Sukeldumine



Uudishimulik moreen



23.09-19.10.2010 Olin Eestis aastaid tagasi ära teinud OWD PADI sukeldumislitsentsi ja Phuketile jõudes tekkis kohe huvi veealust maailma kaema minna. Kata Beachil on selline sukeldumisklubi nagu Rumblefish Adventure kelle abiga selle siis ka ära tegin. Kuna vaadata on vee all väga palju siis sai tehtud otsus kohe ka oma järku parandada ja koos veealuse maailma avastamisega samaaegselt ära teha AOWD kursus mis siis tähendab seda, et saad teha ka juba süvasukeldumist 30 meetri peale. Phuketilt Chalongi sadamast praamiga 1,5h sõitu ja Rachanoi South Banana Bay sai tehtud siis allveenavigatsiooni nö. eksam. Mis tähendas kompassiga ,,nelinukra,, ujumist mille tulemusena, teoorias peaks jõudma tagasi alguspunkti.




 

Kõik on korras



Esimene asi oli navigeerimine siis vee alla ja ka teoorias. Polnud ammu sukeldunud ning läks aega enne kui asjad hakkasid meelde tulema. Parema kõrva tasakaalustamisega oli probleeme ja õhk sai kiiresti otsa. Hoovustega esmakordne kokkupuude mistõttu orientiir läks ka pisut nihu aga jäi normi piiridesse. Teine asi oli veealune pildistamine mis läks juba libedamalt - kalu ja teisi mereloomi oli lahe taga ajada ja kaameraga jäädvustada. Sai moreenist pilti teha ning nägin oma esimese suure skorpionkala ära, umbes 40cm kivi küljes passis teine nagu osa kivist. Sellisele otsa astud või liiga lähedale satud võid pikema jututa surma saada kui kalal kehv tuju juhtub olema. Viimane detail oli frakisukeldumine saare teisel pool- see oli päris lahe igast vidinaid seal vee all ka leidub!


Vesi 33 õhk 30 nähtavus 10 meetrit, sügavus 20,8m. Super!

Teine sukeldumine AOWD kursduse raames toimus samas kandis pisut põhja pool ning teemaks allveefotograafia. Põhimõtteliselt pannakse fotoaparaadile ümber selline läbipaistev seebikarp ja sellega siis käid ja teed pilte kaladest, taimedest ja mikromaailmast (pisemad olevused mere põhjas). Väga fun ja lihtne asi ainuke probleem oli kiiremate kalade pildile saamisega kuna fotoka reageerimisaeg ei olnud just kõige kiirem. Mida ja keda siis näha oli? Erinevaid raisi peamiselt marlble ray. Lionfish, papakoikalasid, Huvitavamatest veel boxfish- selline neljakandiline kasti ära söönud vennike. Ja minu isiklikud lemmikud moreenid. Siinkandis peamiselt hiidmoreenid, sellised rohelised räigelt tigedate nägudega tegelased ja valgesilmmoreenid. Kui neile just näppu suhu ei topi ei tee nad oma koledale välimusele vaatamata sulle viga.

Järgmisena oli sihtmärgiks Racha way kus siis tegin oma esimese vrakisukeldumise. Tegu oli ühe reisipraamiga millel õnnestus madalikule sõita ja siis põhja minna. Sügavus 19,6 meetrit. Lahedaid Batfishe leidus seal mööda ujumas ja betoonist valatud kuubikuid merepõhjas moodustasid mingi kuubikumetsa laadse ala.

AOWD jätkamiseks tuli järgmisena läbi teha süvasukeldumine Koh Poh Mai-l ka nii umbes 1,5h paadisõidu kaugusel Chalongist. Õhk 34 ja vesi 32 kraadi, nähtavus 5-8 meetrit. Huvitav oli vaadata kuidas vesi järjest tumedamaks läks ning värvid kaduma hakkasid. 30 meetri peal on näiteks punane värv täiesti ära kadunud. Kui paned taskulambi põlema saad ka värvi uuesti kätte. Chris (minu sukeldumisinstruktor) demonstreeris ilmekalt seda mida teeb rõhk plastikpudeliga. Üleval paned pudelile kordgi peale nii, et õhk on sees. 30 meetri peal on kogu õhk kadunud ja pudel kokku pressitud nagu nu jah pressi all..

30,7 meetrit jäi ka minu lõppsügavuseks. Pisut kõhe oli korraks aga läks üle kohe. Mööda kaljurihvi edasi ujudes nägin ära oma esimese hai ära! Nurse shark (Bamboo shark) magas kaljulohus mõnusat päevaund ja kepiga togimisest hoolimata ei viitsinud ennast liigutada. Põhjaaeg tuli kokku 40 minutit. Umbes 10 meetri peal üles tulles hakkas ka minu õhk otsa saama (20 pari) seega hingasin lõpus Chrisi varuhapniku.

Järgmiseks sukeldumiskohaks oli Shark point kus sain esimese tugeva hoovuse (tugevus 0,7) kogemuse. Vette läksime järgimööda hanereas mööda köit. Oli ka põhjus kuna hoovus oli nii tugev, et kui köiest lahti laseksid hulbiks kohe kuskil eemal ookeanil. Vana vene film avakosmos (oli vist nimi) tuli millegipärast meelde..

Põhja jõudes tuleb hoovuse korral sellega lihtsalt kaasa ujuda ja mõne suurema kivirahnu taha ennast ära peita, et oleks võimalus ringi vaadata. Hoovusele vastuujumine on üldselt mõttetu. Raiskad ära oma hapniku ja kaugele (kui üldse kuhugi) ei jõua. Cuttlefishi ja stingray olid need elukad keda hoovusega võideldes õnnestus ära näha.

Frakk

Ammas verel otsustasin ära teha ka sukeldumise Nitroxi kursuse mis siis tähendab seda, et tavalise õhuga täidetud paagi asemel kus on hapnikku 21% ja lämmastikku 79% saad endaga vee alla kaasa rikastatud hapnikuga paagi milles on hapniku osakaal 32%. Mida see annab? Ikka seda, et saaksid pikemat aega vee all olla tegusid teha ja vaadet nautida.  Sealjuures pead paagi ise iga kord ära kontrollima kas segu vastab normile vastava mõõdikuga, mis näitab paagist väljuva õhu osakaalu %. Esimene sukeldumine läks rahulikult õhk on nagu õhk ikka sama maitse ja tunne. Lihtsalt vee all sai olla pea 50 minutit koos kompuutriga.
Teise sukeldumine toimus Racha yai Bay 1 peal ning kuna meie laevas oli seekord kaasas palju algajaid kes vajasid tähelepanu, jättis Chris mind koos ühe kohaliku sukedlusmibuddy-ga nimega Daw. Suund oli frakk kus juba käinud olin ning sealt edasi järgmine frakk nii umbes 40 meetrit edasi mis oli juba oluliset sügavamal (28m) ning oluliselt huvitavam kuna meenutas oma välimuselt rohkem ka iidset aardelaeva piraatide filmist. Tagasitulles sain teada mis tunne on kui hapnik otsa saab? Nimelt olin oma näidikut eksikombel või ajameelsusest valesti vaadanud ning jäi mulje, et mul on veel 80 pari õhku alles. Umbes 5 minutit hiljem tundsin, et ei ole nagu päris see. Õhku nagu ei ole ega tule eriti. Ujusin kiiresti Daw juurde ja sain temalt lisahapniku kätte. Ehmatas päris ära tegelikult. Siit moraal tuleb vaadata pidevalt näidikut ja mitte unelema jääda.
Veel all on sellegipoolest lahe eriti siin kus nähtavus ja temperatuur ja elustik on pro, soovitan kõigile!