptuurid aga päris mõistlike hindadega. Peale kahte päeva sõidab Austraaliast siia ka Liis kelle lennujaamast rolleriga peale nopin.

Rannas

Sõidame Bingin Beachile umbes 45 minuti rollerisõidu kaugusel lennujaamast lõunasse. Siin asuvad surfarite lemmikrannad kuid algajal pole siin selles mõttes midagi teha.  Laine on mõnus suur ja eriti pikk aga põhi kivikalju mis järsku vee alt otsekui seinana välja ulatub.  Tänavatel on näha mitmeid surfareid kes on julmalt selja või kõhupealt ära kriibitud. See juhtub siis kui liiga lähedale kaljuseinale sõidad või laine alla jääd.  Meie naudime randa ja ujume ja siin surfamist esimest korda elus proovima ei hakka.  Leiame väga laheda hispaania chillimiskoha mis on kalju peal äsjaavatud ja oma basseiniga. Kliendid on peamiselt hipsaanlased ja itaalased. Siinne õhkkond on vaba ja väga mõnus. Koha nimi on El Kabron ja lähim asukoht selleni on Pecatu küla.

Järgmine päev sõidame Kutale kust rentisin roller ja pikendasime renti veel nädala jagu. Rollerirendi hind 30 000 päev nädala puhul. Kuta on turistidest üleujutatud. Palju on noori peoliseid lääne-euroopast, kes siis kõik teevad endast parima, et reis meeldejäävaks teha.

El Kabron

Meie plaan on sõita läbi Bali saare Lovina Beachile. Umbes kahe tunni kaugusel Denpasarist, mis on Bali pealinn, kuid kus väga midagi huvitavat teha ei ole, asub linn nimega Ubud. Ubud, võib öelda on Bali kultuuripealinn. Siin on teede ääres tohutult maalikaleriisid kus võib iga huviline leida midagi endale sobivat. Alates Buddha nägudest kuni looduspiltide ja puunikerduste ja tuulelohedeni välja. Ubudi jääme kolmeks päevaks ja käime kohalikku näidendid vaatamas. Ajalooline teema Kuningast tema naisest, kurjast vaimust ja heast ahvist kes naise lõpuks vaimu käest ära päästab. Asjale annab jumet 60 liikmeline meeskoor kes erinevatel aegadel erinevaid taustahäälitsusi teevad. Umbes nagu punklaulupidu aga aga rohkem tseremooniat. Õhtu kulmineerub sütelkõndija esitlusega. Umbes nagu Peep Vainu koolituse lõpp aga rohkem dramaatikat ja showd.

Ubudis läheme Liisinga ka kohaliku ennustaja/ravitseja juurde.

Meeskoor

Tuleb välja, et tegu on sama vanamehega kes selles Julia Robertsi filmis mängis ning sellega kaasnev reklaam on olnud väga mõjuv. Jõuame kohale nii, et saame järjekorranumbrid 21 ja 22. Kokku antakse päevas välja 25 järjekorranumbrit. Iga inimese peale läheb umbes 15 minutit. Kuna rahvast on järjekorras väga palju siis käime vahepeal lähedal asuvas ahvide metsas. Väravas ostame banaane, et peategelasi toita. Kohe saame teada, et teeme asju täitsa valesti. Banaanid on natuke rohelised ning ületoidetud ja ülbed ahvid ei taha neid eriti. Veelvähem tahavad nad neid kui ma banaani hoolitsevalt lahti koorin. See ei lähe mitte. Ahvid on siin pargis bossid. Neid on karjade viisi. Paljud inimesed kardavad silmnähtavalt agresiivseid ahve. Pargis on õnneks küll ettenägelikult mitmeid pargivahte kes üleannetutel lähisugulastel silma peal hoiavad.  Üks isend hüppab mingi tädi puusale ja sealt mulle rinna peale ja sealt muretult edasi aia peale ehamatades sellega päris korralikult. Teine joob isukalt asfaldile maha voolanud coca-colat.

Võimetega vanaga

Läheme paari tunni pärast tagasi ennustaja juurde. Umbes viis inimest on ikka veel meist eespool. Seega istume lähedal asuva katuse alla ja teeme aega parajaks.  Tahest tahtmata on kuulda, mida umbes 90 aastane vanamees inimestele nende käe järgi jutustab. Jutt on muiude kõigile umbes samasugune. Pikk iga, armastus, õnnelik elu jms. Ikka sellised asjad mida kuulda tahad. Mingid kolm vene tsikki säravad rahulolust kui vanamehe juurest ära tulevad. Räägi inimestele seda mida nad kuulda tahavad.. Samas küsib vanamees ühelt mehelt jutu jooksul kolm korda mis on ta nimi ja töökoht? Seega mälu väga hea enam pole. Olgu kuidas nende võimetega on üks on kindel rahamasina on film temast teinud küll. Igalt turistilt ,,kasseeriv,, vana kohalikku raha sinna 200 000 kanti. Balil töötatakse kõik päevad peale esmaspäeva, seega kerge arvutus näitab et vana paneb kuuga taskusse miskit 15000 daala. Pole paha 90 eluaasta kohta! Umbud on muidu väga mõnus paljude festivalide ja käsitööpoodidega linnake kuhu igal juhul tasub vaatama tulla.

Järgmisel päeva jätkame on sõitu rolleriga läbi saare Pura Luhur Batukau templi poole Bali siseosas. Ilm läheb vahepeal päris käest ära ja hakkab sadama. Jõuame väikeste kuivatakaotustega ühe restoranini, et keha kinnitada ja vihma lõppu oodata. Siin avaneb suurepärane vaade riisipõldudele mis ümbritsevad piirkonda.

Ahvatlevad ahvid

Templis, mis asub keset metsi, on parasjagu suured pidustused ning tseremoonia. Sisenemisel antakse sulle ümber kangas mis varjavad nii meestel kui naistel jalgu. Kõige pühamatese paikadsse kus käib palvetamine turistid minna ei tohigi. Õhtul läheb mägede vahel sõites päris külmaks. Mängu lähevad kõik t särgid mis kaasas on -mis selge, mis salliks ikka eesmärgiga sooja saada. Mägedest alla Lovina Beachile jõudes on koos päikese loojumisega tunda temperatuuri tõusu.

Oma viimasel päeval Balil pühendume sellele milleks siia üle maailma kokku tullakse. Surfamisele Kuta rannas. Rendin suure surfilaua ning sean sammud vette õiget lainet püüdma. Umbes pool tundi liuglen lauaga laine peal kõhuli. Nii umbes tunniga saab enamvähem selgeks see mis hetkel tugevama laine saabudes laua peale tõusta.

Surfiabc

Alguses põlvili pärast juba ka püsti. Väga lahe on! Laine viib sind pika sirgena edasi mõnel juhul täitsa kaldani välja. Surfimise esimene test on läbitud ja hammas täiega verel. 

Filipiinid

Manila promenaad

06.05.2011- 26.06.2011

Filipiinid kuuluvad küll geograafilises mõttes Kagu-Aasiasse aga tegelikult on nad ülejäänud regioonist väga erinevad. Seda nii ajalooliselt, kultuuriliselt kui kõikvõimalike teisi aspekte pidi. Tugeva jälje on jätnud siia hispaanlaste 350 aastane kolonisatsioon ja hiljem ameeriklaste 45 aastne ülemvõim peale seda. Viimased ostsid siis eemise sajandi alguses riigi ära Hispnaanlastelt koos Guami ja Buerto Ricoga 20 miljoni dollari eest. Ameeriklastega saavad filipiinlased siiani väga hästi läbi. Erinevalt Hispaaniast investeeris Ameerika siia tugevalt nii haridusse kui ka kõikvõimalikese kommunikatsioonidesse.  Riigi teeb eriliseks ka see, et ainukese Aasia riigina on peamiseks usundiks katolik usk. Kirikuid on kõikjal ja rohkesti. Ma ei tea kas sellel on otsest seost aga tänavatel on ka väga palju graffitit. Täna ameeriklaste heale tööle haridussüsteemis räägivad pea kõik inimesed väga head inglise keelt mis teeb ränduri elu palju lihtsamaks. Filipiinid koosnevad 7011 saarest mida on võimatu külastada 3 nädalaga, aeg mis antakse riiki saabudes passi, sinu esimese viisa näol.  Filipiinid on tugevalt ülerahvastatud, siin elab hetkel suure tõenäosusega juba üle 100 miljoni inimese. Perekonnad on suured ja oma mõju sellel on kindlasti ka katolikul kirikul kes taunib aborte ja kondoomide kasutamist riigis.

Friendlyś katuseterass

Eriti tuntav on ülerahvastatus suuremates linnades nagu Manila, Cebu jm. Selles osas saab samastada ehk Vietnamiga kus samuti maa ala arvestades siblib tänavatel mustmiljon inimest. Ja see on tegelikult problem kui tahad rahu ja vaikust siis saad kisa, askeldamise ja pidevad teemad. Populatsiooni ohjeldamatu kasvu probleemidest riigi enda jaoks ma üldse ei räägi.

Rahaühikuks on siin Filipiinide peso. Vahetuskurss on hetkel umbes nii, et 100 peso eest saad umbes 1,6 eurot ja 1 dollari eest saad umbes 43 pesot.

Manila Filipiinide pealinnast ei saa sa üle või umber kui siiakanti satud. Enamus lende lihtsalt suundub pealinna. Elab siin vananenud statistika põhjal umbes 12 miljonit inimest. Tegelikult kindlasti rohkem. Linn on väga kaootiline. Olen NY elanud ja mulle isiklukult tundub Manila kohati suurem ja eriti organiseerimatu. Tänavavõrgustikul puudub pealevaadates loogika. Ühistratsport on pehmelt öeldes nõrk. Linn ei ole kaunis, selle võib kohe ära öelda. Sitaauk ei ole ilus väljend aga sobib Manila kirjeldamiseks päris hästi. Siia on kogunenud paremat elu otsima üle riigi kõikvõimalik kiht igasugu karvaseid ja sulelisi. Kõvasti tänavalapsi kes sul karjas järgi käivad käed pikalt ees raha küsimas. Kuna minu läpakas otsustas just siinkohal katki minna siis veetsin Manilas aega kokku umbes 8 päeva mis on tegelikult 7 päeva rohkem kui peaks. Alguses arvati, et saavad arvuti korda. Mitmendal diagnostika korral selgus, et viga on emaplaadis ja selle asendamine maksab umbes samapalju kui uue arvuti ostmine, siis lõpuks selle teadmiseni jõudes saigi vana hea Delli asemele nüüd MacBook Pro soetatud. Natuke harjumist vajab veel aga mõnusalt kiire käivituja ja mõtleja on Mac küll võrreldes PC-ga.  

Tricicle juht

Lisaks sellele, et riiki sisenedes saad endale viisa ainult 3 nädalaks siis teine mure on see, et immigratsioon võib tahta näha sinu tagasisõidu piletit. Seega pidin Airasia tagasisõidupileti Kota Kinabalus Manila- Kuala Lumpuri otsal enne lennuki peale istumist ära ostma. Polnud üldse plaanis tegelikult ja pärast on paras jama selle ümberregamisega. Airasial nimelt pole kohalikku numbrit ning kaugekõne kokku läks maksma mingi 650 pesot ning ümberregamise tasu teised 1600.  Kõigele lisaks ei küsinud immigratsioonis tegelikult keegi minu tagasisõidu piletit. Pidi pisteline kontroll olema.. Manilas aega sisutades tegin ära viisapikenduse üheks kuuks mis maksab kokku 3030 raha. Immigratsioonibüroo asub Intramuros vanalinna piiril ning protseduur on suhteliselt valutu ja võtab aega umbes tunni.  Lihtsam ise ära teha kui maksta agentuurile lisaks 1500 raha kes siis sinu eest seda teeb. Hispaanialiku arhidektuuriga vanalinn on kena ja tasub külastamist. Erinevad koloniaalajstu kirikud, linna kaitsemüür, riigiasutused jms peamiselt 17-18 sajandist. Linnamüüri taga endise kaitsekraavi alal asub nüüdisajal golfiväljakuks kujundatud pargiala.  Jalutuskäigu kaugusel vanalinnast asub Rizal Park kus on võimalik palavaga jalga puhata ja toimub ka parasjagu üks väga kohalik jalgpallimats.

Vihmavarju parandustsehh

Spordi osas on Filipiinlaste vaieldamatu jumal nende kergekaalu poksi maailmameister Manny Pacquiao kelle reklaamnägu vaatab vastu paljudelt tänavanurkadelt, poelettidelt ja TV-st. Sama päeva õhtul kui Manilase jõudsin oli just tema üks mats mille ta ka võitis. Imekspandava kiirusega oli järgmisel päeval kõikjal tänavatel juba piraat dvd-d antud matsiga. Kui mujal Kagu-Aasias on aukohal jalgpall siis filipiinlased fännavad korvpalli. Korvirõngas ripub iga tänavnurga kohal ning pall patsub seal alalõpmata nii öösel kui ka päeval. Sain teada, et NBA kunagine lauapallikuningas Dennis Rodmani ema oli filipiino olnud.

Inimeste energilisus, avatus ja rõõmsameelsus jättis mulle mulje, et olen kuskil Brasiilia Rios mitte Kagu-Aasias. Peale 8 kuud reisimist natuke nagu isegi kultuurishoki moodi alguses või nii.

Manila on õigustatult kuulsusega kui ohtlik koht kus võib vabalt kallaletungi või röövi osaks langeda. Ise rääkisin öömajalistest kolmega kellega just oli midagi juhtunud. Üks austraalia kutt oli ühe kohaliku iludusega koos joonud ning talle oli midagi sinna klaasi siis juurde pandud. Tulemuseks mälukas ja krediitkaardilt maha läinud 120 000. Reegel number üks: Ära usalda võõrast eriti kui see on ülisõbralik ja liiga ilus.. Teine jaapanlane tegi tänavanurgal rahulikult suitsu kui politsei tuli küsis, kas tal pass on kaasas? Tal loomulikult ei olnud ning siis viisid ta kuhugi kaugemale ja andisd nö. ultimaatumi, et kas annad kohe kogu oma raha või lähed 3 päevaks vangi… Ta siis pääses kogu raha ehk veidi üle 4000 politseile loovutamisega. Asjaolu, et pass peab koguaeg kaasas olema on jama jutt muidugi.

Kiirreageerijate peastaap Bagiol

Reegel number kaks: Kõik ametnikud on korrupeerunud ja kui midagi on siis klati kiiresti ära või pane jooksu ja õigust taga nõuda pärast pole mõtet. Lõpuks veel üks kohalik naisterahvas kes taksos tagaistmel muretult ringi sõitis kui punase tulega talle keegi takso kõrvalistmele potsats, noa kõri peale pani ja koti koos sisuga minema viis. Taksojuht peale seda palus värskel ohvriltal taksost väljuda kuna raha kliendil ju teenuse eest maksta enam pole… Reegel number kolm: Taksoga sõites pane alati kõik uksed kinni.. Need on lühilood mida ise otse peategelastelt, mõned tunnid peale juhtunut kuulsin seega ettevaatlik tasub siin olla siin ja oma väärtasjad parem hotelli raudkappi jätta.

Reisikotid maha visatud ja ööbimine leitud Malate piirkonnast, Adriatico tänaval kohas nimega Fiendlys Guesthouse. Siin on 3 ja 4 korrusel erineva suurusega toad. Dormruumi voodikoht maksab 350 ja eraldi toa saad alates 700 rahast ööks. Hea boonus on see, et 5 korrusel asub nö. katuseterass kus saab vajadusel ise süüa teha, telekat vaadata, netis istuda või niisama mugavalt ülevalt alla linnamelu jälgida. Laupäeval on siin ka tasuta juustu ja veini õhtud kus saab süüa ja juua.  Need algselt soliidsed veiniõhtud kipuvad pahatihti käest ära minevateks järgmisel päeval veinist väga paha olevateks õhtuteks minema. Veab seda üritust Carlose nimeline mehhiklane kes siin juba 9 aastat toimetanud  on. Sellel saatuslikul laupäevakul läksime kõik siit edasi Malate ööklubidesse. Klubis nimega Sotsialista siis meie seltskonna prantslasest üle kesealine härrasmees tantsis ühel hetkel laval koos klubi kääbusega ning järgmisel hetkel nõudsid turvamehed raha minu vastas istunud mehhiklaselt kuna see oli siin just äsja laua ära lõhkunud…

Bagio

Lõpuks visati meid kõiki selle tulemusel siit välja tänavale. Ühesõnaga kordaläinud üritus oli ja laupäeval Manilasse sattudes soovitan soojalt sammud siia seada.  Kohtad huvitavaid inimesi.

Manilast eemalesaamiseks otsustasin esmalt üle vaadata Põhja- Luzoni piirkonna. Bussiga 6 tunni ja 600 peso kaugusel asub linn nimega Baguio. Baguio on Filipiinlaste suvepealinn. Suvepealin et tähenda Aasia mõistes aga päikest ja liivarandu ala Pärnu vaid mägist kargemat ja külmemat kliimat (25C) kus saab puhata 35 kraadisest läitsakust. Tuli välja, et vahepeal oli antud tormihoiatus ning ilm kiskus vihmaseks ja sombuseks siin.  Sõidan edasi bussiga järgmised 6 tundi, et jõuda Bontoc-i mägilinnakesse. Kaardi pealt vaadates on kahe linna vahe vast 200 km kuid teed on väga mägised ja mitte eriti heas korras, seega on sõit kurviline ja aeganõudev.

Bontoc on selline rohkem chill out rahulikum, kus inimesed väga sõbralikud ja abivalmid on.  Siit jeepneyga 20 raha ja umbes 40 minuti kaugusel asuvad Maligcongi riisiväljad mis on tõeline vaatamisväärsus. Selle piirkonna riisiväljade tegemise traditsioon on pea kakstuhat aastat vana ning vaja korraliku inseneriteadmisi selleks, et konstrueerida ja täpselt välja arvutada vee suuna ja läbivuse teekonnad.  Hetkel on riisipõllud ka superkirkad helerohelised.

Jeepney sisevaade

Siin sain tuttavaks Caroline ja Nea-ga Rootsist ja Soomest ning liitun nendega järgmisel päeval, et koos minna uudistama headhunting suguaru kaugemal mägedes.  Sõit sinna kestab kaks tundi väga käänulist teed pidi millest enamuse aja veedan jeepney katusel kus on suurepärane vaade ning väga närvekõditav kui sinust ja bussi rattas vaid mõne cm kaugusel on kuristik alla umbes 100m sügavusele. Vihm on teele mägedest kõvasti kiviklibuvaringuid toonud mis teeb asja veelgi huvitavamaks. Giid on meil kohalik mees nimega Francis Pain. Selline viiekümneaastane ning tema õe maija jääme ka esimeseks õhtuks kodumajutusele.  Francis näitab pärast meile oma arme kehal, nimelt kümmekond aastat tagasi oli ta bussis kui see samal teel teenõlvalt alla kukkus. 85m sügavusse jõesängi… 3 kuud haiglas ja ta sai koju. 8 inimesel kes surma said nii hästi ei läinud toona.. Hea oli teada seda peale sõidu lõppu kuna vahepeal oli tõesti tunne, et nüüd vajume üle ääre alla sinna sügavikku.  Istusin Jeepney katusel ka just kuristiku poole seega väljavaated olid ilusad aga mitte kõige turvalisemad. Vahepeal hakkas sadama ning tõmbasime koos teiste katusesõitjatega endale suure presentriide üle pea. Õnneks jäi sadu kiiresti järgi nagu siin omane on. Kuna on vihmaperioodi algus siis üldiselt sajab kord päevas nii umbes tunnike või nii. Ja kui on ära sadanud siis võid kindle olla, et rohkem täna taevast midagi alla ei tule. Selline Filipiinide reegel.

Katusel on lahe

Sõiduvahendite välimääraja

Jeepney- on ameerika sõjaväejeepi põhjal ümberehitatud väikebuss. Bussi taga külgede peal on kaks pikka pinki kuhu mahub x arv inimesi. Filipiinidel on ühistrantspordi osas reegel- alati on ruumi veel ühele. Seega tihti puupüsti täis,  kes sõidab katusel kes ukse taga jne.

Trycicle- on selline väike trikiratas millele on käru juurde keevitatud ja millega saab siis vajadusel ühest kohast teise sõita.

Pisut kiirem sõiduvahend on motocycle millel on samuti külgkorvi moodi asi juures ja kuhu mahub umbes 3 keskmise suurusega turisti istuma või kuni 7 filipiinlast.

Muide silmamõõdu järgi tunduvad filipiinlased teistest Kagu-Aasia rahvastest pikemad olema. Näo poolest on vast veidi suuremate silmadega. Rohkem nagu üllatunud nägudega või nii. Ja nahavärvi osas käib ikka sama diskrimineerimine. Mida tumedam seda rohkem maalt ja hobusega ja lollim oled.  Hea näide nende kaubanduskeskused Robinson ja SM Mall kus ukse peal on turvamehed kes sisenejate kotid hoolega läbi tuhnivad. Kuna mul oli mitmel puhul seljakott arvutiga kaasas siis ma korra ka teatasin turvamehele, et tal pole vaja minu kotti üldse vaadata kuna mul on seal pomm sees.  Ja tüüp ei vaadanudki! Lasi mu lihtsalt sisse.. Samas kõrval kohalikul puistati detailideni välja koti sisu..

Veel katust ja kuristikku

Meie giidi juhtimisel jõuame kolmekesi mägikülla nimega Poblacion, Tinglayan, Kalinga provintsis.  Francise õel on ainult 6 last. Maitseme sööki mängime lastega, võrdleme nahavärve. Selline perekeskne õhtupoolik.  Francis teab öelda, et filipiinlased on valesti aru saanud ja pole mitte family planning vaid family planting reeglina peredes. Headhuntig tribe kes siinkandis elab on kuulus selle poolest, et veel mõnikümmend aastat tagasi võeti sõjaretkelt kaasa vastase pea hea talismani ja võidu märgiks. Nii mehed kui naised on kaetud suure hulga tätoveeringutega üle keha. Meestel see uhkuse ja naistel ilu märgiks. Hõimu liikmed on enamus sellised 70 kuni 100 aastased. Nooremad traditsiooni enam edasi ei vii. Tätoveerimine pidi ka väga kallis nende mõistes olema. Põllumehe palk on siin umbes 2000 pesot kuus. Mate, koduabiline saab umbes 4000.

Headhunting tribe liige

Hommikul hakkame varakult nii umbes 7 paiku liikuma üle jõe, üle silla ning teisele poole mäenõlval asuvasse külla. Oleme giidi nõu kuulda võtnud ja varustanud ennast moonaga mida siis külaelanikele kingituseks jagada. Tikud, suhkur, juust, kommid lastele jms.  Vastutasuks saame neist siis pilti teha. Inimesed on väga sõbralikud ja pole üldse pealetükkivad. Ühte onni astume ka sisse. Pakutakse kohvi, vaatame kuidas perenaine sigadele söögiks mingit juurikat purustab. Liigume üle riisiterrasside edasi ja lõpuks üle jõe tagasi alguspunkti lähedale kus meid buss peale võtab.

Sagada siit umbes kahe tunni tee kaugusel. Sagada on tõeliselt chill out mägikuurort kus väga mõnus ja rahulik elutempo. Väikesed külabaarid ning karge kliima. Filipiinide Otepää. Suurimaks vaatamisväärsuseks siin kuni 500 aasta vanused kirstud mis ei maetud mitte maha vaid mäe otsa. Õigemini selle külgedele kõrgele õhku, et neid keegi kätte ei saaks. Kui muud pole siis ikka parem vaade kui maa all.

 Tagasisõidul on millegipärast bussijuhil halvast ilmast, udust ja pilvedest meie umber filipiinlasele mitteomaselt kuhugi jube kiire. Kihutab mis hirmus. Pool ajast oleme suure bensiinifurgooni taga ja silt ,,flammable,, on mitu korda äkkpidurduse lõpus 10cm kaugusel esiklaasist.. Iga kord kui pidurdame on esiakna kohal punane latern nagu pidurituli või nii mis siis süttib ja selle peal on kiri -God bless our trip!

Rice terraces

Ja kõrval on kohe kiri – Report recless driving! Tuleb kange tahtmine kuhugi teatada enne kui bensiiniautoga kokku põrkame, plahvatame ja kuristikku kukume aga õnneks saab teekond enne otsa. Ainult mõned kümned tuhanded närvirakud jäävad sinna bussi. Aga pole hullu neid teatavasti kunagi tagasi ei saa ja mälestused jäävad..

Jätan oma uute sõpradega hüvasti ja kiirustan tagasi Manilase, et 15-daks koos Kate-ga kellega Kota Kinabalus tuttavaks sain, paari tunni kaugusel Manilast asuvasse Lucbani linna sõita, kus toimub igaaastane Pahiyas sa Lucban festival.  Enamus maju on ära kaunistatud kõikvõimaliku söödavaga alates maisivahvlitest kuni kurkide, tomatiteni ja munadeni välja. Päeva lõpus valitakse ja pärjatakse auhindadega ilusamad majad. Samaaegselt käib siin ka iludusvõistluse eelvoor kus rongkäiguna kõnnivad läbi linna rahvusriietes tüdrukud ja poisid.  Palju inimesi, palju lippe ja väga kirev õhkkond. Rongkäigu üks osa on härjad mis veavad vankreid millel rattad puuduvad. Lihtsalt kogu kupatus lauaotste peal mis koormana järgi lohiseb. Lahe üritus mida tasub vaatama tulla kui selle ajal siiakanti satud tulema.

CWC

Järgmisena võtan kursi Manilast itta 6 tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Naga linna. Nagas endas midagi erilist teha pole, kuid siit 20 minuti jeepney sõidu kaugusel mis maksab 15 pesot asub maailmakuulus wakeboarding cable park www.CWCwake.com . Park hääletati 2008 maailma kõige paremaks omalaadseks.  Siia jään paariks päevaks. Algajana saab asja kätte suhteliselt kiiresti. Mul võttis aega et püsti jääda 2 sõitu. Kui saad aru, et pole vaja nööri tirida vaid lihtsalt hoida on korras ka. Ettepoole vettekukkudes on meestel oht munad ära lüüa aga selle vastu on ka rohtu- ära kuku.. Peale kahetunnist sõitu on järgmine päev käed päris läbi.  Harjutamine teeb meistriks siin ja teinekordki tahan proovida!

Naga-st umbes 3 tunni bussisõidu kaugusel asub Linn nimega Legaspi. Siin sain tuttavaks kohaliku clanni Randy ja tema sõpradega kellega koos käisime samal õhtul kontserdil Filipiini bändi nimega Wolfgang vaatamas, kuulamas. Näitasid mulle kohalikku elu ja elamisi päris lähedalt. Linna südamest pisut välja sellised madalad agulilaadsed majad mille vahel lookleb kohati meetrise läbimõõduga laburenti meenutav tee, äärtes kahe meetri kõrgused aiad mille ülemist otsa ääristavad klaasikillud. Samas inimesed väga sõbralikud ja ohutunnet üldse ei teki. Eestit ei teata loomulikult üldse mitte. Markuse nimi jääb siin kõigile hästi meelde tänu nende eksdiktaator Ferdinand Marcosele, keda vanem põlvkond siiamaani heldimusega meenutab tänu oma karmile käele mis muuhulgas korra majas hoidis. Ühesõnaga palju uusi tuttvaid ja järgmisel päeval teavad kõik mu nime kui tänaval käin, mina muidugi ei mäleta eriti kellegi nime. Pole hullu.

Legaspi sõbrad

Teisel päeval tulevad poisid mulle hommikul kell 7 hotelli järgi lähedues rannas  teeme ühe korvpallimängu üle väljaku. Pole kaks aastat palli puutunud ja see annab tunda ka kohe. 33 C palavusega üle välja joosta on võhmale surmahoop. Sihik vajab ka ülevaatamist, mõne punkti ikka ära viskan tänu pikkuse eelisele. Peale kossu läheme kokkulepitult kohaliku vaatamisväärsuse, Mayoni vulkaani otsa ronima. Sinna minnakse tavaliselt giidiga aga tegime diili, et teen seltsimeestele lõunasöögi välja ja nemad näitavad mulle siis teed ja sisustavad päeva. Poest läbi saiad, tuunakalakonservid, 10L vett jms kaasas asume teele.  Jeepney viib linnast 10 peso eest Mayoni jalamile. Mayoni kutsutakse ideaalseks vulkaaniks oma perfektse kuju poolest. Kõrgus mäel 2462 m. Vulkaan on tegelikult päris aktiivne. Alates 1900 aastast pursanud 15 korda. Viimati 2006 aastal. 1993 sai ühe purske tagajärjel ka 77 inimest surma. Paras trenn on see mäkke ronimine. Umbes 3 tundi koos lõunapausiga läheb meil aega, et jõuda camp 2 kanti umbes 1800m peal kust edasi minna pole enam mõistlik, tänu mürgistele gaasidele mis vulkaani tipust immitsevad. Vaade siit on vägev. Näeb merd ja lähisaari ning linn on peopesal. Tänud Randy-le ja teistele sõpradele Legaspis!

Kukepoks

Viimase peatuspaigana siinkandis otsustan ära käija Donsolis, mis oli veel kümme aastat tagasi tavaline vaene kaluriküla. Siis aga avastas üks kalur vaalhaid ranniku lähistel ning alates sellest ajast on kalurikülast saanud turismimagnet. Inimesed igast ilmakaarest tulevad siia kokku, et maailma suurimate kaladega koos ujuda.

Vulkaani vallutamas

 Kohale jõudes vaatad ära kõigepealt 8 minuti pikkuse video, et ühe vaalhai kohta maksmimaalselt 6 snorgeldajat ja vaalale kindlasti mitte lähemale kui 2 meetrit mitte minna kuna see ajab kala stressi jne. See on aasia mõistes teooria. Praktika on see, et kui kohale jõudsime karjuti minge, kala seal! Ning panime täiega koos teiste paatidega kohale tulnud turistidega kala poole nii umbes 30 inimeselise grupina. Kõik ujuvad läbisega. Vaata, et jalaga ei saa. Kes sukeldub, et kala katsuda kes üritab pilti teha. Täielik hullumaja! Varsti sukeldub isend ja kaob meie silmapiirilt. Õieti teeb loomulikult. Lähme oma paati tagasi 5 inimesega ja sõidame edasi järgmist ohvrit otsima. Umbes peale 10 minutit leiamegi ühe ja õnneks on seekord vaalhai ainult meie päralt ning ka suurem eelnevast nii umbes 8m pikk, arvab meie giid. Kalaga koos ujumine raskusi ei valmista. Veepinnalt umbes 2m sügavusel ujub olevus kes toitub planktonist ja on sinakashall valgete täppidega külgedel.  Veel mõni minut ja siis ta sukeldub ja kaob, jättes meid veepiirile hulpima.  Ühe isendi leiame veel ning pilt on umbes sama. Suur on kala küll kui tema kohal ujuda tunned ennast suht kärpsena.  Pärast räägib meie paadi sveitslane, et kohtus hiljaaegu ühe Korealasega kes oli  oma pildistamisega vaalhaile nii lähedale ujunud ja seetõttu looma nii närvi suutnud ajada, et see talle uimega lajatas mille tulemusel mees napilt eluga pääses. Pooled roided ja kõikvõimalikud muud luud katki, mille tulemusena mees 10 kuud haiglas puhkas. Ehk siis niipalju ohutust planktonisööjast..

Donsoli vaalajaht

Steve Ervin ka ju tõestas, et stingrai ikkagi on ohtlik kui teda persest näpistada.

Nüüd võtan julguse kokku ja proovin ära Filipiinide kohaliku lennuliini Zest Air mille lend Manilast Palawani võtab aega pisut üle tunni ja maksab antud juhul 3200 pesot. Julguse seetõttu, et praktiliselt kõik siinsed lennukompaniid on rahvusvahelistelennustandardite ja ohutusnõuete poolest mustas listis. Tegelikult veendun, et pole häda midagi. Lennuk on suhteliselt uus ja istmeruumi jalgadele on rohkem kui näiteks easyjetis. Ka tundub,e t pilot teab mis teeb ning sõit sujub ilusti ilma viperusteta. Black list my ass!

Palawan on selline pikk jalutuskepi kujuga saar mille keskosas asub saare pealinn Puerto Princessa. Enamus huvitavad asub siin ja edasi saare põhjapool. Lõunas suurt midagi peale malaaria olema ei pidanud. Öömaja leian idüllilises Banwa pansionis 350 peso eest päevas. Mõnus aiaga ääristatud majake kus aias kasvab ka see väga sarnane Avatarist teada puu millel sellised lahedad õhujuured ülevalt alla laskuvad ja antud juhul oma roosaka tooniga mõjuvad tõeliselt ebamaistena.

Laadaloto

Puerto Princessas satun pooljuhuslikult ka rahvuslike missivalimisi vaatama. Üritus on muide täitsa tasuta ja pool linna on kohal. Naised on ilusad ja eriti ülesse löödud. Võitjaks tuleb Munitsipal of Casiguran-i tüdruk. Meie reas kaks pinki edasi istub teise missilootuse ema kes arvab, et kindel kokkumäng ja korruptsioon nagu ikka.  Noogutan mõistvalt kaasa, pole tark vaielda siinkohal.

Siit tunni aja kaugusel asub saare suurim loodusime Sabangi maaalune jõgi. Pidi olema kõige pikem laevatatav maaalune jõgi maailmas. Kogupikkus jõel 8,3km ja laevatatav osa jääb sinna 4,3 km kanti.  Mulle satub paadiotsa koht ning vastutus prozektoriga teed näidata.  Väga palju linde ja nahkhiiri on siin ringi lendamas, istumas ja magamas. Giid aitab leida erinevaid stalahiide mis siis midagi meenutama peaks. Sulanud küünal, seen, alasti naine. Jeesus mis tõesti nägi väga jeesuse pea moodi välja. Tipp maaalusel jõel kestab umbes tunni. Peale seda on lõunasöök ning tagasi linnasõit mingivanniga. Selline päevane ekskursioon maksab 1300 raha. Midagi saab siin alati tingida aga tavaliselt selline 10-15% on see vahemik.

Vägev koobas

Siit sõidan edasi Port Bartoni kuhu jõuan täpselt päikeseloojangu ajaks mis on siin tõeliselt imeilus ja kütkestav. Number üks Filipiinidel hetkel kohe kindlasti. Peatun siin Summer homes resordis kus oma tuba maksab 500 kohalikku. Kohe rannas ja ainuke koht kus on ka wifi olemas. See kant on ideaalne vastabiellunutele mesinädalateks. Elektrit jagatakse siin näpuotsaga. Kella 11.00-15.00 ja kella 18.00-24.00ni. Peale seda on suht must öö ja väga midagi väljas tänavatel teha pole. Hetkel on siin üldse madalhooaeg mis tähendab, et turiste on imevähe ja hinnad on madalamad kui muidu.

Söögi osas on filipiinidel au sees, nagu Eestiski, sealiha. Grillsealihavardaid saab igal tänavanurgal. Selline 5 tükiga varras maksab tavaliselt 5 pesot. Päris hea on ja vitsutan neid vardaid siin ühtelugu. Mujal aasias rohkem kanavardad saadaval.  Magustoitude osas huvitav leid Donsoli turult 20 peso eest Halo-halo mis koosneb riivitud jääst, erinevast seleest, mangomoosist, kodnentspiimast ja valgehallitusjuustust. Superhea oli ja võtsin kohe teise veel. Pärast teises kohas ostes polnud enam nii isuäratav, seega tasub eri kohti proovida. Tervislik toitumine pole siin teema. Jookide osas valitsevad soft drinks ehk coca, sprite ja 7up. Mahla saad hea tahtmise korral igast neljandast kohast.

Missivalimised

Õlu on San Miquel mis on odav ja joodav. Pisut lahja lurr tundub aga ajab asja ära. Toidud muidu väga vürtsikad pole, suhteliselt Eesti maitse järgi võib öelda aga mitte midagi väga erilist. Rannas sain kohalike käest proovida See orchid merekarpi. Mille siis elusast peast noaga katki teed ja teatud kehaosa sellel teolaadsel asjal on siis söögiks. Maitses täitsa hea, panin neid umbes 5 pintslisse ja jörgmine pave oli kõht ikka veel ok ka.

Järgmine päev sain rannas tuttavaks teiste ränduritega kes plaanisid siit paadiga hommikul El Nidose sõita. Ruumi oli ja hüppasin kampa. Kogutripp näkku lubatult 1000 peso ringis. Teepealt võtsime väiksemalt saarelt peale veel kaks sakslast. Minut hiljem läks aga meie paadil mootor puruks ja seda parandati nii umbes tund aega. Laine hakkas ka tekkima ja viimasena peale võetud sakslased otsustasid tagasi maha minna. Ülejäänud vapper seltskond alustas edasist sõitu El Nido poole.  Merelt paistis kurjakuulutav tume pilvesirm mis kahjuks meile aegamööda lähenes. Laine lõi ka juba aeg ajalt üle paadiserva sisse mispeale meeskond otustas meid ajutiselt ühele saarele paigutada ja oodata kuni suurem torm möödub.

Port Bartoni päikeseseloojang

Albaquen island oli see saar kuhu tänu tormile tasuta island hoppingu saime umbes tunniks. Kaasreisijast juudi käest sai küsitud, kuulatud temapoolset arvamust Isreali ja Palestiina pideva madina tagamaid ja võimalikku lõppu. Arvatavasti sellega on nii, et lõputu õudus mitte õudne lõpp sai tõdetud.  Eks lootus sureb muidugi viimasena. Kuna torm ei paistnud vaibuvat siis turvalisuse huvides viidi meid hoops läheduses asuva Roxase sadamasse ning sealt saime umbes sama raha eest mis algselt kokku lepitult minivaniga El Nidosse.  

El Nido on mu lemmikkoht Palawanil. Paraja suurusega asula ja mõnus valge liivaga rand. Kasutasin võimalust ja tegin siin oma Filipiinide esimesed sukeldumised koos Submariner Diving Centeriga. Esimene sukeldumine Popolcanis sügavusega 30m, pühjaaeg 40 minutit. Stingrai oli kohe põhja minnes esimene huvitavam asi mida nägin. Teine sukeldumine South Miniloc sügavus 25m ja põhjaaeg 56 minutit. Nähtavus sinna 15 meetri kanti ja hoovus praktiliselt olmatu. Siinse põhja huvitav osa on nn. kapsamets mis laiub päris suurel maaalal ja näeb välja tõesti nagu pruunikas kapsamaa ainult lahtiste lehtedega siis mitte kapsapea kujuline. Ribbon eel huvitavamatest elukatest mis silma hakkas. Päeva kolmas sukeldumine on Paqual Cabban sügavus 20 meetrit ja põhjaaeg 56 minutit jälle. Instruktoriga tegime koos läbi koopaaugu ujumise mis oli päris huvitav kogemus ja alguses polnud päris kindel kas minna või mitte. 

Uruguai saatkond El Nido rannas!!!

Kergelt klaustofoobiliseks võtab aga saab tehtud ja polegi nii hull kui alguses tundub. Lõpus saab mul õhk päris otsa. Ikka liiga palju õhku tarbin vee all aga eks see pidi ajaga tulema.  Muidu väga lahe üle poole aasta taas sukelduda. Võrreldes Taiga on Filipiinidel vähem koralle ja merepõhi on ülla –ülla väga teistsugune.  Kolme sukeldumisega pakett maksab 3300 kohalikku. Dive masteri ja rescue ühekuune intensiivkursus läheks maksma sinna 70 000 kanti.  Ainuke koht kus pidi sukeldumine veel odavam olema on Mindanao aga seal on suuri probleeme moslemitega kellega käib juba aastakümneid sisuliselt kodusõda ja turiste kiputakse seal ka röövima ja lunaraha nõudma. Seega odavuse peale tormi ei jookse. Moslemid tahavad Filipiinidest eralduda ja et näidata et neil on tõsi taga tapavad siis kohalikke katoliiklasi. Seejärel teevad valitsusväed vastu ata-ata jälle moslemitele ja nii ta läheb päevast päeva.

El Nido rannas jalutades nägin huvitavat asja, keset randa parimas kohas ranna ääres on maja ja see on Uruguay saatkond! Täitsa lõpp huvitav kas see riik ise ka teab?

Palawanilt Cebu Pasificuga 2100 peso eest edasi Cebu City-sse viib mu tee.  Jällegi korralik teenindus ja lend ilma viperusteta. Cebu on Visayase maakonna pealinn ja suuruselt teine linn Filipiinidel umbes 2,5 miljoni inimesega. Umbes nagu väike Manila. Linn nagu linn ikka, midagi väga erilist pole. Panen siit edasi praamiga 400 peso eest lähedal asuvale saarele nimega Bohol.  Bohol on üle riigi tuntud peamiselt kahe asja poolest. Chocolate hills,  saare siseosas Carmeni linna lähedal asuvad üle 1200 saja ja rohkem meetrised künkad mis meenutavad tõepooles Hersheys Kisses shokolaadikomme oma kujult ja sügisel pidid ka värvilt minema tumepruuniks.

Chocolade hills, Bohol

Legend järgi on need murtud südamega hiiglase kivistunud pisarad. Mitte kaugel siit saab vaadata midagi ahvi ja hire vahepealset ehk punnsilmseid tarsier-e. Tõesti ehk veidi suuremad tavahiirest elutsevad olendid puu okstel ja on rohkem öise elulaadiga mistõttu nad päeval väga mingit matsu välja ei jaga, ainult punnitavad oma kehaga võrrledes hiiglaslikke silmi. 150 korda suurem mõõtkavas  pidades silmas keha ja silmade vahe võrredes inimesega.  Pead saavad nad pöörata pea 360 kraadi.  Öömajaks leidsin väga laheda koha Loboci lähedal jõe ääres nimega Nuts Huts, mida majandab juba 12 aastat Belgia härrasmees kellega ka pikemalt juttu sai puhutud.  Siin sai kõigele lisaks üle jõe ujutud ja üks filipiini tüdruk ära päästetud. Jõgi on seal sügav ja tegelikult päris kiire vooluga ka. Olen aru saanud et umbes 70% asiaate ei oska üldse ujuda ja ülejäänud 30%-st vast pooled ujuvad enamvähem. Seega kui see stikk ütles, et ta ujub üle ma kohe teadsin, et vaevalt küll, ma ise olin just edasi-tagasi ujunud ja see polnudki nii lihtne. Suht külm vesi on sellel jõel ka kuna tuleb mägedest. Seega ujusin igaks juhuks talle järgi väikese vahega ja majutus asus ka teiselpool kallast. Kahe kolmandiku peal oligi tal toss otsas ja sain ta kuidagi kaldale toimetatud. Õnneks ei rabelenud ja paanikas ka polnud seega läks hõlbsalt see üritus.

Tagasi Cebusse minnes sain kokku eesti tüdrukuga nimega Kristi kes Filipiinidel juba aastaid elanud on ning siin ka pere soetanud.  Päeva sisustasime informatsiooni vahetamisega minu huvi nagu ikka teada saada kuidas kohapealne elu siis on ka kui pikemalt viibida. Kristi ja ta filipiinost mees on Boracay-l surfiinstruktorid juba mitmendat hooaega ning elu paistab huvitav ja teistlaadi.

Mereorhideed söömas

Edasi Moalboal umbes kahe tunni bussisõidu kaugusel Cebust lõunasse. Kuurortlinn kus on näha mis juhtub kui lasta kinnisvaraarendajal arendada nii nagu tema tahab. Kogu rand on täis ehitatud erineva kõrguse ja merre ulatavusega maju. Randapääs praktiliselt puudub või kui on, on väga vaevaline. Sain tuttavaks sealse Beach Clubi inglasest omanikuga kes mulle oma baari teisel korrusel asuvat tuba lahkesti välja pakkus 200 rahaga päevas mis on väga hea hind, kui muidu majutused algasid siin umbes 600-st. Ainuke miinus, et oled baari peal ja kella 01.00-ni on kuulda muusikat ja jutuvada.. Elasin üle aga selle nelja päeva jooksul sain aru, et baari ma küll pidada ei tahaks,  ikka väga üksluine on seda teha päevast päeva veel enam aastast aastase.  Palju valgeid põlisasukaid on siin kes vanaduspõlve, kes mida mööda saadab. Enamus restosi, baare ja majutusasutusi on samuti nende käes. Ilusam rand on siit rolleriga 10 minuti sõidu kaugusel white beachi nime kandmas. Seal armastavad käija rohkem kohalikud.  Siin tõmbas mul kerge palaviku mõneks päevaks ülesse ja seetõttu midagi väga erilist korda ei saatnud sai rohkem tubaselt puhatud kui tavaliselt.  

Tagasilend Manilasse Air Philippines-iga 1700 peso eest ja viimase peatuspaigana enne ärasõitu kahe tunni kaugusel Manilast lõunas asuv saar nimega Puerto Galeria.  Kuna aega oli mul äralennuni paar pöeva siis ei tahtnud Manilas seda mööda veeta ning Galeria tundus logistiliselt heal kohal olevat. Tuntud oma sukeldumiskohtade poolest on siin hetkel väga madalhooaeg. Inimesi on vähe ja viimaste päevade ilmad on olnud niruvõitu ka. Siia oleks huvitavam tulla talvel, et vaadata kuidas siis elu mööda tuiskab. 

Malaisia

06.04.2011-06.05.2011

Malaisias elab kokku umbes 30 miljonit inimest. Siin on paras rahvaste peebel. 25% elanikest on hiina immigrandid kes siin elanud ja kaubelnud juba sajandeid, sama käib ka hindude kohta kes moodustavad rahvaarvust umbes 8%. Arvatakse, et selle riigi valitsev usk -islam on siia samuti jõudnud läbi india siia rännanud kaupmeeste. Ülejäänud elanikkond on suuremal või vähemal määral malaislased ja indoneeslased. Kohalikke erinevaid keeli, dialekte on siin tegelikult kokku üle saja...

Penangi rahvuspark

Esimesed muljed on just keele osas väga head. Kohalikud räägivad superhästi inglise keelt. Üle prahi kõige paremini üldse selles regioonis siiamaani. Ei pea kellelegi enam käte jalgadega midagi selgeks tegema nagu arengupeetusega indiviidile.  See on hea tunne ja vajab natuke isegi harjumist. Koolis õpivad malaislased siis lisaks malai keelele veel inglise ja suure tõenäossuega ka hiina keelt.

Malaisias on kasutusel malaisia ringgit. Üks ringgit võrdub umbes 10 Tai bahtiga. See on minu jaoks kõige parem võimalus aru saada hinnatasemest pannes siis kohalikule hinnale 0 taha n võrlus vähemalt Taiga mille hinnad on enamvähem selged. Vanas eesti rahas on 1 ringgit siis umbes 4 eeku.

Malaisia esimese sihtkohana sai ette võetud Penangi saar ja seal asuv ajalooline Georgetown mis Tai piirist nii umbes 4h bussisõidu kaugusel. Saar on mandriga ühendatud küll ka sillaga kuid inimesi trantspordib üle kohalik praam. Maksab see üritus miski 2 raha. Georgetowni suurim vaatamisväärsus on sealne vanalinn. Esmapilgul on harjumatult palju hindusi igalpool ning ka india söögid on pehmelt öeldes harjumatud.  Tai toiduga olen nii ära harjunud, et see kuivavõitu rasvas praetud pipra ja curriga üle külvatud india toit ei meeldi kohe üldse. Õnneks leidub vanalinnas selline koht nagu red garden. Siin on koos väga väga erinevate maade kööke ning võimalus valida endale just meelepärane välja. Avastasin ka ühe kohaliku supi nimega laksa mis koosneb mereandidest, kookosepiimast ja nuudlitest, on natuke piprane ja hakkas täitsa meeldima. See supp on menüüs kogu siinviibimise aja. Maksab olenevalt kohast keskmisel 4 raha.

Men Kebab & Roti John

Võtame laenutusest rollerid mis maksavad 25 kohalikku 1,5 päeva eest kindla plaaninga Penangile ring peale teha. Selgub, et saar on üsna suur ning võtab poolteist tundi, et  jõuda saare teise otsa, kus külastame Pulau rahvusparki. Kõige väiksem rahvuspark Malaisias. Umbes tunni pikkune kõnnak vihmametsas päädib rannaga kus teeme kiire ujumise. Ilm on siin ekvaatorile lähedaselt palavam kui Tais ja seda eriti keskpäeval.

Järgmise päeva hommikul asume siit ringiga Kuala Lumpuri poole teele. Aega võtab see misk 5 h ringis ja maksab 45 sedasamust.  Penangil oleks võinud ehk paar päeva veel olla kuid tekkis mõte liituda Phuketi eesti poistega kel oli plaanis järgmisel päeval KL-i lähistel toimuvat F1 Malaisia etappi vaatama minna. Keskkooli ajal sai F1 ikka jälgitud ja kui juba siin siis tundus mõte üritust oma silmaga vaatama minna intrigeeriv. Petronas Circus Sepangi ringrada asub umbes 60km Kuala Lumpurist ning sinna saab väga mugavalt metroo ja bussi kombinatsiooniga kiiresti kohale.

F1 Petronas Circus 2011 etapp

Nagu pärast eestlaste autoga tagasi Kuala Lumpurisse sõites siis nii umbes 4 korda kiiremini kui ummikutes maanteid pidi. Pileti võtsime sektoris C1 kus sai istuda mäenõlval, katus peakohal juhuks kui vihma peaks sadama hakkama mida kohati vahepeal ka juhtus. Ilmaga on hetkel üldse nii, et muidu on superpalav aga üle päeva mingi tunnike kuskl pärastlõunal tuleb taevast ikka midagi alla ka. Piletihind F1-le oli meeldivaks üllatuseks makstes kõigest 60 kohalikku. Phuketisõbrad Martin, Ivo, Jens ja Margus olid juba kohad enne meid sisse võtnud ning koos saab siis nüüd uudised vahetatud ning võistlust jälgitud. Rada on suhteliselt uus ning siin kus meie istume on rajast näha vast 40%. Starti oma silmaga ei näe küll aga on rajal üks suurem LCD mis annab aimu mis siit silmaga mittenähtavates sektorites toimub. Võib öelda, et telekast F1 vaadates on võistlus selgem ja info kättesaadavam. LCD meie lähedal otsustab samuti paar korda võistluse ajal töötamast lakata ja sinist pilti näidata aga see selleks. Kõige suurema mulje jätab see tohutu müra mis vormelite möödasõit tekitab. Selle vastu müüakse ka kõrvatroppe aga meie otsustame vapralt ära kannatada kui juba siis juba stiilis. Nii umbes poolteist tundi hiljem on võistlus läbi. Võidab Vettel, Button on teine ning Heidfeld on kolmas. Tehtud, nähtud ning läbi rahvamassi ja autode rägastiku asume Marguse autoga Kuala Lumpuri poole teosammul kuuekesi viiele inimesele ehitatud autos teele.

Petronas Towers

KL Malaisia pealinn mõjub soliidselt eesotsas Petronase kaksiktornidega mis üle linna kumavad. Hoone siis kuni 2004 aastani maailma kõrgeim ehitis (451m). Peatume hiinalinnas mis asub metrooga ühe peatuse ja 1,6 kohaliku raha kaugusel KLCC-st Pasar pesari peatuses. Üldse on KL ühistrantspordi mõttes ülimugav ja soodne koht andes silmad ette ka Bangkokile.  KL-is oleme kokku pea nädala. On vaja veidi tööasju teha ning uus- hotellis silma hakanud raamat läbi lugeda. Raamatute lugemine on reisil palju efektiivsem ning võitab aega seekord 2 päeva. Saad oma aega vastavalt vajadusele jaotada. Elamise leiame endale Jensi soovitusel hiinalinnas Ribbon Stayyz B&B Guesthouse nimelise täiesti tutika öömaja näol. Tuba/ voodikoht näkku 30 ühikut mis on siinses mõistes hinna ja kvaluteeti arvestades hea diil. Koht ei ole tegelikult isegi veel ametlikult avatud ning üleval korrusel käib endiselt remont. Koha manager Ally on igati abivalmis ning sõbralik ning seda suhtumist võib laiendada ka teistele sealsetele töötajatele. Hiinalinnas on koguaeg üks suur sebimine ning meenutab see tänavatevõrguga turgu kus pakutakse sulle kõike, alates söögist kuni piraat DVD-deni välja. Peale Pettronase tornide käime ära ka kohalikus teletornis kõrgusega (421m) hoone ja parima vaatega sealhulgas kus näeb kogu linna ning jalutuskäiguks antakse kaasa kõrvaklapid süsteemiga mis teadvustab sulle kus nurgas parasjagu mingi vaatamisväärsus asub. Ühe seina peal on pikkuse järgi rivis maailma teletornid ja kujutage ette Tallinna teletorn mis selle nimistu järgi oma 314 m peaks olema umbes 13 kohal on rivist välja jäätud! Ilmne ülekohus, kurat. Maja all on väike loomaaeg kus võib näha albiinoahvi ja poamadu. Selline väike turistilõks mis annab suure tõenäosusega ainest ka koos perega siin ringi trampida. KL jääb hetkel Rene jaoks ka viimaseks linnaks Kagu Aasias ning peale 7 kuud kestnud matka otsustab ta koju minna. 7 kuud läksid nagu linnulennul. Palju nägemusi ja kogemusi, igati tore koostripp oli!

Mina suundun nüüd siis esimest korda üksi edasi Malaisia Peninsulari surfi ja chillilinna nimega Cherating. Asub see 5h bussisõidu kaugusel KL-ist idas Lõuna Hiina mere ääres. Päris väike koht on aga väga mõnus ja hubane. Inimesed on ka väga lahked ja rõõmsameelsed siin. Eestiga seob seda kohta see, et rannabaaris nimega Dont tell Mama lehvib esikohal sinimustvalge lipp ning Eestit tuntakse siin väga hästi. Veelgi enam õhtul avastan taustamuusika seast veel õige mitu eesti lugu ära. Nimelt on baari manageri pruut eesti tüdruk kes teinud siin kõvasti promo meie kartulivabariigile. Kahjuks on ta ise hetkel küll reisi peal. Lisaks eelmainitud kohale on külastamist väärivad veel Little Bali ning Regge baar kus teeb ilma väike armas pärdik kelle sealne pereisa paar kuud tagasi soetanud on. Majutus maksab ranna äärses bangalows 25 kohalikku. Mõnus rahulik ja rõõmsameelne asum kuhu võiks teinekordgi tagasi tulla.

Singapur

Nii umbes 7h ja 48 raha kaugusel on minu järgmine sihtkoht saareriik nimega Singapur. Läänest- itta 45km ja põhjast lõunasse 25km laiune saar mida ühendab mandriga sild. Kohalik raha Singapuri dollar = 0,8 USA dollarit. Enamuse (75%) moodustavad siinsest elanikkonnast hiina päritolu sisserändajad. Singapur on tuntud oma kaubanduse ja finatsteenuste poolest ning on majanduslikult oluliselt paremal järjel kui Malaisia. Seda on ka igal sammul näha. Kogu teedevõrgustik, kommunikatsioonid, ühistrantspord jms. on viimase peal ning vägagi arenenud ja uus. Pangaautomaadist saab osta reisi, kodu ja autokindlustust. Pilvelõhkujate vahel sebivad ringi pintsaklipslased. Orchard road annab silmad ette NY 5 avenüüle oma firmapoodide ja kaubanduskeskustega. Naised võivad siin, ma pakun,  vabalt lolliks minna ja neilt tuleks enne Singapuri jõudmist krediitkaardid (vast ka deebetkaardid) nende enda ja perekonna rahaliste vahendite säilitamise huvides konfiskeerida. Jõuan Singapuri varahommikul ning bussijaamast teed küsides viskab mind mootorrattal Little Indiasse ära üks sõbralik filipiinlane.

Linn peo peal

Teen mootorratta peal tüüpilise turistivea ning panen kogemata jala vastu ,,sooja,, sumbutitoru. Seda küll ainult korraks kuid tulemuseks on mõnus vill paariks päevaks. Olen samasugust põletust näinud mustmiljon korda teistel rändajatel, nüüd siis ka omal nahal ära proovitud, tehtud!  Little Indias leian öömaja Foodprint backpackeris 30 singapuri dollari eest. Üldse on siin elu kallis ja teenused ja eriti majutus mitte odavate killast. Palju hindusi sebib siin ringi. Metrooga paari peatuse jagu kesklinnas laiutavad erinevad pilevlõhkujad ning lahe peale rajatud spordistaadion.  Kuna tegemist jällegi maailma kõige suuremaga, käin ära ka Singapur Flyer vaaterattal kus avaneb suurepärane vaade kogu linnale. Ilus ja korras linn on, võibolla isegi liiga korras mis teeb teda seetõttu ka pisut igavaks. Kokku olen siin 3. päeva mis on tegelikult ka piisav aeg linnaga tutvuda ning samas oma raha peale mitte kurjaks saada.

Singapur

Minu Mandrmalaisia viimane peatuspaik on Melaka. Ajalooline kaubanduslinn mis võlub oma ajaloo ning vanalinnaga kanali ääres. Vanalinn on väike armas ning võtan siin ka kohustusliku paaditripi piki kanalit. Siin on vanalinna osaks ka puumajade kompleks mis tundub armas ning paneb veelgi rohkem hindama Tallinna kalamaja asulat. Kõige pullimad sõiduvahendid on siin külgkorviga rattad mis on nii kirevad, värvilised ja kõikvõimalikke vilesid ja seadeldisi täis tuunitud. Igast rattas kostub kõlaritest ka muusika, tavapäraselt mõni viimane lääne popphitt näituseks.

Tagasihoidlikud rattataksod

Satun Melakasse juhuslikult ka laupäeval kui siin toimub kuulus Jonker Walk ehk ööturg koos esinejate ning kirka tänavakaubandusega. Silma järgi on siin on oluliselt rohekm siseturiste kui välisturiste. Melakas saan olla kõigest päeva kuna ees ootab KL-i kaudu Borneole Airasia kaudu (kust siis mujalt) ostetud lennupilet 34 euro eest järgmisel päeval.

Borne on suur saar mis jaguneb idast- läände pooleks Malaisia ja Indoneesia vahel. Võrreldes Peninsular Malaisiaga on see paik vähemarenenud kuid selleest väga ainulaadse loodusega. Just looma, linnu ja taimeliikide rikkus toob siia palju huvilisi üle terve maailma.

Minu esimeseks peatuspunktiks on Sarawaki maakonna pealinn Kuching. Kuchingis elab miski 500 000 inimest kuid linna keskuse järgi sellest küll aru ei saa. Rahulik vaikne linnake jõe kaldal. Peatun Borneo B&B-s kus voodikoht maksab 18 kohalikku. Kuchingis on kõik muuseomid tasuta! Siin saan tuttavaks Hugo- ga usast ja hollandi tüdrukuga  nimega Suzanne. Koos siis võtame ette käigu orangutangide kaitsealale linnast umbes tunnise bussisõidu kaugusel. Kell 9.00 hommikul on ahvide toitmise aeg ning kõrgete puude latvadest loivavad punaka karvaga suured olevused stoilise rahuga alla platvormile neile sinna viidud banaane ja ananasse sööma. Enne peetakse meile loeng, et tuleb olla väga ettevaatlik, et mõni isend võib olla agresiivne ja kui teil on väiksed lapsed kaasas siis need ei tohi nutma hakata mingil juhul...Pildid on ka laua peal ,,eelmiste,, külastajate hammustusjälgedest kätel ja jalgadel. Õnneks möödub söögipaus rahumeelselt, keegi nutma ei hakka ja hammustada ka ei saa.

Kuchingi päikeseloojang

Järgmisel päeval sõidame kolmekesi Bako rahvusparki kõigepealt bussiga umbes tunnike ja siis veel paadisõit miski 30 minutit otsa. Bako rahvuspargi pilet maksab 10 raha. Esimesel päeval teeme sellise umbes 5km ringi ühel pool rahvusparki jõudes välja ilusasse inimtühja randa. Jube palav on keskpäeval seega kulub ujumine marjaks ära. Vesi  on sõna otseses mõttes supp. Nii 20cm sügavusel kui ka 2 meetri peal. Selline rohekashall ei ole helesinine nagu Tais aga karastav sellegipoolest. Tagasi tulles teeme peatuse mäekünkal kus avaneb suurepärane vaade ligipääsmatusse randa mäe all ja kuna väike väsimus on peal siis jääme kõik üksmeelselt umbes 20 minutiks tukastama. Õhtul võtame ette suurema pundiga ja giidiga ööjalutuskäigu tsunglis. Varustatud pealampidega sammume giidi järel mööda metsa edasi. Kahte madu näeme puu otsas! Esimesed maod vabas looduses mida üldse Aasias näen. Üks on suht mürgine vaiper, kes sama koha peal pidi juba 2 nädalat passima. Teine on pisut väiksem uss kes pidi peamiselt linnupoegi sööma ja paistab pimeduses valge. Puude otsast helgivad vastu säravad täpikesed mis on eri suuruses amblike silmad. Paar lindu magavad puu otsas. Huvitav on see, et muidu väga vilkad linnud ei ärka meie tekitatud müra ja prozektorivalguse peale ülesse ja kui oksa, kus nad magavad, lõpuks liigutatakse teevad vaid silmad lahti aga vist ei saa midagi aru ja jäävad tardunult paigale. Ühe suure puu seest kostab tugevat suminat seal on nõelata mesilaste pesa. Seega ohutu liik väidab giid. Tuleb tödeda öös on siin asju.

Proboscic monkey

Pärdikuid on siin mitut laadi ja mõned neist üsna ülbed ja hoiatatakse et võivad ilma tseremooniata sult fotoaparaadi või koti sisse vehkida. Jääme parki ööseks ning ka toa uks tuleb enda järel hoolega kinni panna muidu teevad loomad kohe puhta töö. Naljakas on see, et siin kõnnivad ilma vähimagi kartuseta ringi metssead, üsna suured teised ja ei tee inimestest absoluutselt välja, ignoreerivad.  Siin näeme ära ka Borneole ainumase ahviliigi Proboscic monkey aka ninaahvi. Kohalikud kutsuvad seda ahvi hollandi meheks kuna ka hollandlased pidid päikese käes minema punaseks ja omama naljakat suurt nina. Lisaks kõigele muule, tuleb tunnistada,  on nad väga väledad jooksjad maismaal.

Teisel päeval teeme pikema umbes 8 km matka saare teise otsa kus voolab jõgi mis moodustab väikese kosk metsa sees. Olen ainuke kes seal ujuda julgeb, teised vist pelgavad baktereid vms kuna vesi siin on pruunikas. No mitte pruunim  kui Eesti soojärves. Mõnus karastus ja tõesti mulle meeldivad jõed, järved rohkem ujumiseks kui mererand.

Bako National park

Edasi liigun paadiga 45 kohaliku eest 4h lääne poole asuvasse Sibu-sse.  See on nii 100% hiinlaste linn. Tänavasildid hiina keeles nagu ka kõik muu. Paar tundi linna peal on piisav, et bussiga jällegi 45 eest 8h kaugusele Miri sõita.

Linna staatuseid ei anta siinkandis kergekäeliselt. Miri sai selle alles 2005 aastal vaatamata oma pea 300 000 elanikule ja on sellega kolmas linnastaatusega asula Malaisia Borneol.  Kohalikud inimesed pidid selle üle väga uhked olema. Peatun kesklinnas, kohas nimega Highlands kus öö dormis maksab 25 raha. Pesu pesemine 4 kohalikku per kilo. Keskpäeval vantsin Kanada mäe otsa, et minna petrooljumi muuseomi kaema. Nimelt tehti siin Malaisias just esimene auk maase eesmärgiga õli pumbata umbes 1910 aastal. Õli pumpamine lõpetati 1972. Puurtorni monument seisab endiselt siin, hellitusnimega Grand Old Lady. Poole mäe peal võtavad mind auto peale kohalikud tervisesportlased kes traditsiooniliselt käivad siin iga pühapäev ennast liigutamas, mäe nõlva mööda ronimas ja tervist taga nõudmas. Kuna on püha 01. Mai on labor day siin on muuseom suletud ning selle asemel otsustan uute tuttavatega 3km ronimismatka/ tervisespordiraja kaasa teha. Huvitavad inimesed, peamised managerid ja nagu ikka on kõik töötamas, seotud naftaettevõtetega.

Miri pidustused

Tuleb välja, et olen jõudnud Miri väga õigel päeval sest kohalik Tua Pek Kongi tempel peab oma 98 aastast sünnipäeva. Sünnipäeva peetakse siin iga kahe aasta tagant ja välja näeb see nii, et rahvas (99% hiinlased) kogunevad templi juurde, seljas erinevad rahvusrõivad. Kõigile jagatakse, 10 suuremad kui tavalised, lõhnaküünlad näppu ning kloostrist tuuakse välja nende pühakujud mida on kokku 6. Igaüks pannakse eri vankri peale mida siis pulkade abil kätel umbes 10 meest korraga kannavad. Vaheldumisi rahvamasside ja draakonite ning orkestriga. Vahepeal jäetakse meelega pikem vahe sisse, et siis täie kiirusega vankriga punuma pista. Paar korda näen kuidas vanker ei võta kurvi välja ja rahvas kukub ridamisi. See vist käib asja juurde ja lisab põnevust. Keegi suuremaid vigastusi paisatb ei saa. Kõnnitakse läbi linna sellise ühtse rongkäiguna nii umbes 2h kuni jõutakse tagasi templisse. Ilutulestik ja tants käib asja juurde.Templi juures jagatakse tasuta juua ja süüa kõigile. Vägisi tuleb meelde maiparaad nõuka ajast ainult palju kirevam ja vabatahtlik muidugi. Väga lahe ja meeldejääv üritus.

Brunei

Järgmisel päeval sõidan bussiga siit 4h kaugusel asuvasse väikeriiki nimega Brunei. Tasuta õlu sellele kes teab peast Brunei pealinna?  Selleks on Bandar Seri Begawan loomulikult... Ära ütle ei sa ei teadnud? Hommikul taksoga sõites uuris taksojuht mult kus ma pärit olen jne. Kõige lõpuks ütles, et ma peaksin siin väga ettevaatlik olema.. Ma ei saanud alguses aru ja mõtlesin, et see vast mehe mingi isiklik probleem pärast lugesin uudistest, et Bin Laden olla maha löödud amide poolt samal öösel. Seega mitte kõige parem aeg taolist moslemiriiki külastada tuli välja, kuna usa kardab nö vastuoperatsioone oma inimeste vastu nüüd.  Paar kohalikku Malaisias olid täheldanud ka et ma näen nende arust sõjaväelase moodi välja või, et kas ma töötan sõjaväes? Ei tea mis nad sellega mõtlevad, võibolla peaks juuksed pikemaks kasvatama... Igal juhul kohale jõudsin siia lõunaks ja tuli välja, et järgmine buss läheb siit edasi alles varahommikul. Seega oli mul päev BSB-s kindlustatud.

Ali Saifuddien Mozee

Üks päev seda linna on tegelikult enam kui küll. Näed ära Omar Ali Saifuddien Mozee mis näeb eriti uhke välja valgustatuna pimeduses. Sisse minnes peab selga panema tumeda rüü mis sulle seal antakse. Pilte seestpoolt ei lubata teha. Ma ikka mõne hõlma alt klõpsisin.  Brunei on rikas naftariik keda juhib veel rikkam sultan. Aastasadu tagasi konrollis Brunei kogu Borne saart ning ka suurt osa Filipiine. Oma raha on neil ka ja selle vääring on üks- ühele sama Singapuri dollariga. Tänaseks päevaks tegeletakse peamiselt õli pumpamisega. Ja raha neil on, seda on ka näha linnapildist. Ehitatud on suurejoonelisi maju, staadione, ametihooneid. Kohalik kaubanduskeskus mõjub naljakalt kuna ruumi on liiga palju linna 50 000 inimese jaoks. Paljud või ütleme siis enamus ruume on päris tühjad. Ebeefektiivne aga kui raha ja huvi on miks mitte, nagu öeldakse.

Brunei lapsed

Proovin ära ka Brunei rahvustoidu, ainulaadse ambuyati. Valmistatud on see sago puu pulbrist segatud veega ning tulemuseks on selline kiistrine ollus mida saad kastega segada. Paistab välja nagu kiisel ja maitseb ka natuke nagu kiisel kuid pole nii hapu. Kiislisõpradele äratundmisrõõmu. Mul jäi 3/4 kaussi alles igaljuhul. Maksma läheb laud täis söödavat 12.50 kohalikku. Üldse on hinnad ja elatustase siin päris krõbedad. Veel saab lahe ääres 10 rahaga võtta endale paaditakso mis sõidutab teisele poole lahe kallast kus asub kohalik ujuvlinn erinevate koolide ja mozeega. Siin lastakse mind ka kaldale vabalt majade vahele ringi kõndima ja külaeluga tutvuma.

Järgmisel hommikul kell 6.00 sõidan bussiga sadamasse ja praamiga läbi duty free saare nimega Pulau Labuan Kota Kinabalu-sse. Praam teeb saarel peatuse 2h ja siin on asjad täna tax freele kõvasti odavamad. Õlu maksab 2 kohalikk kui muidu on see Malaisias täna maksudele jube kallis- poes 5-6 ja baaris 10-12 raha. Ühesõnaga jooma siin ei kipu väga.

Hot Spa

Kota Kinabalus peatun Borneo backpackeris kus tuba maksab 25 raha. Ilus puhas ja kesklinnas, mis sa veel tahad. KK on teise Malaisia Borne Sabah-i maakonna pealinn. Suurimaks vaatamisväärsuseks 2h bussisõidu kaugusel asuv Kinabalu mägi ja rahvuspark. Mäe kõrgus on 4095m ja ,,kasvab,, tänase päevani 5mm aastas. Sellega on ta ka Kagu-Aasia kõrgeim tipp. Käime seda bussis tutvutud singapuri ja malaisia kodanikega kaugelt kaemas. Ronima ei viitsi seekord minna. Selle asemel läheme vaatame ära maailma kõige suurema lille nimega refflisia. Lill kasvab kokku 15 kuud ja siis õitseb ainult 7 päeva, seega peab teadma täpselt kus ja millal mõni selline parasjagu õitseb. Võtame 5 peale takso ning taksojuht selgitab ühe sellise parasjagu õitseva lille asukoha välja. Kuna see asub eramaal on perenaine väljas ning kasseerib meilt igaühelt ,,pileti,, 20 raha eest. Veits krõbe tundub aga kui juba siin oled eks siis vaatame ära. Lill umbes 60 cm läbimõõduga, punakaspruuni värvi.  Võib paisuda aga ka kuni meetriseks teine.

Suurim lill maailmas

Pärastlõunal külastame kõik koos veel kohalikku hot springi ja teeme õhtusöögi tagasi linnas filipino marketil kus mereannid on värsked ja väga head. Isegi grillitud kalmaar maitseb hästi. Järgmisel päeval proovin ära ühe filipiino õhutusel ka siinse delikatessi- keedumuna kus tibu on juba nö poolenisti välja arenenud. Näeb välja suht kole aga maitseb päris hästi. Umbes nagu sülditegemisel luuüdi või nii. Kui peale ei vaata on maitse hea. Minu tibu on õnneks väike aga suurematel tibudel pidid olema juba ka suled küljes mis sellegipoolest ka kõik tervenisti süüa kannatab. Huvitav tibuelamus, peaks äkki Talleggile soovitama?

Täna sõidan siit Airasiaga 54 euro eest edasi Filipiinidele Clarki (Manilasse).