Krabi & Ko Lanta

Kuna Phuketil pea kuu juba oldud ja enamus kohti läbi vaadatud tekkis plaan külastada 200 km kaugusel asuvat Krabi provintsi koos sealsete vaatamisväärsustega. Kohapeal ootas meid kohalik eesti mees Ivo kes oli talve eest koos perega Krabile elama tulnud ning teadis kus ja mida.
Mõeldud, tehtud hüppasime Rene-ga oma 125 cc rollerite selga ja sõit Phuketilt Krabile võis alata. Maanteel on rolleriga sõites selline mõistlik sõidukiirus umbes 80 km/h mitte rohkem. Kohati annab ka sajaga sõita kuid siis on tuul juba päris tugev ja kui rekka juhtub mööda minema tekivad sellised tuulekeerised mis panevad elu hindama.

Kaluriküla vaade

Teele jäi Ao Phang Nga rahvuspark kus tegime mõnetunnise peatuse, et külastada sealseid paradiisisaari. Long tail (selline suurem lootsik millel on mootor pika toru otsas taga) paaditripp 6 saarele 3 tunni jooksul läks meile maksma 600 bahti näkku. Päris ok deal tundus. Saared looduspargis asuvad siis Andamani meres ning neid on tegelikult kokku 42.

Moslemi küla all vasakul

Esimene saar millest mööda sõidame on Khao Mah Ju. Omapärane sellepärast, et meenutab kuju poolest väiksemat sorti koera. Edasi Koh Panyee mille juures ka moslemi kaluriküla kus tegime lõuna. Küla täielikult vette ehitatud sammastele väikesed majad tihedalt üksteise kõrval. Saare teises otsas asub veest veidi kõrgemal koopasuu millel 3000 aasta vanused joonised. Kalapala söödud sõitsime edasi Koh Talule kus kõige meeldejäävam oli läbi saare sõit mäe all asuvast koopas mis oli poolenisti vett täis ja moodustas nii kena tunneli. Kuigi kõrghooaeg pole veel hakanud oli sealkandis juba päris palju turistidest, süstasõitjaid ringi paarutamas.
Kirsiks tordi peal siis Khao Ta Poo saar ehk laiemale avalikkusele tuntud kunagisest James Bondi filmist saar mille teeb huvitavaks alt komnurgakujuliselt kitsamaks muutuv kaljurahn. Imelised vaated, suurepärane ilm. Longtail juht tunneb huvi kust me pärit oleme ja pakub, et meil on hea jalgpallimängu tase... koomik.

James Bond island..

Krabile jõuame vahetult enne pimeduse saabumist ning Ivo võtab meid vastu, teeme Ao Nangis õhusöögi ning jääme rannabungalosse ööbima. Bungalo kaheses toas 300 bahti. Kuu aja pärast kõrghooajal pidi hind juba 1000 olema...Krabi on selline veidi hajutatud ja vaiksem koht kui Phuket. Kui Phuket on nagu Pärnu suvel siis Krabi ehk nagu Haapsalu või? Sõltub kes mida otsib. Võrreldes Phuketiga elab siinkandis oluliselt rohkem moslemeid. Põhjus ka lihtne-  Malaisi piirile lähedamal.
Öö mööda saadetud otsustame koos Rene, Ivo ja Marek-iga minna kõigepealt long tail-ga Railay poolsaarele. Tegu siis Ao Nangist umbes 4km poolsaare otsaga mida muust maailmast eraldavad suured kaljud mistõttu sinna vaid paadiga pääseb. Kaljuronijate paradiis. Seda spordiala harrastatakse siin igal sammul, igal pool. Ronisime kolmekesi viewpoindile kus nägi merd saare kahel pool. Maailma 10 ilusaime ranna hulka arvatud Hat Tham Phra Nang oli vaatamisväärsus omaette. Negatiivse kaldega võimas kalju kergelt vajumas ranna kohale. Kui ujudes ennast nägu ülespoole keerad näed kuidas veetilgad kalju ostast alla langevad nagu kastevesi nii umbes 5-6 sekundit. Hetkel minu lemmikrand pika puuga isegi Ko Phi Phi Leh-ga võrreldes. Just selle megalaheda kalju ja vaate pärast.

Raylai beach- minu lemmik

Päeva teises pooles sõitsime edasi Krabist umbes 100km lõuna poole Ko Lanta saarele kus praamiga pidi sõitma kaks korda kõigepealt mandrilt Ko Lanta Noi-le sealt umbes 10km rolleriga ja uuesti praamiga siis Ko Lanta-le. Paarmipiletid sinna 30 bahti tagasi 28. Huvitav, et just tagasituleku ots odavam oli tavaliselt on vastupidi..
Ööbimiseks valisime Ivo poolt soovitatud New Beach Lanta Bungalo makstes kolme peale selle eest 500 bahti. Kompleksis siis ka bassein ning rannabaar kus happy hour-il (mis algas kelle 17.00 ja kestis ööläbi) sai endavalitud kokteili. Meil maitses põhiliselt mojito buket (laste plastmassmänguämber ikka üpris suur kogus) 300 bahtiga kätte. Ko Lantal elab suur kogukond rootslasi nagu ka Puhketil. Rootsi valitsusel pidi olema programm kus riigi kodanik saab ennast 1,5 aastat täiendada ja kõik masktakse kinni. Eks paljud ongi siia ennast täiendama tulnud.. Mägironimist ja sukeldumist jms tegema.
Ko Lanta piklik saar ühest otsast teise üks 30 km. Laius vasti 10 km maks. Sõitsime rolleritega tiiru peale, vaatasime lõunatipu viwepointi kus asus midagi majakalaatset. Plaan oli vaadata ka ühte koobast kuid seal ei saanud me diili peale. Moslemitest omanikud tahtsid piletiks näo eest 200 bahti meid oli koos parajasti sinna tulnud sakslastega 7 ja pakkusime kamba hinnaks 1050 bahti. Ei oldud nõus ja kuna LP ütles, et 200 bahti on koopa eest overrated siis jäi diil tegemata.

Reisiseltskond praamil teel Ko Lantale

Ülejäänud aja vaatasime ringi ja ujusime erinevates randades. Ko Lanta randade ainuke miinus oli see, et kuskil meetri sügavusel lõppes pahatihti liiv ja tuli välja selline tume korallkivi mida siis läbi vee polnud näha mille ääred olid suhteliselt teravad. Pidi ka kivivabasid randu olema aga meie neid vähemalt lõunaosas ei kohanud.
Tagasisõidu järel Phuketile mis tegi kokku umbes 300km tegime kohe otsa Chalongi aurusauna ja õlimasaazi mis oli nagu rusikas silmaauki peale pikka rollerdamist.

Sukeldumine



Uudishimulik moreen



23.09-19.10.2010 Olin Eestis aastaid tagasi ära teinud OWD PADI sukeldumislitsentsi ja Phuketile jõudes tekkis kohe huvi veealust maailma kaema minna. Kata Beachil on selline sukeldumisklubi nagu Rumblefish Adventure kelle abiga selle siis ka ära tegin. Kuna vaadata on vee all väga palju siis sai tehtud otsus kohe ka oma järku parandada ja koos veealuse maailma avastamisega samaaegselt ära teha AOWD kursus mis siis tähendab seda, et saad teha ka juba süvasukeldumist 30 meetri peale. Phuketilt Chalongi sadamast praamiga 1,5h sõitu ja Rachanoi South Banana Bay sai tehtud siis allveenavigatsiooni nö. eksam. Mis tähendas kompassiga ,,nelinukra,, ujumist mille tulemusena, teoorias peaks jõudma tagasi alguspunkti.




 

Kõik on korras



Esimene asi oli navigeerimine siis vee alla ja ka teoorias. Polnud ammu sukeldunud ning läks aega enne kui asjad hakkasid meelde tulema. Parema kõrva tasakaalustamisega oli probleeme ja õhk sai kiiresti otsa. Hoovustega esmakordne kokkupuude mistõttu orientiir läks ka pisut nihu aga jäi normi piiridesse. Teine asi oli veealune pildistamine mis läks juba libedamalt - kalu ja teisi mereloomi oli lahe taga ajada ja kaameraga jäädvustada. Sai moreenist pilti teha ning nägin oma esimese suure skorpionkala ära, umbes 40cm kivi küljes passis teine nagu osa kivist. Sellisele otsa astud või liiga lähedale satud võid pikema jututa surma saada kui kalal kehv tuju juhtub olema. Viimane detail oli frakisukeldumine saare teisel pool- see oli päris lahe igast vidinaid seal vee all ka leidub!


Vesi 33 õhk 30 nähtavus 10 meetrit, sügavus 20,8m. Super!

Teine sukeldumine AOWD kursduse raames toimus samas kandis pisut põhja pool ning teemaks allveefotograafia. Põhimõtteliselt pannakse fotoaparaadile ümber selline läbipaistev seebikarp ja sellega siis käid ja teed pilte kaladest, taimedest ja mikromaailmast (pisemad olevused mere põhjas). Väga fun ja lihtne asi ainuke probleem oli kiiremate kalade pildile saamisega kuna fotoka reageerimisaeg ei olnud just kõige kiirem. Mida ja keda siis näha oli? Erinevaid raisi peamiselt marlble ray. Lionfish, papakoikalasid, Huvitavamatest veel boxfish- selline neljakandiline kasti ära söönud vennike. Ja minu isiklikud lemmikud moreenid. Siinkandis peamiselt hiidmoreenid, sellised rohelised räigelt tigedate nägudega tegelased ja valgesilmmoreenid. Kui neile just näppu suhu ei topi ei tee nad oma koledale välimusele vaatamata sulle viga.

Järgmisena oli sihtmärgiks Racha way kus siis tegin oma esimese vrakisukeldumise. Tegu oli ühe reisipraamiga millel õnnestus madalikule sõita ja siis põhja minna. Sügavus 19,6 meetrit. Lahedaid Batfishe leidus seal mööda ujumas ja betoonist valatud kuubikuid merepõhjas moodustasid mingi kuubikumetsa laadse ala.

AOWD jätkamiseks tuli järgmisena läbi teha süvasukeldumine Koh Poh Mai-l ka nii umbes 1,5h paadisõidu kaugusel Chalongist. Õhk 34 ja vesi 32 kraadi, nähtavus 5-8 meetrit. Huvitav oli vaadata kuidas vesi järjest tumedamaks läks ning värvid kaduma hakkasid. 30 meetri peal on näiteks punane värv täiesti ära kadunud. Kui paned taskulambi põlema saad ka värvi uuesti kätte. Chris (minu sukeldumisinstruktor) demonstreeris ilmekalt seda mida teeb rõhk plastikpudeliga. Üleval paned pudelile kordgi peale nii, et õhk on sees. 30 meetri peal on kogu õhk kadunud ja pudel kokku pressitud nagu nu jah pressi all..

30,7 meetrit jäi ka minu lõppsügavuseks. Pisut kõhe oli korraks aga läks üle kohe. Mööda kaljurihvi edasi ujudes nägin ära oma esimese hai ära! Nurse shark (Bamboo shark) magas kaljulohus mõnusat päevaund ja kepiga togimisest hoolimata ei viitsinud ennast liigutada. Põhjaaeg tuli kokku 40 minutit. Umbes 10 meetri peal üles tulles hakkas ka minu õhk otsa saama (20 pari) seega hingasin lõpus Chrisi varuhapniku.

Järgmiseks sukeldumiskohaks oli Shark point kus sain esimese tugeva hoovuse (tugevus 0,7) kogemuse. Vette läksime järgimööda hanereas mööda köit. Oli ka põhjus kuna hoovus oli nii tugev, et kui köiest lahti laseksid hulbiks kohe kuskil eemal ookeanil. Vana vene film avakosmos (oli vist nimi) tuli millegipärast meelde..

Põhja jõudes tuleb hoovuse korral sellega lihtsalt kaasa ujuda ja mõne suurema kivirahnu taha ennast ära peita, et oleks võimalus ringi vaadata. Hoovusele vastuujumine on üldselt mõttetu. Raiskad ära oma hapniku ja kaugele (kui üldse kuhugi) ei jõua. Cuttlefishi ja stingray olid need elukad keda hoovusega võideldes õnnestus ära näha.

Frakk

Ammas verel otsustasin ära teha ka sukeldumise Nitroxi kursuse mis siis tähendab seda, et tavalise õhuga täidetud paagi asemel kus on hapnikku 21% ja lämmastikku 79% saad endaga vee alla kaasa rikastatud hapnikuga paagi milles on hapniku osakaal 32%. Mida see annab? Ikka seda, et saaksid pikemat aega vee all olla tegusid teha ja vaadet nautida.  Sealjuures pead paagi ise iga kord ära kontrollima kas segu vastab normile vastava mõõdikuga, mis näitab paagist väljuva õhu osakaalu %. Esimene sukeldumine läks rahulikult õhk on nagu õhk ikka sama maitse ja tunne. Lihtsalt vee all sai olla pea 50 minutit koos kompuutriga.
Teise sukeldumine toimus Racha yai Bay 1 peal ning kuna meie laevas oli seekord kaasas palju algajaid kes vajasid tähelepanu, jättis Chris mind koos ühe kohaliku sukedlusmibuddy-ga nimega Daw. Suund oli frakk kus juba käinud olin ning sealt edasi järgmine frakk nii umbes 40 meetrit edasi mis oli juba oluliset sügavamal (28m) ning oluliselt huvitavam kuna meenutas oma välimuselt rohkem ka iidset aardelaeva piraatide filmist. Tagasitulles sain teada mis tunne on kui hapnik otsa saab? Nimelt olin oma näidikut eksikombel või ajameelsusest valesti vaadanud ning jäi mulje, et mul on veel 80 pari õhku alles. Umbes 5 minutit hiljem tundsin, et ei ole nagu päris see. Õhku nagu ei ole ega tule eriti. Ujusin kiiresti Daw juurde ja sain temalt lisahapniku kätte. Ehmatas päris ära tegelikult. Siit moraal tuleb vaadata pidevalt näidikut ja mitte unelema jääda.
Veel all on sellegipoolest lahe eriti siin kus nähtavus ja temperatuur ja elustik on pro, soovitan kõigile!

Wat Chalong

Mõne sõnaga siis nüüd ka minu elamisest Phuketil. Kuna tuli mõte jääda Phuketile pisut kauemaks sai endale otsitud hotellist püsivam elamine mis asub Wat Calongi templi vastas mäe otsas. Chalongi ringist umbes 2km Phuket Towni poole. Selline 6 majaga kompleks millest viimane maja oli siis veel vaba. Tegu 2. korruselise majakesega mäe küljel mida hakkasime sõber Rene-ga kahepeale jagama. Esimesel korrusel magamistuba, köök ja wc/vannituba, rõdu. Teisel korrusel magamistuba, wc/ vannituba ja samuti suur rõdu. Rõdusid kasutame siin põhimõtteliselt elutoa ja töötoa fuktisoonina. Kõik see nali kokku maksab meile kahepeale 17 000 bahti kuu. Hinna sees on TV, internet ja kord nädalas koristamine. Lisaks on kamba peale veel eraldi välibassein mida siis vahelduva eduga kasutanud oleme.
Wat Calongi kui asukoha pluss on see, et ta on suhteliselt keskel Phuketi mõistes ja siit saab igalepoole lihtsa vaevaga. Mereni on rolleriga umbes 15-20 minutit sõitu.
Naabrid- Vastasmajas elavad ameeriklased Mark ja Philip. Esimene on endine merejalaväälane ja hetkel treenib oma esimese Tai boxi võistluse tarvis. Philip on tegelenud pokkerimänguga ja hetkel õpetab siinkandis koolis inglise keelt.

Kindlus

Järgmises majas on Saksa poisid sukeldumisinstruktorid. Edais Taani IT kutt Ronny kes on endale siin Tai naise hankinud.
Üleval majades üks vanem Saksa mees pensionipõlvel ning üks Tai perekond keda arvuliselt on palju ja käib tihe sebimine trepist üles-alla.
Ahjaa mäe otsas elamise pluss lisaks suurepärasele vaatele mägedele, Phuket Townile ja merele on ka see, et siin on oluliselt vähem sääski.

Haigla kogemus

24.09.2010 Tõusin hommikul üles ning sain aru, et jama on majas. Palavavõitu oli. Olgugi et siin on pidevalt üle 30 kraadi oli kuidagi liiga palav. Panin endale kraadi ning kõmm 39,7 palavik! Mõtlesin, et mis seal ikka komberdasin oma hotelli administraatori juurde rääkisin olukorra ära, mille peale see kirjutas siis taikeelse sildi millega läksin kõrval asuvasse Minimarti (Selline väike Säästumarketi formaati pood) ja ostsin kohaliku paracetamoni. Krõbistasin paar tükki sisse ja jäin ootama. Kuna olemine vaatamata ravimile ikkagi halvemaks, temperatuur 39,8 otsutasin takso võtta ja haiglasse sõita. Mine neid troopilisi haigusi tea ei tahtnud niisama ka ootama jääda, et vaatab mis juhtub kuna sellise palavikuga on olemine ikka suht vati sees. Olin Eestis sõlminud reisikindlustuse seega enne siis veel helistasin igaks-juhuks QBE 24h help-line rääkisin oma olukorra ära ning küsisin, et kuna Phuketil siis millisesse Haiglasse peaks minema? Nende poolt oli vaid see, et tegelikult vahet pole mine mõnda suuremasse näiteks. Võtsin siis kõige suurema Pangkok Hospidal Phuketi sihikuks ja lasin ennast taksoga sinna sõidutada.

Tegu päris suure asutusega ja milline teenindamine! Tuled autost tehakse sulle uksed lahti nina alla nagu hotellis. Astud sisse suur retseptsioon kus siis küsiti üle mure osas, tehti koopia passist ja reisikindlustusest ning tehti üks pilt. Kuigi minusuguseid haigeid oli sisse tulnud päris palju ei tekkinud kordagi ootamist või järjekorda kuskil. Inglise keel on neil haiglas vähemalt väga hea! Kaeban oma häda ära mispeale viiakse siis edasi nö. targema arsti juurde kes siis võtab minult mõned proovid ja mõõdab vererõhku ja temperatuuri. Temperatuur on vahepeal jõudnud 40,1 peale ronida. Kerge peavalu ja ,,vati sees,, tunne muid kaebusi ei ole. Analüüsid selguvad järgmine päev ja kuna palavik on kõrge võetakse haiglasse sisse. Saan endale privaattoa 7. korrusel vaatega mägedele. Ühendatakse külge tilguti ja kohe hakkab parem ka. Kahtlustavad mingit sääskede kaudu levivat tengue viirust. Sääski olen näinud siin selle aja jooksul mõnel korral. Sellised nagu Eestiski ainult tumedamad ja kiiremad on need vennikesed.

Minu uut tuba saab võrrelda vabalt näiteks Rüütli Spa toaga Saaremaal selle vahega, et LCD telekas seinas on suurem ja voodit saab puldiga vastavalt tujule asendit muutma panna.

Iga tunni tagant käib erinev õde üle vaatamas, kraadimas ning vastavalt vajadusele midagi toomas. Õed on sellised nuku formaadis 20-25 aastased tütarlapsed. Alati hea tuju ja lõbusa olemisega mis isegi kõrge palaviku puhul nagu mul antud juhul tervise hoobilt paremaks muudab. Tekkis mõte kuhu vanemad eksemplarid pandud on?

Õhtul saab viimase asjana üle vaadata järgmise päeva menüü (hommiku, lõuna ja õhtusöögi osas). Hommikusöögiks on näiteks 6 erinevat valikut menüüs!!! Ei ole nii, et tere täna on meil hirsipuder, palun väga, kogu lugu.

Hommikul näen uuesti arsti kes on testi tulemused kätte saanud. Testid on kõik negatiivsed st. ei näita, et midagi viga oleks. Palavik on selleks ajaks unustatud. Arts soovitab veel üheks päevaks sisse jääda, et asjad kontrolli all oleks. Seda nõu võtan ka kuulda.

Haigla ja QBE on vahepeal suhelnud ja kindlustus garantii välja saatnud. Selleks ajaks kui mind välja vormistatakse on tervis jälle päris korras. Kogu lõbu (testid + haiglapalat+ teenindus+ söök) läks kindlustusele maksma 48000 Tai bahti. Eesti rahas siis mingi 18000 krooni ringis. Ise midagi maksma ei pea kuna kindlustust on kõike juba garanteerinud. Selles suhtes asjaajamine väga valutu ja tipptasemel. Lõpp hea kõik hea nagu öeldakse.

Phuket & Ko Phi Phi

Bangkokist Airasia vahendusel 1,2 h lennukiga Phuketile möödus sujuvalt. Air asia ruulib siin piirkonnas kõvasti. Hinnad on tõsiselt head ja kvaliteet samuti. Kohale jõudes panime Kata Beach resodis 4 päevaks hotellitoa kinni 800 bathi öö. Bassein maja katusel ja puha. Kohalik eesti poiss Tarmo tuli meile vastu tegi meile rolleritega väikese, esmase ekskursiooni. Esimene emotsioon- Väga ilus loodus! Esimene õhtu After beach restoranis maailma ilusaim vaade ja päikeseloojang. Selline tunne nagu oleks kohale jõudnud...Tellitud krabid ka väga head.

Ko Phi Phi orkaan oli siin selle platsi puhtaks lükanud

20.09 Külastame Martinit & Jaanat ja põgusalt ka Kristiinet & Jensi. Eestalsed kes kohapeal eesti asja üleval hoiavad. Vaatame erinevaid majutuskohti et paremat pilti saada. Ühte bungalot ka Kata beachi lähistel kus lühirendiks megavaatega majaksesed.

Kohe teisel nädalal otsustasid kohalikud eesotsas Jensiga külastada 2h paadisõidu kaugusel asuvaid paradiisisaari Ko Phi Phi Le ja Ko Phi Phi Doni. Viimane siis laiema avalikkuse seas nähtud filmist The Beach.

Laevasõit läks lainetades seda siis  sellepärast, et oli päris tormine ja laine lõi vahepeal päris tugevalt ahtrisse. Aga kohale me saime. Ja ilm läks ka kohe ilusamaks. Loodus on siin tõesti super, super ei oska ja pole ka mõtet teisi sõnu kasutada siinjuures. Tegime suurema saare peal kus korralik asustus ja pidu tiiru veel päeval peale. Baare ja restorane on siin omajagu põhiline erinevus Phuketiga vast ehk see, et inimesed on nooremad ja kirjumad. Tavaline Phuketi vaatepilt ala 70 aastane valge (sakasmaa, inglismaa, usa jms kohast) vanamehenäss ja 18 aastane kohalik tüdruk, vahest võis ka (veel hullem) poisse näha, siin puudus. Ühesõnaga pilk puhkas kohe.

Elamiseks oli valitud mitte kaugel randumiskohast Viking Village mis oli väga hubane ja kena kohake ranna lähedal.



Rannapidu



Õhtul läksime randa ja tegime kohalikus baaris tutvust Sang Som bucket-iga. See siis selline jook kus sulle antakse laste mänguämber ja sinna sisse saad omal valikul lasta jooke kokku segada. Kõigi lemmik sellel õhtul Sang Som (kohalik rum) red bull, caca-cola, soodavesi ja kõvasti jääd. Jook maitses rannas juttu puhudes ja tuleshowd vaadates hästi. Isegi liiga hästi sest oli vaja ka teine hankida mille tõttu mõni mees sai Tais esimese mäluka pisut hiljem..



Kohal!

Teise päeva varahommikul korjasime kodinad kokku ja sõistimme väiksemale looduskaitse all olevale Phi Phi Le-le. Seal siis peamiselt Leonardo filmist tuttav rand/oaas. Kuna jõudsime vara polnud õnneks veel turistide hordid siia jõudnud mistõttu sai pisut privaatsust nautida. Muidugi mitte kauaks. Varsti oli suur kruiser Jaapani turistidega kohal ja välgud hakkasid sähvima... Mingil japsil tekkis idee koos meiega,  kes me pahaaimamatult mööda lonkisime pilti teha ja siis arvasid kõik Japsid, et see on superhea mõte- tekkis järjekord meie ette ja ma arvan, et umbes 30 jaapani peres on pilt nendest ja Phi Phi saare rannast koos kahe eestlasega albumis, laua sahtlis.





Pattaya





Bussisõit



17.09 Bussisõit Pattayale. Bangkoki bussijaama ees sai jooksujalu ja segaduses võetud vale buss mille tulemus ei lasknud ennast kaua oodata ja sõidu pikkuseks kujunes meil 4h, 2 h asemel.... Sõitsime ja tegime peatusi kõikvõimalikes kohtades (umbes 30 peatust oli kindlasti kui mitte rohkem) koos kohalike töölistega. Ühesõnaga esimese klassi bussi asemel trehvas kogemata II klass... Ise olime alguses muidugi rahul, et 100 bahtiga saime bussijaamas oli hind väljas 120...:)



 



Tõnniga linnatuuril

Tõnn Sarv, kellega eelnevalt ühendust võtsin soovitus Green House (Hotell-i) 600 bahti öö. Täitsa kesklinnas norm hinnaga. Leppisime kokku, et Tõnn teeb meile ööekskursiooni, näitas meile Walking streeti ja kohalikku ööelu koos erinevate kavadega mis seal siis turistidele välja pakuti. Kõige rohkem meeldis inimeste suhtumine, lõbus ja samas viisakas. Päris huvitav oli kuulata Tõnn-i juttu elust Tais, kohalikest inimestest ja (mida mehed omavahel ikka räägivad) kohalikest naistest. Härra on siin 6 aastat elanud, baari pidanud ja laps kohalikuga muretsetud seega teadmisi jagus nagu öeldakse. Meie kuulasime suud lahti ja küsisime küsimusi. 

Teine päev Pattayal tegime otsuse minna praamiga saarele nimega Hat Jomtien. 

Veidike ujumist ja vene paariga lobisemist kes olid

koos lapsega seal Volgokraadist ja juba aasta

trippisid maailmas ringi, koos 2 aastase pojaga...

Reis võib alata

Sõit Taimaale on alanud!

13.09 Esmspäeva hommikul kell 4 start siis Riia poole Ema lubas lahkelt ära visata autoga mis tegi asja lihtsamaks. Kell 11.00 lendi Kiievi suunas. Air Balticu istmevahe jalgadele polegi  kõige hullem! Isegi mõni cm jääb vaba ruumi, tase.

Kiievis oli plaanitud kahe lennuki vaheline nö. plaanitud passimine 5 tunni peala mis aga venis 12 tunnile lõpuks. Saad kohe aru, et idaplokk. Keegi midagi ei ütle miks lennuk hilinem ja kas üldse tuleb? Lubatakse alguses et jääb hiljaks 5h lõpuks siis 7h...

Vähemalt kala ja vorstisaia jagati hädalistele- mida sai siis ka hoolega ära kasutatud kuna kõhud olid selle aja peale juba üsna tühjaks läinud.

Kiievis saime juhuslikult kokku minu vana kooliõe Katriniga kes samuti Bangkoki sõitis juba mitmendat korda. Hea aeg kogenumaga infot vahetada. Põhiliselt tema rääkis ja meie kuulasime panime kõrva taha..

Lend ise läks hästi mul ka vedas sain enda kõrvale tühja koha! Seetõttu õnnestus ka natuke magada. Esimest korda elus vist lennukis.

Bangoki jõudsime  umbes kell 16.00. Pagas alles kõik ok. Ilm lennukiaknast paistnuna vihmasevõitu pisut aga väga soe. Välja minnes õhkab vastu selline kasvuhoone õhkkond.

Lennukis sai pisut LonleyPlanetist kohaliku elu-olu kohta loetud, mida läks siis kohe ka esimese taksojuhiga vaja arvete klaarimiseks. Esiteks et tahtnud tüüp käima panna taksomeetrit ja siis sõitis vale Legacy hotelli juurde kus meid maha pani. Kuigi olme talle öelnud õige aadressi.. Nimelt sama keti teine hotell oli  hiljem ehitatud ja seega antud takojuhile ka mitte teada.

Tahtis saada 500 bahti kuigi taksomeeter näitas 329...

Saime esimese kogemuse ka tipptunni ummikutest Bangkokis. Ikka tõsine ootamine.

Õhtul tegime eismese tiiru linnapeal ja reisist väsinud seljale lubasime esimese Tai mazaasi mis oli küll väga hea, ikka jupp maad parem Eestis pakutavaga tai mazaasiga.

Pangkokis torkas silma tohutu areng -sillad, mitmetasandilised teed, metroo, sky train, pilvelõhkujad jms. Kõva sõna võib öelda. Sai ette kujutatud pisut tagasihoidlikumana seda linna. Infra poole pealt asi väga hea.