Austraalia

Sydney

Asjad taaskord pakitud, asume teele Melbourne’st ülesse põhja sooja suve ja päikesekildu otsima. Aprilli lõpus on siin selline tüüpiline Eesti sügis kätte jõudnud: päeval on kuni kakskümmend kraadi pilvealune ja sajab tihti, öösel kohati juba päris külm, puulehed siin ja sealpool teede ääres sügiseselt kollased.  Külma on selline pluss viis kuni kümme kraadi, seega toas elades märkamatu, küll aga muutub see väga märgatavaks, kui ööbid telgis. Käime läbi veel vanast heast K-mardist, et osta teele vajaminevat ja esimeseks peatuseks on GPS-i järgi pisut üle 600km kaugusel asuv, juba siis NSW osariigis paiknev, Cooma.

Ah jaa, oleme ennast varustanud hädavajaliku teejuhiga – Camps Australia Wide 6, mis siis väga hea abivahend reisimisel põhjalike kaartide ning ööbimis- ja kämpingukohtadega ja täpsete GPS kordinaatidega. Kulub marjaks ära. 95% kohtades ei tohi Austraalias telkida ja võib saada selle eest koguni kopsaka trahvi. Eelmainitud infobrožüüris on siis toodud välja kõik kohad, kus siiski kämpida võib.  Paljudes  kohtades olemas grillimiskoht, tualeti ja duššiga ja on kohati lausa tasuta või väikse raha eest – alla  5 dollari öö. Olgu öeldud, et karavanpargis võib unpowered site maksta näiteks 30 dollarit öö, seega vahe on märgatav.

Nimbini spirit

Teepeal Cooma jääb Snowy river ja Victoria alpid, mis on Austraalia talvemeelelahutuskeskus:  saab suusatada, lumelauaga sõita jne. Ka Austraalia kõrgeim mägi Mount Kosciuszko 2228m asub siin. Hetkel lund veel ei ole ning selle üle me ei kurda ka.

Coomast edasi umbes 70km kaugusel on Austraalia ACT-i osariigis asuv Canberra. Tegu siis kompromisspealinnaga Sydney ja Melbourne` vahel, kes omavahel teistsugusele kokkuleppele ei saanud ning uus pealinn ehitati nende vahele praktiliselt tühja kohta, sada aastat tagasi.

Siin asuvad suursugused modernistlikud valitsushooned eesotsas uue parlamendihoonega, mille postid kõrguvad üle linna. Erinevaid muuseume, millest meie valime rahvusmuuseumi. Soovitatakse ka veel sõjamuuseumi, aga selle läbikäimine võtab terve päeva ja ühest muuseumist korra kohta on küll.

Bundy

Edasi sõidame Austraalia suurimasse linna Sydney`sse. Siit hakkas pihta Austraalia valgete ajalugu. Aastal 1788 toodi siia laevaga Inglismaalt esimesed tuhatkond vangi, kes hakkasid siin kolooniaid  moodustama. Esimesed aastad olid väga rasked, kuna ala soine ja mitmeid kordi laastas piirkonda nälg.

Ooperimaja on umbes kolm korda väiksem, kui ma ette kujutasin ja piltide pealt paistab. Mitte valge ja särav, vaid selline kollakas ja nu ikka väike on. Teeme Jannega üle jõe asuvas lõbustuspargis vaaterettaga mõned tiirud ja kõnnime pisut mere ääres piki kallasrada, taamal tokis jahid. Esmapilgul kuulutan suurlinnadest võijaks siiski Melbourne`i: ilusam, kompaktsem ja rohkem jalakäijate peale mõeldud lahendused on seal.

Teepeal sõidame läbi Newcastle´i ja Port Macquarie´i, kuni jõuame festivalide pealinna Byron Bay´sse.

Byron Bay on noorte rändurite meka, kus rand on loodud algajatele surfamiseks ning toimub pidevalt erinevaid üritusi. Leidub hulgaliselt söögikohti. Linn on täis noori ja elu keeb. Otustame teha surfipäeva, kuna Queenslandis edasi on ees ootamas jelly stinger fish ja muud elukad, mis teevad vettemineku keeruliseks.

50km Byron Bay`st sisemaal asub mägedes hippilinnake nimega Nimbin. Siin on säilinud kilde 60-ndate hipilikust elustiilist, mida kannavad edasi siia põgenenud halliseguste juustega hipivanaemad ja -vanaisad. Kohalikku muuseumi külastades pakutakse üsna agaralt suurest kilekotist kanepit müüa. Politsei pidi siin harva käima. Seinad on täis joonistatud kanepilehti, rahumärke ja kõike muud Bob Marleyst vesipiibuni ja kirevaks võõbatud VW hipibussini välja. Raadio lahti tehes ja kuulates selgub, et neil siin lausa oma raadiokanal iseloomuliku mõtteviisi edastamiseks olemasJ

Brisbane jõudes on taevas ühtlaselt hall, sajab laginal ja otsa ei paista. Öö veedame autos, nina välja pista lihtsalt ei kannata.

Sellised kalad on meil siin jões

Võtame tuurid ülesse Gold Coast`i poole, mis on Austraalia populaarseim puhkepiirkond ning meenutab oma rannaribale kokkupressitud pilvelõhkujate poolest Miamit Floridas. Reklaami järgi on siin 300 päikeselist päeva aastas. Meil on aga õnn osaks langenud olla tunnistajateks endiselt sombusevõitu päevale. Seega ei peatu siin kaua ja sõidame edasi, järgmiseks peatuseks Bundaberg ja siinne rummivabrik. 25 dollariga tutvustab giid grupile rummi valmistamise protseduure. Suhkrurooga, mida kasvatatakse siin hulgaliselt, viiakse läbi teatud kääritamisprotsessid, siis hiljem mitmeid kordi destileeritakse ning lõpuks lastakse hiigeltammevaatides vähemalt kaks aastat seista. Peamine toodang jääb kodumaale, kuna lihtsalt kohalikud joovad kõik käest ära… Lõpus saab alaga piirnevas baaris erinevaid jääkaruga märgistatud rummisorte ka proovida. Ah jaa, bundy with coke ongi ametlik nimetus Austraalias rumm koolaga jaoks.

Snorgeldajad

Kuna ilmad on jälle ilusaks läinud, võtame mõneks päevaks aja maha Agnes Water ja 1770 rannaalal mõnusal kämpinguplatsil. See on ka suure korallrahu lõunapoolseima ots algus. Rannamõnude nautimise osas on Queenslandis aga mitmeid probleeme. Siin piirkonnas on hulgaliselt jelly stinger`eid ja box-jellyfish`e, kelle mürk kehaga kokku puutudes on nii tugev, et võib halvata kogu närvisüsteemi ja sa, kas upud või siis kõrvetad ennast väga ära ja võid mürgituse tagajärjel halvemal juhul ikkagi surra. Rannad on täis postide otsa pandud äädikapudeleid, mida siis koheselt vastavale kohale nahale valama peab. Eelmainitud tegelaste kõrghooajal novembist aprillini on sügavalt soovituslik selline kergest riidest kapuutsiga smurfi ujumiskostüüm. Juba õhuke riie takistab mürgi kokkupuudet nahaga.

Ühel õhtul majutusala poole sõites jääme pisut hämara peale ning märkamatult on paremalt teele hüpanud tõsiselt suur känguru. Vajutan pidurit ja olen kindel, et kohe on ta esiklaasis. Käib pauk, aga suurem õnnetus jääb ära, kuna tänu pirudramisele ja känguru hüppevõimele saab pihta ainult looma saba ning elu läheb edasi. Auto terve ning tegelane pani ka mööda põldu edasi, loodetavasti suuremate vigastusteta. Õnnelik õnnetus. Olen näinud autosid, mis pärast kokkupõrget känguruga on mahakandmisele määratud. Hea, et niigi läks. Aga jah, hämaras sõita siin on suhteliselt riskantne. 

Lollid loomad, ei vaata absoluutselt teele ega enda kõrvale. Hüppavad ringi omas maailmas olles.

Kaheksajalg

Kalalkäik Austraalia moodi käib nii, et lähed suvalise jõe äärde viskad oma rakenduse, kus on tina, konks ja konksu otsas tükk kalmaari vette ja siis tõmbad nii mitu kala, kui mitu sul parasjagu grilli jaoks vaja on sujuvalt tunni aja jooksul ilma tseremooniata välja. Kala näkkab superhästi ja veel siiamaani pole kordagi tühjade pihkudega tagasi tulema pidanud. Ühe sellise jõe äärest tõmbame siis meiegi õhtusöögiks välja neli whaiting`ut ja Janne saab pisut suurema ja paksema poisi ka, keda identifitseerida ei osanud aga oli kõõrdis silmade ja valge lihaga ja maitses hõbepaberis sidruni ja pipraga grillides hästi.

Bowen

Eungella rahvuspargis, kurviliste teedega mägede vahel jões vabas looduses elab patypus ehk lihtsalt nokkloom, kes on selline nutria sarnane veeloom suure pardinokaga. Teda peab jõe ääres peale passim, kuna ringi liigub ta vaid varahommikul ja õhtul enne pimenemist. Meil õnnestus tegelane paaril korral ka kaadrisse saada.

Järgmiseks linnaks teel on suvine Bowen, kus saame kokku Sirliga, kes siinakandis mõnda aega elanud ja koolis käib. Kaasmaalastelt kohaliku elu olu kohta infot kuulda on ikka huvitav, et kuidas asjad siis siin tegelikut ka käivad.

Boweni peatänava majad sh kõrtsihoone on laiemale maailmale teada filmist Australia, peaosas Nikole Kidmaniga. Siin peab ettevaatlik olema telkimisega, kuna linnas sellist kohta ei ole ning igal pool on sildid , et kui telgid siis saad trahvi. Omast käest on teada, et öösel käib ringi kuri turvamees, kes siis telkijaid kimbutab ja vägisi trahvi kirjutada tahab. Korraldustele ei kuuletu, altkäemaksu ei võta, nalja ei tee ja suure tõenäosusega peksab kodus oma naist ja lapsi.

Natuke sisemaale teel Cairnsi asub Girringuni rahvuspark, mille teeb eriliseks siin kaljudelt alla sööstev Wallamani kosk, mis oma 268 meetriga on mandri kõige kõrgem. Must see koht mis tekitab taaskord selle wow-efekti. Võimas vaatepilt!

Suurim kosk Austraalais

Olemegi otsapidi toredas troopilises Cairns`is. Mõnus, selline natuke Pärnulik kuurortlinn, millel on kihvt välibassein otse ranna ja promenaadi alal kus võimalik ujuda, päevitada ning niisama mõnusalt aeg veeta. Rannas ise ujumas ei käida, kuna alates umbes Bowenist on oht sattuda korkodilli lõugade vahele ja seda sa kindlasti ei taha.

Cairns on parim koht korallrahu külastamiseks. Reaf Teach on selline tore koht, kus 13 dollariga tehakse tutvustus korallarahust kui ökosüsteemist ja näidatakse seinal, mida ja keda siin näha võib. Tänavatel veidi hindu uurides võtame lõpuks paketi järgmiseks päevaks. Paadi sõit pluss kaks sukeldumist ja lõunasöök läheb kokku maksma 170 dollari kanti. Laine on parasjagu väga tugev ning paat sõidab 40km kaugusel kaldast asuvale reefile umbes tunni tugevalt õõtsudes, et nii mõnelgi, nimesid ei nimeta, vahepeal paha hakkab. Sukeldumiskohaks on Fishbul Brack Reef. Õhk on 30 vesi 27 kraadi ja nähtavus 10 meetrit. 

Paronella park

Õnneks on korallrahu taga suhetliselt vaiksem ning hopsti vette. Kõige meeldejäävam ja huvitavam on kaheksajala leid, kes vastavalt ärritusele murdosa sekundite jooksul värvi muudab sinakast halliks ja siis beežiks. Tõesti nagu selline maaväline olend tundub. Muidu on korallriif nagu riif ikka. Kuna siin käib iga aasta 5 miljonit turisti, siis on see ka oma jalajälje siia jätnud. On märgata päris palju surnud koralle ning võrreldes Tai ja Filipiinidega on elustik vähem kirju.

Hästi mõnus koht külastamises on Paronella park, mille teevad eriliseks Hispaania immigrandi Jose Paronella poolt 1929. aastal rajatud lossivaremed ja kunagine vabaajakeskus, kus sai lossi kõrval looklevas jões ujuda ja kosevaadet nautida. Uued omanikud on lossihooned konserveerinud ja pargi korrastanud ning öösel tänu valgustusele on koht väga lummav ja Austraaliale mitteomaselt ajaloohõnguline.

Karumba pelikanid

Siit edasi seame sihid Darwini poole, aga otsustame sõita mitte tavalist A1 pidi algusega Townswillest, vaid Gulf Development Road´i kaudu, mis viib korraks läbi ka mereäärest väiksest Karumba asulast. Tee äärde jääb Savannah` vana rauteejaam, kus rongid ei sõida juba ammu, küll on Nad aga seal alles ja neist on tehtud huvitav restoran ja majutusala, kus on võimalik näiteks rongikupees magada.

Ilm on läinud sisemaiselt umbseks ja palavaks. Muld on jälle punane ning teeäärtes võib näha kõrgeid punakaid siplegapesi, kohati mõnemeetriste vahedega ning mõni on lausa nii tee äärde ehitatud, et asfalt lõppeb ja silpelgapesa kohe algab. Kui autoga sellisele otsa sõidad pole nalja, tegu on kivikõvade moodustistega, mis autoplekile kindlatsi hästi ei mõju.

Lõpmata tee...

Asfalttee muutub siin alalõpmata üherealiseks ning on teinekord hiiglaslike aukudega keset teed – need siis peamiselt üleujutuste tagajärjed. Liiklus on siin väga hõre. Võid sõita tunde nii, et keegi vastu ei tule. Maastik on poolkõrbeline vahelduv põõsastik, mis sisemaale jõudes madalamaks muutub.

Karumba on väike linnake Carpentaria lahes. Siin elab teatud hulk kavandustöötajaid ning majutuskohtade hinnad on laes, kuna pihta on hakanud hooaeg. Gray romance on siis nähtus Austraalias, kus peamiselt keskealised inimesed ja pensionärid pakivad oma asjad kokku karavanvännidesse lõunapoolsetelt aladelt – Victoria, NSW ja South Australia – ja  suunduvad aprillist-maist umbes pooleks aastaks põhja – Cairns , Darwin ja Broome –päikese kätte. Et siis Märtsis, kui siin vihmaperiood kätte jõuab ja all jälle kevad käes, tagasi koju sõita. Sama asi siis Karumbas ning tänavapilt on hallipäistest inimestest tulvil ja hinnad seetõttu konkurentsist väljas. Rannas on näha julgeid pelikane, kes kalameeste käest kalu hea ja halvaga kätte saada proovivad.

Mount Isa kaevanduslinn on pindalalt üks maailma suurimaid linnasid, territooriumilt praktiliselt võrdne Eestiga. Päeval on siin 30 soojakraadi ja öösel vajub sisemaale tüüpiliselt näit praegu sinna 8 kraadi peale.

Outback

Barkly Hwy´d pidi edasi on meie suund. Tee peal pole siin väga midagi muud kui iga 300-400 km tagant mõni roadhouse, kus saab süüa-juua, vajadusel majutust ja konkurentsi puudumise tõttu hirmkallist bensiini. Hind kohati üle 2 dollari liitri eest. Jõuame otsapidi Northern Territory`le kus teed lähevad kohe märgatavalt paremaks ning kiirusepiirang tõuseb rekordiliseks – 130km/h. Three ways on koht, kus Barkly Hwy kohtub Stuart Hwy-ga. Maantee, mis põhjast lõunasse viib, algab Darwinist, läbib Alise Springsi ja viib otsapidi välja Adelaide´i. Liiklus on siin juba oluliselt tihedam ning mure, kui autoga midagi juhtub, et mis siis saab, on kohe pea olematu.

Nitmiluki rahvuspargis asub 12-kilomeetrine Katharine George`i org. Jõuame siia lõunaks ning suudume mööda jõge ja üle mägede jalutuskäigule. Kanjoni servalt avanev vaade on tõeliselt muljetavaldav. Sellistel momentidel tuleb just see Austraalia tunne, et wow, olen siin ja vot selline koht siis päikseloojangu taustal. Kindlasti selline koht, mida peab nägema! 

Katherine George

Siit veidi eemal on väikese kosega laguun, kus võtame aja maha ja teeme värskendava ujumise. Tagasi kaldade ujudes märkan mõne meetri kaugusel pruuni madu vee piiril ukerdamas, mistõttu polegi ujumine enam nii mõnus tegevus, kui alles tundus ja teeme kiiremini kui tavaliselt veest varvast.  Läheb hämaraks ning nüüd saame aru, et oleks pidanud pealambi kaasa võtma. Lõpuks ei näe enam üldse midagi ja kaljuteed pidi alla orgu tuleb teed kobamisi otsida. Kuu on ka pilve taga ja ei tee elu lihtsamaks. Öös on asju ja hääli. Eriti hirmutavad on need hääled all, kus tee viib pilkases pilemeduses piki jõekallast ning iga hetk on tunne, et nüüd kohe astud krokodilllile või maole peale. Mitte sittagi ei näe noh!

Õnneks jõuame ilusti autoni ja saame aru, kui tore leiutis ikka taskulamp on.

Kaljujoonised Kakadu NP

Kakadu Rahvuspark, mis asub 150km Darwinist lääne pool, on üks suurimaid rahvusparke Austraalias ning siin on filmitud ka näiteks Crocodile Dundee film. Siin elavad mõlemad krokodilli liigid: kuni 3m pikkuseks kasvav magevees elav ja peamiselt kaladest toituv mageveekrokodill ehk freshie ning kuni 6 meetri pikkuseks kasvav ja kuni tonn kaaluv nii mage kui ka soolases vees elav soolaveekorkodill ehk saltie.  Viimane ei ole dionosauruste ajast siiani väga muutunud ning ei oma nad ka loodusliku vaenlast peale oma teiste liigikaaslaste.  

Korkodill on mitmes mõttes sarnane inimesega. Nimelt, elab ta umbes 70 aastaseks, suguküpseks saab 15 aastaselt ning ründab enda suurusest ainult väiksemaid. Veest välja võivad nad hüpata kuni oma kehapikkuse jagu. 

Krokodill võib halbade tingimuste korral süüa ka vaid korra aastas ning panna ennast sellisesse uneasendisse, kus tema süda lööb vaid korra minutis.

Jumping salty

Kõikjal on väljas ujumiskeelusildid, kuid sellest hoolimata tapetakse mõni kalamees või teine uljaspea praktiliselt igal aastal krokodillide poolt. 2002. aastal lubas üks pargi uljaspäine giid keelust hoolimata inimesed õhtul ühte veesilma ujuma, minnes ka ise sisse. Sellel õhtul tappis 4,5-meetrine isend ühe saksa naise nii, et tema kehaosad olid järgmisel päeval, kui pargivalvurid korokodilli harpuuniga kätte said ikka veel loomal suus…

35 dollari eest teeme kaasa hommikuse jumping crocodile kruiisi, kus mööda jõge ülesse sõites meelitab giid pulga otsa pandud lihaga tegelased kohale ja paneb nad liha järgi hüppama. 

Ühe pildi peale saanud isendil avastan puuduvad esijäsemed. 

Karm elu on neil, juu on kunagi teise kroksi kõhtu sattunud need.

Kakadu rahvuspargis on näha veel aborigeenide kuni 6000 aasta vanuseid kaljujooniseid.

Darwin NT pealinnana sai tugevalt kannatada 1974. aasta Tracy trüklonilt, mille peale suur osa põliselanikke käega lõi ja piirkonnast minema sõitis. Tänasel päeval on linn täis backpacker`eid. Iga päev põrkasin linnapeal kokku mõne eestlasega. Õhtuti tulevad välja sellised imetillukesed sääselaadsed elukad, kes märkamatult sinuga üks-null teevad. 

Darwini vaade Darwini pargist

7 kuud ja 24 000km teid on teeninud mind minu Hyundai, mille ma nüüd hollandi backer`itele maha müün, kes samal päeval alustavad oma teed Queenslandi. Vaene auto….Automüük ise on tänu WA numbritele väga lihtsaks tehtud. Prindid netist välja vormi, üks A4 ostjale teine müüjale, allkirjad alla, raha käe peale, võtmed üle anda ja vormid posti ja ongi kõik. Ei ole mingit ARK-is passimist ja riigilõivude maksmist ja ajaraiskamist ja ülevaatust. Respect!  

Uus - Meremaa

21.02.2012-23.03.2012

Auckland ja kraater

On ütlus: Kui tahad maailma näha, mine Uus-Meremaale! Viimase paikapidavust siis kaema lähemegi. Kambas Janne, Marek ja Kaiu. Piletid Melbourne`st Aucklandi ja Christchurchist tagasi Melbourne` kokku sinna 450 dollari ringi. Kaiu ja Marek olid juba enne rendiauto broneerinud, mis koos praamipiletiga saarte vahel läheb maksma sinna 1000 daala ringi kokku. Oleks saanud ka 30% odavamalt, kui samasse kohta auto tagasi tood, aga meie plaan oli alustada põhjasaarelt ning siis edasi lõunasaarele minna, seega tagasitoomine alguspunkti ei tundu mõttekas.

Tollis tunneb ametnik suuremat huvi minu passi ja seal olevate Kagu-Aasia viisade üle. Pean seletama, kes ma olen, miks seal käisin ja ka praeguse visiidi tagamaid natuke. Peegli peale istuma ikka päris ei panda, aga arusaadav on, et ametnik testib minu peal oma tööalast koolitustundi- kuidas ära tunda narkomuul? Marek, tuli hiljem välja, võeti ka piiramisrõngasse, teda siis ilmselt näo tõttu, mille tulemusel ootasime teist lennujaamas umbes tunni, enne kui tulema sai. Küsiti krediitkaardi kohta jms. Mine tea, äkki tuleb siia vargile?

Uus-Meremaal elab kokku umbes 4,4 miljonit inimest ja 60 miljonit lammast. Nendest 10% on maoorid, inimestest siis, Uus-Meremaa põlisasukad. 

Koobas

Uus-Meremaa asustati muide ainult 700 aastat tagasi ja on sellega kõige hiljem inimeste poolt üles leitud maa meie suurepärasel planeedil.

Rahaühik on NZ dollar, mis on Austraalia rahast umbes veerandi võrra odavam. Lisaks sellele on ka palgad siin madalamad. Miinimumpalk sinna 13 kohaliku raha kanti. Kulud seevastu täiesti võrreldavad Austraalia omadega, kohati jääb mulje, et isegi kõrgemad. Kauge kant, ju on trantsport kallis ja konkurents suurfirmade vahel hõredam.

Lennujaamast auto kätte saades teeme külaskäigu lähimasse K-marti ja varustame ennast kõikvõimaliku matkavarustuse ja söögiga.

Edasi läheb sõit põhjasaare tipus asuvasse Bay of Islandisse. Silma hakkab väga roheline ja lopsakas loodus erinevate puuliikidega, alates seedrist kuni elupuuni. Linnakesse nimega Russel, mis on kunagi ka Uus-Meremaa pealinn olnud, tuleb sõita praamiga. Sõit ise kestab umbes 5 minutit ja läheb maksma 14 raha. Väike suvituslinnake Aucklandi inimestele. Kohaliku infopunkti giid soovitab lähedal asuvat matkarada mööda poolsaart koguajaga umbes 2,5 tundi. Seda me siis kaema nüüd lähemegi. 

Maouri tants

Mäkke, mille kõrgem punkt meie jaoks on sinna 350 meetri peale, annab selle kaldenurga tõttu täitsa ronida. Mäe otsas jalga puhates kihutavad meile otseses mõttes otsa pilved, mis sellel kõrgusel mäeküljest mööda triivivad. Ilm on veidi udune ja avanevad vaated poolsaartele ja saartele, mida selles piirkonnas on palju ja mis selle koha ka kuulsaks teevad, on mitmekülgsed. Mets, millest läbi rühime meenutab kohati Tai tšunglit. Isegi hääled on sarnased. See piirkond on siis Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem ja ühtlasi kõige soojem ala. Rada viib mäest alla ning läbi mitmest rannast. Mäekünkal kasvavad vabas looduses liiliad. Loodus on tumeheleroheline ja väga ürgne. Tagasi auto juurde jõuame väsinult pimeduse varjus ja mitte 2,5 tunniga nagu lubaud, vaid umbes kaheksaga…

Järgmisel päeval sõidame Waipoua kauri metsa. Siin asub kõige jämedama tüvega 13 meetrit (ümbermõõt) kauripuu. Kohaliku giidi jutu järgi on vanemad puud koguni 2000 aastat vanad. Kauripuude ladvas elab veel vähemalt 30 erinevat taimeliiki rõõmsas sümbioosis.

Hot Water Beach

Järgmiseks sihiks on läänepool asuv Hot Water Beach. Kogu Uus-Meremaa on vulkaanilist päritolu ning siin on lugematu hulk kustunud ja tegevvulkaane. Sooja auru pressib välja siit ja sealt. HWB on siin selline rand, kus mõõna ajal kella 2 ja 4 ajal päeval ajab teatud piirkonnas rannaliivast ennast välja kuum vesi. Väikese raha eest on sul võimalus endale rentida labidas ning kaevata endale liiva sisse pikutamiseks auk, kuhu siis valgub kuum vesi ja samal ajal kannab laine rannast külma vett, mis sellega seguneb ja veetemperatuuri talutavalt mõnusaks teeb. Inimesi on siin päris palju erinevates aukudes solberdamas. Vastavalt vajadusele ehitavad täiskasvanud, nagu lapsed liivakastis, endale vee äravoolu ja juurdevoolukäike ja tugevdavad ,,vannide,, sisse vajuma kippuvaid seinu.

Lake Taupo on meie järgmine peatus. Taupo on Uus-Meremaa suurim järv ning siit võtame paadikruiisi, mis viib nii umbes pooleteisetunnikese kaugusel lahesopis asuvat raiutud kaljujoonistust imetlema. Joonistus ise on umbes 15 meetri kõrgune otse veeni ulatuva kalju sisse lõhutud maoori muster, mis jätab endast väga salapärase mulje. Järv ise on sügavsinine ja taamal paistev kaljune maastik teeb pisut tuulisele ilmale vaatamata olemise mõnusaks.

Koopajoonis

Taupos on vaadata küll ja veel. Käime geisreid imetlemas, samuti demonstreerivad maoorid läheduses kultuuriprogrammis sõjatantse. Näod ja kehad iseloomulikult nii naistel kui meestel ära tätoveeritud. Omanäolisem kindlasti keele välja ajamise komme selle juures. Ikka mida pikem keel seda hirmuäratavam ja vägevam sõdalane sa oled. Mõni on oma keele ka siniseks tätoveerinud et efektsem oleks. Pärast saab peategelastega koos pilti teha.  

Huka Falls on paarikümne minuti kaugusel linnast asuv ülikiire vooluga kivide vahelt läbi tormav kanal - kärestik oma puhta sinise veega ja aukartustäratava mürinaga.

Üks lahedamaid kohti põhjasaarel, mida kindlasti soovitan on Wai-o-Tapu kuumaveebasseinid. Selle vaatamisväärsuse eest peab välja käima küll 35 dollarit kuid vaatepilt on seda väärt. Siin asub maailma kõige suurem looduslik kuumaveevann ehk šampanjabool nagu nad seda ise kutsuvad. Vulkaanikraatri kokkukukkumise tagajärjel on moodustunud pokaalikujuline aurav järv mille põhjatemperatuur ulatub 230 kraadini ja pinnal jaheneb see 70 kraadini. Sügavus järvel on 62 meetrit ja pinnale kerkivad süsinikdioksiidi mullid ning oranžikas-kollakas värvus augu äärtes annab märku väävlirohkusest piirkonnas. 

Kuum järv

Siin on veel mitmeid erinevaid auravaid järvekesi, üks neist näiteks looduslikult ülineoonkollane ikka sellesama väävli tõttu. Raske uskuda, et sellised värvid looduses eksisteerivad.

Siit sõidame edasi Tongariro rahvusparki. Mõte on jõudu katsuda põhjasaare kõrgeima mäe Mt. Ruapehuga, mille kõrgus 2797m. Infokeskusesse jõudes saame aru, tunneme, et ilm on läinud ikka väga külmaks. Taamal paistavad vulkaanimägede lumised tipud. Ostan ednale kiiresti talvemütsi ja kindad. Ka laidetakse keskuses maha meie mõte väga kõrgele matkamisest. Ilm on hetkel muutlik, kõrgemal pidi isegi kohati lund sadama. Võtame siis madalama mäenõlva ringkäigu ette ning liigume mööda kiviklibust teed kuni esimese vulkaanijärveni, nii umbes 2 tunni tee kaugusel. Kaugemale ei lähe, kuna vastu tuleb udu ja tõsiselt külm vihm ja tuul. Kusjuures, tuled 50 meetrit allapoole ja ilm on jälle normaalne. Niipalju mõjutab kõrgus ilma.

Mäe otsas 

Kuna ilmad on viimastel päevadel olnud suhteliselt külmad ja vesised, siis otsustame sõita pealinna Wellingtoni, et paar päeva enne plaanitut praamiga lõunasaarele edasi minna. Wellingtonis asub tõeliselt lahe muuseum nimega Te Papa. Siin jagub vaatamist terveks päevaks. Erinevaid loomi tänapäevast kuni dinosauruste ajani. Rikkalikult ajalugu maooride tulekust ja olekust. Väga kihvt 4D seanss, mis annab ülevaate, mis tunne on elada siin siis, kui vulkaanipurse parasjagu toimub. Istud elutoas diivanil, aknast avaneb vaade merele ja vaatad uudised, kus dermoloog just hoiatab, et mis juhtub, kui vulkaan peaks purskama hakkama. Siis järsku, ilma ette hoiatamata tunned, kuidas maapind kõvasti sinu alla väriseb ja elekter ära kaob. Siis läbi akna taamal näed vulkaani purskamas, ookeanist kerkivad alguses mulled, mis muutuvad hiidlaineks, mis maja poole sööstavad ja lõpuks on pilkane pimedus ja siis rusud… 

Hiidkalmaar Te Papa-s

Te Papa üks tõmbenumbreid on Antartika lähistelt juhuslikult kalalaeva konksu otsa jäänud süvamere hiidkalmaar, mis lebab kõigile vaatamiseks klaasi all lahuses kogu oma 5 meetri pikkusega ja kellel muideks on maailma loomadest kõige suuremad silmad.

Wellington saan kokku Tiiuga, kes siin mõned kuud elanud ja töötab hetkel nooblis jahisadama restoranis. Tema käest saan teada, et inimesed on siin nagu eestlased - otsekohesed ja tõsisemad kui näiteks Austraallased. Väga palju pidid jooma vabal ajal, samas hästi kokku hoidma. Kulud on siin suhteliselt suured, seega palju kõrvale panna ei saa ning elu pole selles suhtes siin kuigi kerge tegelikult, nagu selgub.

Wellingtoni vaatamisvääruseks on punane kaabeltramm, mis viib linnast mäe nõlva pidi ülesse ja on teenindanud külastajaid juba umbes 90 aastat. Siit avaneb hea vaade linnale ning mäe nõlva pidi alla tulles saab külastada kohalikku botaanikaaeda.

Samal öösel saan teada, mis tunne on kui magad telgis ja väljas on torm, mille tuul on 60m sekundis. Umbes 5 ajal öösel silmad lahti tehes, käib telk ühele ja teisele poole nagu kaardimaja. Tänu ritvadele siis jälle püsti tagasi. Vihma tuleb ka sajaga ja vihmakindel telk ei ole teps enam mitte seda, tuleb nördimusega tõdeda. Kuni siis lõpuks käib raksatus ja telgi üks ritv tõstab valge lipu ja otsustab alla anda. Jooksujalu lükkame siis veestnõretava telgi kuidagimoodi kokku ja autosse ja ise läbimärgadena lähimasse McDonaldsisse edasi hommikukohvi sööma. Pidime täna praami peale minema, aga tuleb välja et loomulikult sellise tormiga ei välju ükski praam kuhugi. Ja nii ikka mitu päeva veel. Sisustame oma tormipäevi kinos käimisega. Siin annab ühe pileti ostmisel vaadata ära mitu filmi, kui soovi ja tahtmist on. Meil on aega nüüd küll.

Vaade

Lõpuks kolm päeva hiljem, kui torm on vaibunud, saame lõpuks praamiga lõunasaarele!

Praam liigub mööda ja läbi Marlborough fjordidest ning randub väikelinn Pictonis.

Sõidame mööda Uus-Meremaale nii iseloomulikku käänulist üles-alla mägiteed, mis võrreldes Austraaliaga ei ole kilometraažilt pikk, kuid oma käänulisuse tõttu tegelikult väga aeganõudev, Abel Tasmani rahvusparki.

Abel Tasman on matkaselli unelm. Siin saab võtta ette alates ühest päevast kuni nädalani kestvaid matku mööda rannikut. Natuke peab kodutööd tegema, sest teatud rajaosad on läbitavad vaid mõõna ajal ning sattudes sinna tõusu tulekul võib minna väga vesiseks väga järsku. Meie võtame ette tee Anchorage`I, mis asub neeme tipus umbes 4 tunni tee kaugusel. Marek paneb temale omaselt oma keppidega ees ajama, Kaiu sabas nagu ikka. Meie kõnnime pisut rahulikumas tempos.

Päikeseloojang

Tee peal suurepäraseid vaateid saartest, kayakisõitjatest ning mitmeid erinevaid liivarandu, koski – ühesõnaga kõike, mida looduses näha võib. Tugev trennipäev tuleb lõpuks, kõnnime kaheksa tunniga maha 27 km krossiradu.

Mööda läänekallast allapoole sõites saime järgmises rannas lähemalt tuttavaks kohalike liivakärbestega. Tegu siis pisikeste, vast umbes kaks korda suuremate tegelaste kui seda on veinikärbsed. Väga kiired ilma helita ja armutud jõhkardid, kes söövad su ära loetud sekunditega. Kellelegi armu ei anta, isegi naised süüakse pikema jututa täpilisteks. Alguses pole väga hullu, aga hammustuse kohad hakkavad päev päevalt aina rohkem sügelema, saavutades kolmandal päeval oma tipptaseme, kui oled ennast korralikult lõhki kraapinud ja sinu jäsemed näevad välja umbes sama hullud kui politsekroonikast tuttava heroiinisüstija Genadi omad. Õnneks aeg parandab kõik haavad ja lõpuks ostsime ka mingi vahendi, mis neid väikseid värdjaid veidigi eemal hoidis.

Pannkoogimäed

Mööda rannikut lõuna poole asub Punakaiki oma imeliste pannkoogimägedega rannas. Kivikaljud on tuule ja vee koosmõjul kihiliseks muutunud ja näevad välja nagu üksteise peale asetatud pannkoogid. Üsna võimas vaatepilt.

Tai Poutini rahvuspargis asub üks Uus-Meremaa suurim vaatamisväärsus - Franz Josefi liustik. Autopargist umbes 40 minutit jalutamist mööda jõesängi ning jõuamegi kohati helesinise värvundiga jääliustiku servani. Liustiku alt voolab mühinaga kiviklibu poolt halliks värvunud mägijõgi. FJ-i teeb eriliseks see, et tegu on maailmas kõige ookeanile lähedamal oleva liustikuga ning selletõttu vajub liustik ja sulab see ka eriti suure kiirusega. Juba tee siiani läbi jõeoru on muljetavaldav. Tohutult on ruumi. Kõrgelt kaljunukilt moodustab kolm kõrget veejuga tunduvad ebamaised ja katsudes ka külmad. Liustikut mööda edasi minna omapäi ei lubata. Võib võtta giidi, grupihinnaga 190 dollarit siis koos kasside ja muu tavaariga, kui tahad. 

Franz Josef 

Omapäi ronijaid on ikka olnud. Ja nii mõnigi on surma saanud, kui liustiku äärne ootamatult sulades peale on kukkunud ja ronija mõnda prakku lömastanud. All saab lugeda, et mõned aastad tagasi said siin surma 4 lätlast, kes omal käel liustikule ronisid. Isegi Marek läheb oma keppidega vaid mõõdukalt edasi kuni kaine mõistus temast võitu saab ja naasma sunnib.

Mõnusaks vahelduseks ja aja mahavõtmiskohaks on Wanaka linnake samanimelise järve ääres. Ilm on ilus ja teeme Jannega kayakiga tiiru järve teisel küljel asuvale saarele ja tagasi.

Kiviviske kaugusel ja eriti käänulist ja kaldteed pidi edasi jääb Uus-Meremaa ekstreemspordi meka Queenstown. Siin saab sõita helikopteriga, hüpata linna kohalt paraplaaniga, langevarjuga, bendžihüpe, turbojetisõit - you name it! Hinnad on ka muidugi kohased. Eelmainitud asjad sinna 100 ja 300 dollari vahele ikka. Võta raha kotiga kaasa kohe. 

Kayakil Wanakal

Meie teeme jalutuskäigu pilvedesse, mäenõlvale, kust avaneb linnale supervaade. Ilm on siin üleval karge aga päikesepaisteline.

Dunedini ja selle otsas asuva Otago poolsaarele jõuame St. Patricku päevaks, kus kohalikus baaris on selleks iiri pühaks välja otsitud rohelised parukad ja joogiks tellime päevakohaselt rohelise toiduvärviga segatud õllepindi. Maitseb ka nagu tavaline õlu muideks, kuigi paistab välja nagu tarhunn. Kellelgi hiljem kõht ka korrast ära ei paista olevat. Otago poolsaare otsas on ainuke nö mandril asuvate hiidalbatrosside koloonia. Pilots Beachil luurame päikeseloojangul koos veel umbes 30 turistiga sinna ookeanist pesadele saabuvaid pingviine. Lõpuks juba üsna pimedas pingiinid ka tulevad, pisikesed, vaikselt umbes kümnese kambaga voorivad pingud veest läbi liiva kivide vahele peitu. Siinsamas lähedal näeme ära ka põõnava merelõvi ja hülgekarja.

Queenstowni lõbustused

Ma ei ole kunagi gloobust niipidi kauemalt uurinud, et antartika oleks otse ees. Sellise nurga alt on peale Antartika näha veel ainult Argentiina lõunaots ja Uus-Meremaa. Siit ka kargem ja külmem kliima ja kas või needsamadki pingviinid.

Moeraki Boulders on edasi põhjapoole jäävad rannas asuvad hiidmunad. Tegu selliste paari meetrise läbimõõduga kahurikuulide moodi sümmeetriliste pallidega rannaliival. Siin on neid omajagu. Korraks tekib tunne, et tegu äkki kivistunud dinosaurusemunadega? Aga siiski mitte.

Läheneme Uus-Meremaa kõrgeima mäe Mt. Cookile kõrgus 3755 meetrit ja kerkib iga aastaga. Suureks rõõmuks saab idapoolt tulles mäele üsna lähedale ning jalgsimatk mäe jalamile võtab aega põgusad paar tundi. Rada kulmineerub järvega ning liustikuga selle taga. Lumised tipud säravad päikese käes ning korra on kuulda tugevalt raksatust läbi õhu, mis tekib kuskil kõrgel jäämassi purunemisest, liikumisest.

Mt. Cook

Siit edasi jõume oma Uus-Meremaa lõpp-punkti, napid aasta tagasi tugeva maavärina ohvriks langenud Christchurchi. Vappumise tagajärgi ei tule kaugelt otsida. Suur osa maju, eriti kui neid hoolega vaatama hakata, on pragusi täis. Kesklinna kõrgemate hoonetega ääristatud piirkond on liiklusele ja inimestele siiani aedadega piiratud ja varisemisohtlik. Kannatada on saanud ka pea kõik vanad kirikud ja muidu ajaloolised hooned ning siiani käib arutelu nende taastamise mõttekuses, kuna kahjustused on määvärina tõttu olnud üsna suured. Arvatakse, et läheb aega veel 5, pessimistlikel prognoosidel isegi kuni 20 aastat, enne kui kõik taastada suudetakse. Suuremaid ja väiksemaid tõukeid toimub linnas aga üsna tihti, nii et dilemmasid siin jagub.

Oma Uus-Meremaa tripi lõpetame linnalähedases seikluspargis puult puule ronides ja trossiga alla vuhistades. Tase on umbes nagu Otepää rajal. 

St. Patricks day ja roheline õlu

On üks karmim koht, milleks on köiega alla ämblikuvõrku laskumine, mis nõuab natuke rohkem julgust ja mõned minutid järelemõtlemist, aga tagasiteed ei ole ja seda rõõmsam ja kergendatum on tunne peale edukat hüppe sooritamist. Proovi ja sa ei kahetse ;).

Kokku läbisime autoga umbes 5200km rohkem ja veel rohkem käänulisi ja üles-alla, teinekord pisut südant pahaks ajavaid, samas muidu suhteliselt heas korras olevaid teid. 

Austraalia

Austraalia

07.10.2011-

Peale 48 tunnist bussi-lennu-vahemaandumis-lennu maratoni jõuan väsinult kuid tervena Perth-i.  Elu pikim järjest sõit on selja taga. Bussiga Riiga sealt Ryanairiga õnnelikult Londonisse. Nii õnnelikult kui sai, arvestades Ryanairile iseloomuliku turbulentsi ja hädamaandumist meenutavat maandumist. Londonis aitas 12 tunnist Airaisa lendu Kuala Lumpurisse tublisti lõhendada see, et sain seal tuttavaks teise eestlasega nimega Getter kes samuti Perthi lendas. Nii me siis lobisesime seal Standfordil ja püüdsin vahepeal tulutult ebamugavatel lennujaama ootepinkidel tukastada.

Perthi Kings Pargist vaadatuna

Kuala Lumpuri ots läks õnneks päris kiiresti. Mingi 14 tundi aga jäin pikemalt magama õnneks. Jällegi Airasia on ikkagi Ryanairi kõrval väga hea sõiduvahend missest, et ka odavlennu liin. Maandumised, õhkutõusud kõik sujusid viperusteta. Kuala Lumpuris sai lennujaamas veel umbes 5 tundi passitud ning siis pea 7 tundi viimase ponnistusena Perthi.

1,5 miljoni elanikuga Perth on Lääne- Austraalia pealinn. Osariik ise on riigi suurim ning selle pindala võrdub 53 Eesti riigi pindalaga… Samas elab inimesi siin kokku vaid napid 2 miljonit. Sisemaa on paljuski kõrb enamus elu on ookeani ääres. Bussiga 15 dollariga Northbridge ja seal siis majutust otsima. Kuna on parasjagu nädalavahetus siis pole see nii lihne kui alguses arvata oskasin. Esimesed seitse kohta listis olid ära broneeritud. Lõpuks sain One world backbäkeris koha 27 dollariga kuhu jäin kaheks päevaks. Northbridge on selline kesklinna kõrval asuv ala kus on majutusi, kohvikuid, ööklubisid ja baare. Melu sarnaneb olustiku poolest natuke Karja tänava Nimega ja Nimeta baari ümbrusele. Ka seal on õhtuti lärmakas ja palju inglasi ringi hulkumas.

Linnaaborigeen tavalises konditsioonis

Edasi elan kaks pea kaks nädalat Andrese ja Viktoria juures ja armust kel kodu Eden Hillis rongiga kuus peatust kesklinnast. Siin on üldse nii kombeks, et peale kesklinna tornidega kontormajade muutub linn suhteliselt kiirest madalateks eramurajooniks. Korterelamuid leiab tikutulega otsides ja Lasnamäge nostalgiaigatseja siit ei leia.

Ühe esimese asjana märkab silm Austraalia suurimat sotsiaalprobleemi osa- aborigeene. Siinsed linnas elavad pärismaalased on omadega väga läbi. Nii läbi, et pea kõik nad tuiguvad tugevasti ja mitte väike osa komberdab ringi neljakäpukilgi. Seda teeb siis reziim inimestega kellele Austraalia valitsus nö. süümepiinade leevendamiseks on lisaks muudele erisoodustustele pakkumas ka 1200 dollarist kuuabiraha. Selle eest nad siis ennast maani täis, ja nii iga päev, kammivadki. Ka paistavad nad täitsa looduskaitse all olevat. Pangas pangakontot avades jalutas sinna sisse ka üks aborigeen ilmselgelt täis kui tarakan ja hakkas kõva häälega seal mingit oma peretüli lahendama. Inimesed pangas küll jälgisid neid kuid ei teinud mitte midagi, keegi ei kutsunud neid korrale ja ammugi ei visanud pangast välja.

Saiaõgard känku

Kings Park on kesklinna külje all mäe peal olev parajalt pirakas linnapark. Suuruselt teine linnapark maailmas New York Central pargi järel. Nagu üldse siin kombeks on ka see park ülihästi hoolitsetud ja korras. Muru on hooldatud samaväärselt golfiväljaku omaga. Palju taimi, lilli, pinke, joogiautomaate ja automaatgrille. Automaatgrill on siis selline kapitaalsem gaasigrilli alus kus vaiutad aga alt nuppu ja grill töötab 10 minutit ja kui valmis ei ole selle ajaga saanud vajutad uuesti jälle nuppu. Väga mugav viis võtad parki mingid vinkud või liha kaasa ja varustuse pärast ei pea muretsema üldse. Ja see kõik on tasuta! Midagi kõrva taha panemiseks linnaisadele.

Enamus aja siin tegelen auto otsimisega. Kui suurlinnad välja jätta siis pole Austraalias ilma autota midagi teha. Vahemaad on tohutult pikad. Kolm päeva elan Gumtrees onlines ja püüan mõistliku diili saada. Alguses otsin gaasiga sõiduvahendeid kuna see on kõige ökonoomsem liikumisviis. Gaas maksab sinna 65 sendi kanti. Bensiin 1.45 ringis.  Saan aru, et gaasiga sõiduvahendid on väga hinnatud kaup, autod oluliselt kallimad tavaliselt ja kaovad kiiresti. Siis vaatan minibusse millega oleks hea ringi sõita ja seal ka ööbida.  Käin vaatamas ühte ja teist igal ühel omad vead juures. Lõpuks piirdun universaalidega. Austraalias ruulivad Holden-id. Enamus neil aga 4 liitrised mootorid peal.

Viinamarjaistandus Vasse Felix

Ei tahaks nagu sellist ka väga võtta. Lõpuks läheb loosi Hyundai Lantra Wagon 97 aasta mudel. Valge, 180 000 läbisõiduga. 1,8 mootor ja kuna on diileri käest ostetud siis saan kaasa ka aastase garantii moororile, käigukastile jms. Konditsioneer on ka õnneks sees, mis selles kliimas on hädavajalik. Hind kokku 2300 dollarit. Ostmisprotsess on väga lihtne. Ostja töidab ühe paberipoole ja müüja teine ning mõlemad saadavad need postiga kohalikku ARK-i. Paari nädala pärast on paber kinnitusega kodus. Riigilõiv selle eest 57 dollarit ülekandega ja ongi korras. WA numbrimärgiga autoed eelis on see, et see ainuke osariik kus pole ülevaatus kohustusli. Ainuke kulu mis autoga kaasneb on registreering mida pead siis kas poole aasta või aasta jooksul uuendama ja vastavalt autole maksab pisut erinevalt. Minu ,,valge noole,, rego on 300 ringis, poole aasta eest.

Esimene Ausraalia rannakogemus avaneb mul Scarborough beachil Perthi külje all kuhu mõneks tunniks nädalavahetusel Andrese ja Viktoriaga suundume. Rand on mõnusalt suur ja lai ja valge liivaga. Ikka selline võimas. Kaldajoonest umbes 100 meetri kaugusel suhteliselt madalal tiirutab helikopter mis siis hoiab silma peal ja vajadusel hoiatab haide eest. Vetelpäästjaid on kõik kohad täis. Vesi on kuradi külm! Laine on salakaval ja tõmbab kohati kaldast eemale. Viimaste asjaolude tõttu väga huljalt kaugustesse ujuma ei hakka seekord.

Esimesed tiibulised

Auto ostetud otsustan Perthist edasi sõita ning järgmiseks sihtkohaks on 3 tunni autosõidu kaugusel asuv Dunsborough linnake Margaret Riveri piirkonnas. Siin on eestlased juba ees. Marek kellega sain eelmisel aastal Tais tuttavaks on siin mõniaeg elanud ja töö teinud. Kohale tulles selgub, et lisaks siin veel umbes kümmekond eestlast. Margaret Riveri piirkond on tuntud eelkõige kahe asja poolest. Viinamarjaistandused ja surfirannad. Viinamarjaistandusi on siin tõesti palju ja väga erinevale maitsele. Veinisõber võiks siin vabalt pool aastat tiksuda, et kõik istandused ja nende juures asuvad restoranid, vinoteegid läbi jäija ja kohalikke veine maitsta. Surfirannad on siin supervägevad. Pean ütlema, et praeguste randade järgi tundub, et kõige võimsamad rannad mida mina näinud olen. Natuke tormisema ilmaga Yellingupi sattudes põrnitsen pool tundi laineid vastu kaljusid sööstmas. Nii suuri laineid ma kaldale uhtumas näinud enne ei ole tuleb tunnistada.  

Grillikohad  ja redback pudeli kujul (mitte ämblik õnneks)

Nädalavahetusel otsustame minna looduse rüppe. Leeuwine Naturaliste rahvusparki nii umbes 70 kilomeetrit Dunsboroughst Augusta poole. Park nagu enamus rahvusparke on tasuline. Süsteem on selline, et mehitamata väravas voted ümbriku maksad sinna sularahas 7 dollarit näo eest ning pistad selle raudpostis asuvasse pillu. Ümbriku teise poole murrad ära ja jätad endale esiklaasi alla. Ümbrikule kirjutad nimed peale et kes ja  mis ja millal. Kuigi värav on mehitamata siis mingi aja tagant käib pargivaht ringil ja kontrollib kas kõik on korras ja raha makstud. Ametlikult ei tohi siin ka alkoholi tarbida. Aga viimase kontroll on suhteliselt olematu.  Lõkkeplats ja puud on olemas ning lihtsa vaevaga leiame endale mõnusa koha.

Päeval ponnistan rannas surfilauaga. Ponnistan, sest päris püsti nende lainetega siin ei saa. Põlvili küll. Pärast tuleb välja, et tingimused polnud väga head sellel päeval ka mis lohutab natuke. Kaasas on meil üks prantslane Albani kellel on kõvast kalastustarbeid kaasas ning koos seal siis kaljude pealt rannaäärest ka püüame. Rakendus on umbes nagu põhjaõngel.

Kaks konksu ja tina vahele. Söödaks on kalmaari tükid. Ja kala tuleb. Ma saan oma esimesed kolm päris austraalia kala. Badfish ja kaks whitening-i. Kamba peale tuleb kala päris palju ning seda on õhtul lõkketule valgel päris hea süüa. Õhtul läheb jube külmaks. Kuni mingi 10 kraadi. Just see temperatuuri kõikumine päevase ja öise vahel vajab harjumist. Päeval on 35 ja siis öösel kukub kolinal 10 peale. Tänu sellele tekib tunne nagu oleks miinuskraadid öösel.

Laine ja hoovus on siin ka päris kurjad ja kavalad teinekord. Seda said tunda Erkki ja …….. omal nahal kui neil umbes 20 meetri kaugusel ranast õnnestus jääda hoovuse ja kivide vahele nii, et ei saanud nad enam edasi ega tagasi. Karjusid seal kuid kaldalt, tänu lainetele, väga ei kosta midagi teised lehvitasid vastu ainult umbes et hei hei.. Õnneks said nad ikkagi lõpuks omal jõul suuremate ponnistuste saatel kaldale ja asi loppes selles suhtes õnnelikult.

Dunsborough Beach house enne pühi

Red Gate ja selle ümbrus on suurepärane koht surfamiseks. Koos roommate sõbraga käisime ühel ilusal päeval siinkandis ka lobstereid püüdmas. Püügivahend on siis selline tokk millel on trossist silmus ja sukeldud maskiga vee alla ja kui ühe sellise lobster leiad siis pead talle toika silmusega seljataha panama, sest lobsteripoiss oskab ainult tagurpidi kõndida ja käes ta ongi. Punane pealtnäha jõhker loom selline 2 kilone tüüp! Ühest saad rahulikult kõhu täis. Tapad ta ära nii, et paned umbes 20 minutiks joogivette siis ilma soolata vesi. Ja siis 7 minutiks keevasse potti ja valmis. Väga hea ja maitsev ja pole vaja palju püüda.

Peale seda paar päeva hiljem ostan endale siin populaarse käsiharpuuni mis kujutab endast siis sellist 2 meetri pikkust suusakepi moodi keppi millel on 5 teravat otsa ühel pool ja kumm teisel pool, mille endale käe külge siis pingule tõmbad ja sihid oma ohvrit nii vee all. Asja teeb raskemaks see, et vee all on kõik kalad umbes 30% suuremad ehk siis kui kätte saad ja vee peale tõstad pole su saak kohe üldse nii pirakas kui alguses vaimustusega tundub aga sellest hoolimata on see kalapüügi moodus väga efektiivne ja oled otsekui jahil vee all, mask peas ja lestad seljas. Ja mis peamine ise valid oma saagi, mitte saak sind nagu õngega püüdmise puhul tavaks.

Võsa tulekahju tagajärjed

Soovitan külastada ka siinkandi koopaid mida juba jagub. Käisime Jewel Cave-s mille sügavus maksimaalselt 35 meetrit. Sisseehitatud valgustus ja rajad. Koopas aastaringselt 20 kraadi. Margaret Riveris puhkes minu sealolemise ajal ka Austraalias aina enam põua ajal võimust võttev nähtus –võsatulekahju. Päris mitusada hektarit lõõmas paar nädalat ja tuleroaks langes selle käigus ka mitukümmend maja. Suitsu oli näha kilomeetrite kaugusele ja MR poolne külg oli üle nädala kinni ja sinna inimesi ei lastud. Kus sellised tulekahjud alguse saavad? Siinkandis on tüüpiline et farmerid korraladavad soodsa tuule korral oma maadel sellist võsapõletust, umbes nagu kulu põletamine. Et siis põllumaad metsa arvelt juurde saada. Ehk siis ühest sellisest kulupõletamisest sai ka see suurem tulekahi alguse.

Plaaniline õlikontroll/ pissipeatus

Pisut enne jõule otsustame võtta ette autotripi Perthist Melbourne. Linnulennult sihtpunkti umbes 4000km.  Minek on nüüd kahe autoga minu Hunday ja Mereki Holden. Pardal on veel Janne, Kaiu ja Piia. Kahe autoga on see kindlus ka, et kuna vahemaad on päris suured siis juhul kui ühe autoga midagi juhtub on teine vähemalt olemas… Loodame, et seda võimalust muidugi kasutama ei peaJ Mõlemad autod on träni pilgeni täis ja ega rohkem inimesi seetõttu ka peale ei mahuks.

Sõit läheb lahti 19.12 algusega Perthist. Esimese päeva õhtuks jõuame Hyden-i karavanparki. Siit on hommikul kiviviskekaugusel selle kandi suurmi vaatamisväärsus wave rock. Wave rock on selline väga suur graniitkivi moodi kivi, mille üks äär näeb välja täpselt nagu murduv laine. Mäe teises otsas on veehoidla ja mäe otsast avaneb suurepärane vaade ümbrusele. Wave rock vaadatud aume teele Esperance poole. Ilus väike linnake mere ääres.

Wave rock

Teeme peatuse kohalikus haiglas, eesmärgiga Janne eelnevalt ukse vahele jäänud näpu, mis seetõttu kokku õmmeldi puhastada. Haiglas aga nii pikk järks, et näpuomanik lööb käega ja otsustab apteegist vastavat kraami osta ja omavoliliselt kannatanud jäse ära puhastada. Teost innustatuna võtab ta nädalapäevad hiljem näpust ka niidid ise välja. Milleks üldse haiglaid vaja on? Majutust me linnast ei otsi vaid suundume 40 km kaugusel asuvasse Cape Le Grand rahvusparki. Telkimiskoht maksab siin 9 daala näo eest. Väärt igat senti. Le Grandi rand on imeilus ülivalge ja peenikese liivaga ja helesinise mereveega laht. Lõkkeplatsi ääres õhtul kaarte mängides sibavad ringi uudishimulikud kängurud kes ilmselt süüa otsivad. Need loomad inimest väga ei karda. Enne olime natuke pattu teinud ja proovinud ühe isendi peal saia ja porgandiga looma isu.

Gape Le Grandi imeline mägi ja vaade

Mõlemad söögipalad võeti vastu ja läksid kaubaks. Ranna kõrval on parajalt kõrge mägi mille otsa ronides avaneb suurepärane vaade randa ja ümbruskonnale. Siin on nii ilus, et jääme siia paariks päevaks paigale ja ei tahakski kohe edsi sõitagi.

Edasi kulgeb tee sisemaale ning õhtuks jõuame välja Noremani väikelinna. Sisemaale omaselt on kohe on palju palavam ja umbsem. Õnneks on autol konditsioneer! Peatume kohalikus karavanpargis mis on monopoli seisuses ja hinnaläbirääkimistel paindumatu. Telkimiskoha hind 23 daala. Väljapressimine sellise koha ees aga mis teha.. Bensiinipaagid võtame siin täis sest edasi kulgeb tee mööda Eyre Highway-d kus teatud kohtades tõuseb kütte hind tavapäraselt 1,4 dollarilt 2 dollari peale. Nüüd kulgeb tee mitu päeva üsna samamoodi otse, ilma suuremate vaatamisväärsusteta. Kaardi peal paiknevad linnakesed Balladonia, Mudrabilla Eucla pole muud kui bensiinijaamad väikeste poekestega kus tagahoovis saab ka majutust ja telgikoha 5 kuni 10 dollariga inimese kohta.

Pikim sirge 90 miili otse

Samas on söök ja jook märgatavalt kallim kui suuremates asulates. Maastik on selline stepilaadne, madalad põõsad vahelduvad natuke suuremate puudega ja siis jälle ainult rohekad põõsad. Maatee ääres näeb aeg ajal alla aetud känguri või emu. Tee on üldiselt väga väga otse. Pikim otse kulgev teelõik on koguni 146 km pikk olles sellega Austraalia pikim. Enne Lõuna Ausraaliasse jõudmist on puu ja juuviljade garantiin mis tähendab, et tuleb antud toiduained heaga ära süüa või minema visata. Kontorlli käigus vahele jades võid saada trahvi. Pärast selgus, et läbivaatus oli suht olematu ja piirnes pigem üleküsimisega, vähemalt meie autode puhul. Tee idapoole kulgeb nüüd mereäärt mööda. Siin on väga ilusaid vaateid aukartust äratavatelt kõrgetelt kaljudelt merre.

Meie sõit kulgeb edasi mööda Penongi, Stearky bay, Ellistone kuni Eyre poolsaare otsas asuva Port Lincolnini.  Ühe päeva sisustame looduslikus koaalapargis antud isendeid otsides jälgides.

Koaala ei võta vedu

Üks suurem loom, peale seda kui Marek on proovinud talle oksa mööda läheneda näitab ülesse oma suhtumist ja pissib sahinaga puuoksa täis, märgistades nii oma territooriumi. Sellised uimased loomad on. Magavad 20h päevas ja 4 h söövad siis eukalüptilehti.

Port Augustasse jõudmise ajaks on meil reisimisest hammas verel ja peas küpsenud plaan käija jutti ära ka siit tugevasti sisemaal asuva punase kivi ehk Uluri juures.

Mõeldud tehtud. Siinkohal läheb Piia siit edasi bussiga oma sihtkohta ning meie neljakesi sõidame Mareki autoga edasi kõrgemate temperatuuride suunas.

Maastik muutub aina madalamaks ja liiv punasemaks ja ilm palavamaks. Ah jaa Holdenis pole meil konditsioneeri…Aknad on pidevalt lahti ja temperatuur sinna 40 kraadi kanti. Teel Ulurusse on ainuke suurem vaatamisväärus Cooper Pedy.

Reisitiim

Austraalia opaalide kaevandamise pealinn. Siin on nii palav, et paljud inimesed elavad maa all ja mägede sees. Külastame ka maaalust kirikut. Siin on ajalooliselt opaalihimus sisse rännanud hulgaliselt sakslaseid ja ka inimesi ida euroopa riikidest. Silma hakkab Horvaatia klubi linnanurgas.

Tagasiteel lähme ühte opaali kaevandusmuuseomis. Saame teada ja ka omal käel proovida kuidas on trelliga kivi seest opaalikihti välja puurida. Ekskursiooni läbiviija 70 aastane meesterahvas on ise päris Iirimaalt ja siin elanud juba 30 aastat. Näitab meile kuidas lõhkeainepaketti teha millega seina avada ikka selleks, et opaale paremini kätte saada.

Vanaaasta õhtu eel jõuame Ayers Rock resorti kus siis asub teada tuntud Uluri punane kivimürakas. Kolmepäevane Uluru-Kata Tjuta rahvuspargi pääse maksab 25 dollarit inimese kohta.

Kärbseid pähe ja liiva silma (jõululaupäev muide)

Põhimõtteliselt annab kivi otsa ka ühe külje pealt ronida aga see sõltub pargivahi tujust ja tuule suunast ning selle päeva hommikul seda luba ei anta.

Teeme tiiru umber mäe, mis võtab umbes 2h aega on umbes 8km pikk tee. Kivi on tõesti suur ja ühes tükis. Nagu hiigelrändrahn. Kuna on vanaaasta õhtu, siis otsustame ühtul pimenedes mäe jalamile tagasi tulla ja keelust hoolimata ikkagi Uluru otsas ära käija maksku mis maksab. Umbes 30 meetri pealt hakkab nõlva mööda jooksma postidega kett mis teeb ronimise lihtsamaks. Tee läheb kohati väga järsuks ja ilma ketita suure tõenäosusuega ülesse ei jõuakski pigem siis alla tagasi ja seda üsna kiires tempos. Olukorra teeb pinevaks see, et park  pannakse päikeseloojanguks kinni ja mäkke ronides on aeg-ajalt näha politsei tulesid pargi teedel.

Uluru

A muide trahv mäe otsa ronimise eest ei rohkem ega vähem kui 5500 dollarit! Kaiu jääb autoga alla ootame meie kolmekesi ronime aga niikaua kuni kett sellise kivilohu laadses kohas otsa saab. Sealt edasi kulgeb tee mööda katkendlikku valget joont edasi ikka ülespoole. Lõpuks umbs 1,5h hiljem oleme kolmekesi õnnelikult Uluru otsa! Kuna on pime siis on näha maastikukontuure ja valgust kaugel allpool. Vanaaasta õhtule kohaselt avan nagu kord ja kohus sampuse. 500 meetrise kivi otsast alla minek ei ole üldse lihtsam kui ülestulek pigem vastupidi. Peamiselt vähikõndi tehes me aga lõpuks alla saame. Kaiu on vahepeal pidanud paar korda kivi juurest autoga eemalduma kuna politsei on läheduses ja lubas ka juba trahvi teha kui ta ära ei sõida, kuna park on ametlikult ammu kinni. Jannel on jalad rakkus kuna ta otsustas esimese valge inimesena kivi otsa ja tagasi paljajalu ronida. Aga kõik on õnnelikud ja rahul saadud adrenaliini ja elamusega.

Kings kanjon

Uluru juurest paistab kätte samas rahvusaprgis asuv teinegi vaatamisväärsus milleks on Kata Tjuta mägi. Mäeaheliku vahele viib looklev kõnnitee ühele ja teisele poole sellest kõrgub seinana mäekülg. Aheliku vahelt voolab läbi väike oja. Temperatuur on tõusnud 45 kraadi ringi ja peale kella 11 am ei soovitata matka läbi aheliku enam teha kuna on lihtsalt liiga kuum. Marek ja Kaiu teevad selle trippi siiski kangelaslikult läbi.  Tagasi autosse tulles näitab termomeeter et vahepeal on autos olnud 56 kraadi varjus… Rekord.

Järgmisel päeval suundume siit edasi nii umbes 3000km kaugusel olevasse King Canionisse.  See on koht mida kindlasti tasub külastada. Väga võimas vaatepilt punasest kivist kaljud, kanjon, kuristik ja tuulega kividesse uhutud kujundus on hingematvad. Ei jää väga palju alla Grand Canionile  ja on palju mõnusamalt läbitav kui eelmainitu.

Sellised loomad teel ja nii igalpool

Kuna päike paistab nagu ikka lagipähe ja temperatuurid on üleval on meeldivaks vahelduseks kanjoni keskosas asuv mäeaheliku põhjas asuv jõesilm, kus saab mõnusalt ujuda ja ennast jahutada. Kui muidu igal sammul peab Austraalais rahakotti kergendama siis Kings Canion on täitsa tasuta.  Teps mitte tasuta ei ole aga siinsed kämpingud. Kanjonist umbes 15 km kaugusel asub lähim karavanpark kus veedame ka ühe väga vaevarikka öö. Esimeses järjekorras otsustavad telgile teha kambaka sipelgad. Alguses on neid mõni siis mõnikümmend siis sadu. Muutkui kutsuvad juurde oma sõpru ja sugulasi kurat.  Otsin tagavaradest ülesse sipelgatõrje sprey. Ja lasend seda mõnuga igale poole. Telgi sisse välja. Õhku… u name it. Peale mõningast vaikust ja hingetõmbepausi tuleb tõdeda et Kings Canioni sipelgad ei kohku selle mürgi vastu kohe üldse ära ja toimetavad oma asju rahumeeli edasi. Telkide vahel ja ümbruskonnas luusivad ringi dingod.

Näljane Gena

Need metskoerad eriti inimest ei karda. Tualetist telki tulles jääb mulle tee peal üks sittuv isend kellel minu olemasolust sooja ega külma pole. Ühel sellisel lontrusel õnnestub Mareki ja Kaiu toidukott auto kõrvalt ribadeks tõmmata ja sealt hapukoor ära virutada. Kõigele lisaks otsustab ilm veel vingerpussi mängida ja kõva tuul ja äike sisustavad niigi katsumusterohket ööd.  Kogu selle nalja eest küsitakse südamerahuga 19 dollarit nii, et silm ka ei pilgu. Hommikul teeme varakult minema jättes võidurõõmsad sipelgad maha käsi plaksutama.

Otsustame, et sõidame läbi ka Alice Springsist. Ainuke suurem linn oma 28 000 elanikuga mandri sisemuses. Ühtlasi ka üks suuremaid aborigeenide keskusi siinkandis. Kaardi pealt on mööda asfaltteed sinna umbes 400km ja kruusateed mööda pea poole vähem seega valime viimase. Kruusatee on aga ikka päris aukus ja treppis ja kulgeb ka veel pikemalt kui kaardi peal lubab. Aga kohale me jõuame. Aborigeene on siinkandis tänavapildis tõesti palju. Lukustame auto korralikult ära ja võtame oma väärtasjad igaks juhuks kaasa. Mine tea.

Opaleid kaevandamas

Astume läbi kohalikust sisaliku, ussi ja krokodillimajast kus saab oma silmaga näha ja käega ka teatud isendeid katsuda. Austraalias elab maailma kümnest kõige mürgisemast maost üheksa ja kahekümnest kaheksateist. Aga palju siis inimesi selle tagajärjel aastas sureb? Viimasel ajal üllatavalt vähe, ainult üks kuni kaks. Siin mängib oma rolli inimeste teadlikus ning vastumürgi laialdane levik. Vähemasustatud kohtades toimivad sirged maanteelõigud ka lennuradadena õnnetuste korral. Siin demonstreerib dresseerija meile läbi paksu turvalise klaasi kuidas Geena käitub ja rünnata võib. Soolaveekrokodillid on väga levinud põhja Austraalias. Seega, Broomest ülevaltpoolt kuni peaaegu Cairnsi-ni välja läänekaldal, ujuma minna pehmelt öeldes ei soovitata. See tegelane nalja ei mõista. Võib sind mitu tundi vee all varksi varitseda ja hüpata välja kuni 6 meetri kõrgusele. Pääsemisvõimalus on pea olematu.

Õhk autos 40C... Õlu 25C (jääkülm)

Läbirääkimisi ei toimu- sind hammustatakse pooleks ja süüakse ära, kogu lugu. Nüüd siis võtame ennast kokku ja asume 1500 km tagasisõiduks Port Augustasse.

Halls Gap NP

Kaheks päevaks tuleme Jannega Lõuna Austraalia pealinna nimega Adelaide. Ilm on siin parasjagu kehvavõitu sajab pidevalt ja on selline 20 kraadi ringi. Eesti suvi noh. Suures osas seetõttu ei jäänud linnast ka mingit suuremat sorti muljet. Festivalide pealinnas parasjagu suuremaid festival ka ei toimunud. Nüüd sõidame siit edasi Mildurasse mis on selline tüüpiline põllumajandusega tegelev maalinn. Elu veereb vaikselt omasoodu, inimesed on rahulikud ja eriti midagie ei juhtu. Tuleb tõdeda et kui merd või vähemalt monad muud veekogu lähedal ei ole on nagu midagi puudu. Siit sõidame edasi nüüd siis juba Victoria osariigis läbi Halls Gap-I rahvuspargi. Jõuame siia täpselt päikeseloojanguks ja meile avaneb suurepärane vaade paljude metsaga kaetud mägedele, piirutu avarusega päikese taustal kumades.

Siia tulles on teerada hästi ülesmäge ja paljude kurvidega ja kohe kuristikuga tee kõrval mille tulemusena üle 40 sõita suurt ei kannata. Kõrgemast tasemest merepinna suhtes annab tunnistust ka järsult külmenenud õhutemperatuur. Tundub umbes selline 10 kraadi ringis õhtul. Suuremad ja väiksemad kängurud hüppavad telkimiskoha umber ja otsivad süüa. Autoga sõites tuleb sellega arvestada. Olen näinud autosi mis känguruga kokkupõrkes on mahakandmisele läinud, seega nalja ei ole nendega. Vahepeal lookleb tee mida ääristavad 3 meetri kõrgused sõnajalad tiheda metsaga kaetud mäenõlvade vahel. Tunne on natuke nagu Jurassic Pargis ja, et  kohe mõni eelajalooline elukas teele hüppab.

The Great Ocean Road 

Siit tunni kaugusele jääb Victoria suurim vaatamisväärsuste pukett ehk The Great Ocean Road. See kokku 285km tee on ehitatud sõjaveteranide poolt ning on üks omalaadsemaid maailmas. Oma teed alustame Warrnamboolist, sellisest mereäärsest linnakesest ning suundume edasi Melbourne suunas. Esimene suurem vaade avaneb London Brige juures ookeanile.

Siit oli võimalik üle looduslikult moodustunud kiviliivasilla saarele minna kuni 1990 astani kui sild ootamatult merre varises, jätes kaks ehmunud samas ünnelikku inimest, kes parasjagu saarele olid läinud, abi ootama. Port Cambellist edasi on paljudele piltide järgi tuttavad 12 apostlit mis otsekui postid merest välja ulatuvad. Mitu korda lugesin kuid 12. ma neid küll ei saanud. Ju on aeg vahepeal oma töö teinud ja meri liivakivi üle teatud kohtades võitu saanud. Suuremal ja siis jälle väiksemal määral üllatavaid mere ja kaldavaateid on Ocean Roadil varuks sadu. Lorne linna lähedal kiikame sisse 8km sisemaale kus asub 30 meetri kõrgune Erskine kosk mis vihmametsalaadses metsas mõjub võimsalt ja majesteetlikult. Siinkandis on muuhulgas mitmeid väga häid surfirandu mida väga proovida tahaks.

12 apostlit

Tripi algusest on möödunud kuu ja maha sõidetud 8000 km teed. Oleme jõudnud õnnelikult Victoria pealinna ja austraalia suuruselt teise 3,7 miljoni alanikuga linna Melbourne.

Seame ennast sisse Melbournest rongiga tunni ja 18 minuti kaugusel asuvas linnas nimega Drouin. Kuna tagumikul on auto istmest viimasel ajal villand saanud, siis on vahelduseks rongiga sõita väga mõnus. Egasi-tagasi pilet linna maksab siit 19 dollarit ja seda saab osta rongi pealt. 90% juhtudel linna sõites millegipärast kontrolöre ei kohta, seega läheb praktilislet alati diiliks vaid tagasisõidupilet.

Melbourne meeldib mulle kohe algusest peale väga ja on seninähtust kõige mõnusam Austraalia linn. Mere ja jõe ääres ning suurepärase ühistrantspordi võrgustikuga kaetud väga tänapäevane ja läbimõeldud projketeeringuga asum. Rongid, tramid, bussid ja metroo kõik on omavahel hästi ühendatud ja just läbi mõeldud. Savisaar ekskursioonile siia palun ideid ammutama!

Linnapildis annavad tooni siia immigreerunud asiaadid. Turismiinfokeskuse töötajad on sõbralikud ja abivalmid vastamaks sinu misiganes küsimusele linna kohta. Palju palju mõnusiad kohvikuid, shoppamiskohti, parke staadioneid jõeäärne promenaad sillad ja kesklinna pilvelõhkujad. Crown keskus kus asub Melbourne ainuke ja ühtlasi ka suurim kasiino on rahvast täis. Siia jätan maha 20 minutit oma aega texas holdemit mängides ja 50 dollarit valuraha selle eest ja astun edasi.

Melbourne

Queen Victoria Market on väärt külastamist oma värskete puu ja juurviljadega ning kõikvõimaliku muu pudi- padi tõttu. Rahvast on tänavatel jalutamas Austraalia kohta üllatavalt palju samas siiski mõõdukalt selleks, et tänavatel rahulikult ringi käija annaks.

Eureka skydeck towerist mis siis ühtlasi ka kõrgemaid maju siinkandis saab 17 daala eest 300 meetri kõrguselt imetleda linnale ja Port Philliph Bay-le avanevat lummavat vaadet. Kellele meeldivad rannapeod peaksid kindlasti külastama St. Kilda randa kus siis palju pubisid, baare, lõbustuspark ja palju juua täis ja lõbusiad noori nädalavahetust naudivad.

Kui tahad surfata ja rannaelu nautida on hea koht ka Philliph Island. Siin on elukoht ka maailma kõige väiksematel pingviinile kes pimeduse saabudes randa sibavad ja keda elab siin koloonias, kõige rohkem maailmas, pisut üle 2000 isendi.

Nädalavahetusel külastame Melbournst 160 km kaugusel asuvat Austraalia mandriosa kõige põhjapoolsemat tippu Wilson-i rahvusparki. Imelised rannavaated ja harpuuniga kaks krabi on seekord saak.

250 daalaga otsustame gumtreest endale päris enda surfilaua osta. 7 jalga 6 tolli ehk sinna 240cm pikkune laud siis. Seda läheme kohe ka Venus Bay-sse katsetama nädalavahetuseks. Esimesel õhtul saab isegi natuke laua peale püsti teisel päeval on sellega raskem kuna kalipso on laua vaha ära kulutanud ja vahapulka uue laua tarvis seekord kaasas ei ole.