Austraalia

Austraalia

07.10.2011-

Peale 48 tunnist bussi-lennu-vahemaandumis-lennu maratoni jõuan väsinult kuid tervena Perth-i.  Elu pikim järjest sõit on selja taga. Bussiga Riiga sealt Ryanairiga õnnelikult Londonisse. Nii õnnelikult kui sai, arvestades Ryanairile iseloomuliku turbulentsi ja hädamaandumist meenutavat maandumist. Londonis aitas 12 tunnist Airaisa lendu Kuala Lumpurisse tublisti lõhendada see, et sain seal tuttavaks teise eestlasega nimega Getter kes samuti Perthi lendas. Nii me siis lobisesime seal Standfordil ja püüdsin vahepeal tulutult ebamugavatel lennujaama ootepinkidel tukastada.

Perthi Kings Pargist vaadatuna

Kuala Lumpuri ots läks õnneks päris kiiresti. Mingi 14 tundi aga jäin pikemalt magama õnneks. Jällegi Airasia on ikkagi Ryanairi kõrval väga hea sõiduvahend missest, et ka odavlennu liin. Maandumised, õhkutõusud kõik sujusid viperusteta. Kuala Lumpuris sai lennujaamas veel umbes 5 tundi passitud ning siis pea 7 tundi viimase ponnistusena Perthi.

1,5 miljoni elanikuga Perth on Lääne- Austraalia pealinn. Osariik ise on riigi suurim ning selle pindala võrdub 53 Eesti riigi pindalaga… Samas elab inimesi siin kokku vaid napid 2 miljonit. Sisemaa on paljuski kõrb enamus elu on ookeani ääres. Bussiga 15 dollariga Northbridge ja seal siis majutust otsima. Kuna on parasjagu nädalavahetus siis pole see nii lihne kui alguses arvata oskasin. Esimesed seitse kohta listis olid ära broneeritud. Lõpuks sain One world backbäkeris koha 27 dollariga kuhu jäin kaheks päevaks. Northbridge on selline kesklinna kõrval asuv ala kus on majutusi, kohvikuid, ööklubisid ja baare. Melu sarnaneb olustiku poolest natuke Karja tänava Nimega ja Nimeta baari ümbrusele. Ka seal on õhtuti lärmakas ja palju inglasi ringi hulkumas.

Linnaaborigeen tavalises konditsioonis

Edasi elan kaks pea kaks nädalat Andrese ja Viktoria juures ja armust kel kodu Eden Hillis rongiga kuus peatust kesklinnast. Siin on üldse nii kombeks, et peale kesklinna tornidega kontormajade muutub linn suhteliselt kiirest madalateks eramurajooniks. Korterelamuid leiab tikutulega otsides ja Lasnamäge nostalgiaigatseja siit ei leia.

Ühe esimese asjana märkab silm Austraalia suurimat sotsiaalprobleemi osa- aborigeene. Siinsed linnas elavad pärismaalased on omadega väga läbi. Nii läbi, et pea kõik nad tuiguvad tugevasti ja mitte väike osa komberdab ringi neljakäpukilgi. Seda teeb siis reziim inimestega kellele Austraalia valitsus nö. süümepiinade leevendamiseks on lisaks muudele erisoodustustele pakkumas ka 1200 dollarist kuuabiraha. Selle eest nad siis ennast maani täis, ja nii iga päev, kammivadki. Ka paistavad nad täitsa looduskaitse all olevat. Pangas pangakontot avades jalutas sinna sisse ka üks aborigeen ilmselgelt täis kui tarakan ja hakkas kõva häälega seal mingit oma peretüli lahendama. Inimesed pangas küll jälgisid neid kuid ei teinud mitte midagi, keegi ei kutsunud neid korrale ja ammugi ei visanud pangast välja.

Saiaõgard känku

Kings Park on kesklinna külje all mäe peal olev parajalt pirakas linnapark. Suuruselt teine linnapark maailmas New York Central pargi järel. Nagu üldse siin kombeks on ka see park ülihästi hoolitsetud ja korras. Muru on hooldatud samaväärselt golfiväljaku omaga. Palju taimi, lilli, pinke, joogiautomaate ja automaatgrille. Automaatgrill on siis selline kapitaalsem gaasigrilli alus kus vaiutad aga alt nuppu ja grill töötab 10 minutit ja kui valmis ei ole selle ajaga saanud vajutad uuesti jälle nuppu. Väga mugav viis võtad parki mingid vinkud või liha kaasa ja varustuse pärast ei pea muretsema üldse. Ja see kõik on tasuta! Midagi kõrva taha panemiseks linnaisadele.

Enamus aja siin tegelen auto otsimisega. Kui suurlinnad välja jätta siis pole Austraalias ilma autota midagi teha. Vahemaad on tohutult pikad. Kolm päeva elan Gumtrees onlines ja püüan mõistliku diili saada. Alguses otsin gaasiga sõiduvahendeid kuna see on kõige ökonoomsem liikumisviis. Gaas maksab sinna 65 sendi kanti. Bensiin 1.45 ringis.  Saan aru, et gaasiga sõiduvahendid on väga hinnatud kaup, autod oluliselt kallimad tavaliselt ja kaovad kiiresti. Siis vaatan minibusse millega oleks hea ringi sõita ja seal ka ööbida.  Käin vaatamas ühte ja teist igal ühel omad vead juures. Lõpuks piirdun universaalidega. Austraalias ruulivad Holden-id. Enamus neil aga 4 liitrised mootorid peal.

Viinamarjaistandus Vasse Felix

Ei tahaks nagu sellist ka väga võtta. Lõpuks läheb loosi Hyundai Lantra Wagon 97 aasta mudel. Valge, 180 000 läbisõiduga. 1,8 mootor ja kuna on diileri käest ostetud siis saan kaasa ka aastase garantii moororile, käigukastile jms. Konditsioneer on ka õnneks sees, mis selles kliimas on hädavajalik. Hind kokku 2300 dollarit. Ostmisprotsess on väga lihtne. Ostja töidab ühe paberipoole ja müüja teine ning mõlemad saadavad need postiga kohalikku ARK-i. Paari nädala pärast on paber kinnitusega kodus. Riigilõiv selle eest 57 dollarit ülekandega ja ongi korras. WA numbrimärgiga autoed eelis on see, et see ainuke osariik kus pole ülevaatus kohustusli. Ainuke kulu mis autoga kaasneb on registreering mida pead siis kas poole aasta või aasta jooksul uuendama ja vastavalt autole maksab pisut erinevalt. Minu ,,valge noole,, rego on 300 ringis, poole aasta eest.

Esimene Ausraalia rannakogemus avaneb mul Scarborough beachil Perthi külje all kuhu mõneks tunniks nädalavahetusel Andrese ja Viktoriaga suundume. Rand on mõnusalt suur ja lai ja valge liivaga. Ikka selline võimas. Kaldajoonest umbes 100 meetri kaugusel suhteliselt madalal tiirutab helikopter mis siis hoiab silma peal ja vajadusel hoiatab haide eest. Vetelpäästjaid on kõik kohad täis. Vesi on kuradi külm! Laine on salakaval ja tõmbab kohati kaldast eemale. Viimaste asjaolude tõttu väga huljalt kaugustesse ujuma ei hakka seekord.

Esimesed tiibulised

Auto ostetud otsustan Perthist edasi sõita ning järgmiseks sihtkohaks on 3 tunni autosõidu kaugusel asuv Dunsborough linnake Margaret Riveri piirkonnas. Siin on eestlased juba ees. Marek kellega sain eelmisel aastal Tais tuttavaks on siin mõniaeg elanud ja töö teinud. Kohale tulles selgub, et lisaks siin veel umbes kümmekond eestlast. Margaret Riveri piirkond on tuntud eelkõige kahe asja poolest. Viinamarjaistandused ja surfirannad. Viinamarjaistandusi on siin tõesti palju ja väga erinevale maitsele. Veinisõber võiks siin vabalt pool aastat tiksuda, et kõik istandused ja nende juures asuvad restoranid, vinoteegid läbi jäija ja kohalikke veine maitsta. Surfirannad on siin supervägevad. Pean ütlema, et praeguste randade järgi tundub, et kõige võimsamad rannad mida mina näinud olen. Natuke tormisema ilmaga Yellingupi sattudes põrnitsen pool tundi laineid vastu kaljusid sööstmas. Nii suuri laineid ma kaldale uhtumas näinud enne ei ole tuleb tunnistada.  

Grillikohad  ja redback pudeli kujul (mitte ämblik õnneks)

Nädalavahetusel otsustame minna looduse rüppe. Leeuwine Naturaliste rahvusparki nii umbes 70 kilomeetrit Dunsboroughst Augusta poole. Park nagu enamus rahvusparke on tasuline. Süsteem on selline, et mehitamata väravas voted ümbriku maksad sinna sularahas 7 dollarit näo eest ning pistad selle raudpostis asuvasse pillu. Ümbriku teise poole murrad ära ja jätad endale esiklaasi alla. Ümbrikule kirjutad nimed peale et kes ja  mis ja millal. Kuigi värav on mehitamata siis mingi aja tagant käib pargivaht ringil ja kontrollib kas kõik on korras ja raha makstud. Ametlikult ei tohi siin ka alkoholi tarbida. Aga viimase kontroll on suhteliselt olematu.  Lõkkeplats ja puud on olemas ning lihtsa vaevaga leiame endale mõnusa koha.

Päeval ponnistan rannas surfilauaga. Ponnistan, sest päris püsti nende lainetega siin ei saa. Põlvili küll. Pärast tuleb välja, et tingimused polnud väga head sellel päeval ka mis lohutab natuke. Kaasas on meil üks prantslane Albani kellel on kõvast kalastustarbeid kaasas ning koos seal siis kaljude pealt rannaäärest ka püüame. Rakendus on umbes nagu põhjaõngel.

Kaks konksu ja tina vahele. Söödaks on kalmaari tükid. Ja kala tuleb. Ma saan oma esimesed kolm päris austraalia kala. Badfish ja kaks whitening-i. Kamba peale tuleb kala päris palju ning seda on õhtul lõkketule valgel päris hea süüa. Õhtul läheb jube külmaks. Kuni mingi 10 kraadi. Just see temperatuuri kõikumine päevase ja öise vahel vajab harjumist. Päeval on 35 ja siis öösel kukub kolinal 10 peale. Tänu sellele tekib tunne nagu oleks miinuskraadid öösel.

Laine ja hoovus on siin ka päris kurjad ja kavalad teinekord. Seda said tunda Erkki ja …….. omal nahal kui neil umbes 20 meetri kaugusel ranast õnnestus jääda hoovuse ja kivide vahele nii, et ei saanud nad enam edasi ega tagasi. Karjusid seal kuid kaldalt, tänu lainetele, väga ei kosta midagi teised lehvitasid vastu ainult umbes et hei hei.. Õnneks said nad ikkagi lõpuks omal jõul suuremate ponnistuste saatel kaldale ja asi loppes selles suhtes õnnelikult.

Dunsborough Beach house enne pühi

Red Gate ja selle ümbrus on suurepärane koht surfamiseks. Koos roommate sõbraga käisime ühel ilusal päeval siinkandis ka lobstereid püüdmas. Püügivahend on siis selline tokk millel on trossist silmus ja sukeldud maskiga vee alla ja kui ühe sellise lobster leiad siis pead talle toika silmusega seljataha panama, sest lobsteripoiss oskab ainult tagurpidi kõndida ja käes ta ongi. Punane pealtnäha jõhker loom selline 2 kilone tüüp! Ühest saad rahulikult kõhu täis. Tapad ta ära nii, et paned umbes 20 minutiks joogivette siis ilma soolata vesi. Ja siis 7 minutiks keevasse potti ja valmis. Väga hea ja maitsev ja pole vaja palju püüda.

Peale seda paar päeva hiljem ostan endale siin populaarse käsiharpuuni mis kujutab endast siis sellist 2 meetri pikkust suusakepi moodi keppi millel on 5 teravat otsa ühel pool ja kumm teisel pool, mille endale käe külge siis pingule tõmbad ja sihid oma ohvrit nii vee all. Asja teeb raskemaks see, et vee all on kõik kalad umbes 30% suuremad ehk siis kui kätte saad ja vee peale tõstad pole su saak kohe üldse nii pirakas kui alguses vaimustusega tundub aga sellest hoolimata on see kalapüügi moodus väga efektiivne ja oled otsekui jahil vee all, mask peas ja lestad seljas. Ja mis peamine ise valid oma saagi, mitte saak sind nagu õngega püüdmise puhul tavaks.

Võsa tulekahju tagajärjed

Soovitan külastada ka siinkandi koopaid mida juba jagub. Käisime Jewel Cave-s mille sügavus maksimaalselt 35 meetrit. Sisseehitatud valgustus ja rajad. Koopas aastaringselt 20 kraadi. Margaret Riveris puhkes minu sealolemise ajal ka Austraalias aina enam põua ajal võimust võttev nähtus –võsatulekahju. Päris mitusada hektarit lõõmas paar nädalat ja tuleroaks langes selle käigus ka mitukümmend maja. Suitsu oli näha kilomeetrite kaugusele ja MR poolne külg oli üle nädala kinni ja sinna inimesi ei lastud. Kus sellised tulekahjud alguse saavad? Siinkandis on tüüpiline et farmerid korraladavad soodsa tuule korral oma maadel sellist võsapõletust, umbes nagu kulu põletamine. Et siis põllumaad metsa arvelt juurde saada. Ehk siis ühest sellisest kulupõletamisest sai ka see suurem tulekahi alguse.

Plaaniline õlikontroll/ pissipeatus

Pisut enne jõule otsustame võtta ette autotripi Perthist Melbourne. Linnulennult sihtpunkti umbes 4000km.  Minek on nüüd kahe autoga minu Hunday ja Mereki Holden. Pardal on veel Janne, Kaiu ja Piia. Kahe autoga on see kindlus ka, et kuna vahemaad on päris suured siis juhul kui ühe autoga midagi juhtub on teine vähemalt olemas… Loodame, et seda võimalust muidugi kasutama ei peaJ Mõlemad autod on träni pilgeni täis ja ega rohkem inimesi seetõttu ka peale ei mahuks.

Sõit läheb lahti 19.12 algusega Perthist. Esimese päeva õhtuks jõuame Hyden-i karavanparki. Siit on hommikul kiviviskekaugusel selle kandi suurmi vaatamisväärsus wave rock. Wave rock on selline väga suur graniitkivi moodi kivi, mille üks äär näeb välja täpselt nagu murduv laine. Mäe teises otsas on veehoidla ja mäe otsast avaneb suurepärane vaade ümbrusele. Wave rock vaadatud aume teele Esperance poole. Ilus väike linnake mere ääres.

Wave rock

Teeme peatuse kohalikus haiglas, eesmärgiga Janne eelnevalt ukse vahele jäänud näpu, mis seetõttu kokku õmmeldi puhastada. Haiglas aga nii pikk järks, et näpuomanik lööb käega ja otsustab apteegist vastavat kraami osta ja omavoliliselt kannatanud jäse ära puhastada. Teost innustatuna võtab ta nädalapäevad hiljem näpust ka niidid ise välja. Milleks üldse haiglaid vaja on? Majutust me linnast ei otsi vaid suundume 40 km kaugusel asuvasse Cape Le Grand rahvusparki. Telkimiskoht maksab siin 9 daala näo eest. Väärt igat senti. Le Grandi rand on imeilus ülivalge ja peenikese liivaga ja helesinise mereveega laht. Lõkkeplatsi ääres õhtul kaarte mängides sibavad ringi uudishimulikud kängurud kes ilmselt süüa otsivad. Need loomad inimest väga ei karda. Enne olime natuke pattu teinud ja proovinud ühe isendi peal saia ja porgandiga looma isu.

Gape Le Grandi imeline mägi ja vaade

Mõlemad söögipalad võeti vastu ja läksid kaubaks. Ranna kõrval on parajalt kõrge mägi mille otsa ronides avaneb suurepärane vaade randa ja ümbruskonnale. Siin on nii ilus, et jääme siia paariks päevaks paigale ja ei tahakski kohe edsi sõitagi.

Edasi kulgeb tee sisemaale ning õhtuks jõuame välja Noremani väikelinna. Sisemaale omaselt on kohe on palju palavam ja umbsem. Õnneks on autol konditsioneer! Peatume kohalikus karavanpargis mis on monopoli seisuses ja hinnaläbirääkimistel paindumatu. Telkimiskoha hind 23 daala. Väljapressimine sellise koha ees aga mis teha.. Bensiinipaagid võtame siin täis sest edasi kulgeb tee mööda Eyre Highway-d kus teatud kohtades tõuseb kütte hind tavapäraselt 1,4 dollarilt 2 dollari peale. Nüüd kulgeb tee mitu päeva üsna samamoodi otse, ilma suuremate vaatamisväärsusteta. Kaardi peal paiknevad linnakesed Balladonia, Mudrabilla Eucla pole muud kui bensiinijaamad väikeste poekestega kus tagahoovis saab ka majutust ja telgikoha 5 kuni 10 dollariga inimese kohta.

Pikim sirge 90 miili otse

Samas on söök ja jook märgatavalt kallim kui suuremates asulates. Maastik on selline stepilaadne, madalad põõsad vahelduvad natuke suuremate puudega ja siis jälle ainult rohekad põõsad. Maatee ääres näeb aeg ajal alla aetud känguri või emu. Tee on üldiselt väga väga otse. Pikim otse kulgev teelõik on koguni 146 km pikk olles sellega Austraalia pikim. Enne Lõuna Ausraaliasse jõudmist on puu ja juuviljade garantiin mis tähendab, et tuleb antud toiduained heaga ära süüa või minema visata. Kontorlli käigus vahele jades võid saada trahvi. Pärast selgus, et läbivaatus oli suht olematu ja piirnes pigem üleküsimisega, vähemalt meie autode puhul. Tee idapoole kulgeb nüüd mereäärt mööda. Siin on väga ilusaid vaateid aukartust äratavatelt kõrgetelt kaljudelt merre.

Meie sõit kulgeb edasi mööda Penongi, Stearky bay, Ellistone kuni Eyre poolsaare otsas asuva Port Lincolnini.  Ühe päeva sisustame looduslikus koaalapargis antud isendeid otsides jälgides.

Koaala ei võta vedu

Üks suurem loom, peale seda kui Marek on proovinud talle oksa mööda läheneda näitab ülesse oma suhtumist ja pissib sahinaga puuoksa täis, märgistades nii oma territooriumi. Sellised uimased loomad on. Magavad 20h päevas ja 4 h söövad siis eukalüptilehti.

Port Augustasse jõudmise ajaks on meil reisimisest hammas verel ja peas küpsenud plaan käija jutti ära ka siit tugevasti sisemaal asuva punase kivi ehk Uluri juures.

Mõeldud tehtud. Siinkohal läheb Piia siit edasi bussiga oma sihtkohta ning meie neljakesi sõidame Mareki autoga edasi kõrgemate temperatuuride suunas.

Maastik muutub aina madalamaks ja liiv punasemaks ja ilm palavamaks. Ah jaa Holdenis pole meil konditsioneeri…Aknad on pidevalt lahti ja temperatuur sinna 40 kraadi kanti. Teel Ulurusse on ainuke suurem vaatamisväärus Cooper Pedy.

Reisitiim

Austraalia opaalide kaevandamise pealinn. Siin on nii palav, et paljud inimesed elavad maa all ja mägede sees. Külastame ka maaalust kirikut. Siin on ajalooliselt opaalihimus sisse rännanud hulgaliselt sakslaseid ja ka inimesi ida euroopa riikidest. Silma hakkab Horvaatia klubi linnanurgas.

Tagasiteel lähme ühte opaali kaevandusmuuseomis. Saame teada ja ka omal käel proovida kuidas on trelliga kivi seest opaalikihti välja puurida. Ekskursiooni läbiviija 70 aastane meesterahvas on ise päris Iirimaalt ja siin elanud juba 30 aastat. Näitab meile kuidas lõhkeainepaketti teha millega seina avada ikka selleks, et opaale paremini kätte saada.

Vanaaasta õhtu eel jõuame Ayers Rock resorti kus siis asub teada tuntud Uluri punane kivimürakas. Kolmepäevane Uluru-Kata Tjuta rahvuspargi pääse maksab 25 dollarit inimese kohta.

Kärbseid pähe ja liiva silma (jõululaupäev muide)

Põhimõtteliselt annab kivi otsa ka ühe külje pealt ronida aga see sõltub pargivahi tujust ja tuule suunast ning selle päeva hommikul seda luba ei anta.

Teeme tiiru umber mäe, mis võtab umbes 2h aega on umbes 8km pikk tee. Kivi on tõesti suur ja ühes tükis. Nagu hiigelrändrahn. Kuna on vanaaasta õhtu, siis otsustame ühtul pimenedes mäe jalamile tagasi tulla ja keelust hoolimata ikkagi Uluru otsas ära käija maksku mis maksab. Umbes 30 meetri pealt hakkab nõlva mööda jooksma postidega kett mis teeb ronimise lihtsamaks. Tee läheb kohati väga järsuks ja ilma ketita suure tõenäosusuega ülesse ei jõuakski pigem siis alla tagasi ja seda üsna kiires tempos. Olukorra teeb pinevaks see, et park  pannakse päikeseloojanguks kinni ja mäkke ronides on aeg-ajalt näha politsei tulesid pargi teedel.

Uluru

A muide trahv mäe otsa ronimise eest ei rohkem ega vähem kui 5500 dollarit! Kaiu jääb autoga alla ootame meie kolmekesi ronime aga niikaua kuni kett sellise kivilohu laadses kohas otsa saab. Sealt edasi kulgeb tee mööda katkendlikku valget joont edasi ikka ülespoole. Lõpuks umbs 1,5h hiljem oleme kolmekesi õnnelikult Uluru otsa! Kuna on pime siis on näha maastikukontuure ja valgust kaugel allpool. Vanaaasta õhtule kohaselt avan nagu kord ja kohus sampuse. 500 meetrise kivi otsast alla minek ei ole üldse lihtsam kui ülestulek pigem vastupidi. Peamiselt vähikõndi tehes me aga lõpuks alla saame. Kaiu on vahepeal pidanud paar korda kivi juurest autoga eemalduma kuna politsei on läheduses ja lubas ka juba trahvi teha kui ta ära ei sõida, kuna park on ametlikult ammu kinni. Jannel on jalad rakkus kuna ta otsustas esimese valge inimesena kivi otsa ja tagasi paljajalu ronida. Aga kõik on õnnelikud ja rahul saadud adrenaliini ja elamusega.

Kings kanjon

Uluru juurest paistab kätte samas rahvusaprgis asuv teinegi vaatamisväärsus milleks on Kata Tjuta mägi. Mäeaheliku vahele viib looklev kõnnitee ühele ja teisele poole sellest kõrgub seinana mäekülg. Aheliku vahelt voolab läbi väike oja. Temperatuur on tõusnud 45 kraadi ringi ja peale kella 11 am ei soovitata matka läbi aheliku enam teha kuna on lihtsalt liiga kuum. Marek ja Kaiu teevad selle trippi siiski kangelaslikult läbi.  Tagasi autosse tulles näitab termomeeter et vahepeal on autos olnud 56 kraadi varjus… Rekord.

Järgmisel päeval suundume siit edasi nii umbes 3000km kaugusel olevasse King Canionisse.  See on koht mida kindlasti tasub külastada. Väga võimas vaatepilt punasest kivist kaljud, kanjon, kuristik ja tuulega kividesse uhutud kujundus on hingematvad. Ei jää väga palju alla Grand Canionile  ja on palju mõnusamalt läbitav kui eelmainitu.

Sellised loomad teel ja nii igalpool

Kuna päike paistab nagu ikka lagipähe ja temperatuurid on üleval on meeldivaks vahelduseks kanjoni keskosas asuv mäeaheliku põhjas asuv jõesilm, kus saab mõnusalt ujuda ja ennast jahutada. Kui muidu igal sammul peab Austraalais rahakotti kergendama siis Kings Canion on täitsa tasuta.  Teps mitte tasuta ei ole aga siinsed kämpingud. Kanjonist umbes 15 km kaugusel asub lähim karavanpark kus veedame ka ühe väga vaevarikka öö. Esimeses järjekorras otsustavad telgile teha kambaka sipelgad. Alguses on neid mõni siis mõnikümmend siis sadu. Muutkui kutsuvad juurde oma sõpru ja sugulasi kurat.  Otsin tagavaradest ülesse sipelgatõrje sprey. Ja lasend seda mõnuga igale poole. Telgi sisse välja. Õhku… u name it. Peale mõningast vaikust ja hingetõmbepausi tuleb tõdeda et Kings Canioni sipelgad ei kohku selle mürgi vastu kohe üldse ära ja toimetavad oma asju rahumeeli edasi. Telkide vahel ja ümbruskonnas luusivad ringi dingod.

Näljane Gena

Need metskoerad eriti inimest ei karda. Tualetist telki tulles jääb mulle tee peal üks sittuv isend kellel minu olemasolust sooja ega külma pole. Ühel sellisel lontrusel õnnestub Mareki ja Kaiu toidukott auto kõrvalt ribadeks tõmmata ja sealt hapukoor ära virutada. Kõigele lisaks otsustab ilm veel vingerpussi mängida ja kõva tuul ja äike sisustavad niigi katsumusterohket ööd.  Kogu selle nalja eest küsitakse südamerahuga 19 dollarit nii, et silm ka ei pilgu. Hommikul teeme varakult minema jättes võidurõõmsad sipelgad maha käsi plaksutama.

Otsustame, et sõidame läbi ka Alice Springsist. Ainuke suurem linn oma 28 000 elanikuga mandri sisemuses. Ühtlasi ka üks suuremaid aborigeenide keskusi siinkandis. Kaardi pealt on mööda asfaltteed sinna umbes 400km ja kruusateed mööda pea poole vähem seega valime viimase. Kruusatee on aga ikka päris aukus ja treppis ja kulgeb ka veel pikemalt kui kaardi peal lubab. Aga kohale me jõuame. Aborigeene on siinkandis tänavapildis tõesti palju. Lukustame auto korralikult ära ja võtame oma väärtasjad igaks juhuks kaasa. Mine tea.

Opaleid kaevandamas

Astume läbi kohalikust sisaliku, ussi ja krokodillimajast kus saab oma silmaga näha ja käega ka teatud isendeid katsuda. Austraalias elab maailma kümnest kõige mürgisemast maost üheksa ja kahekümnest kaheksateist. Aga palju siis inimesi selle tagajärjel aastas sureb? Viimasel ajal üllatavalt vähe, ainult üks kuni kaks. Siin mängib oma rolli inimeste teadlikus ning vastumürgi laialdane levik. Vähemasustatud kohtades toimivad sirged maanteelõigud ka lennuradadena õnnetuste korral. Siin demonstreerib dresseerija meile läbi paksu turvalise klaasi kuidas Geena käitub ja rünnata võib. Soolaveekrokodillid on väga levinud põhja Austraalias. Seega, Broomest ülevaltpoolt kuni peaaegu Cairnsi-ni välja läänekaldal, ujuma minna pehmelt öeldes ei soovitata. See tegelane nalja ei mõista. Võib sind mitu tundi vee all varksi varitseda ja hüpata välja kuni 6 meetri kõrgusele. Pääsemisvõimalus on pea olematu.

Õhk autos 40C... Õlu 25C (jääkülm)

Läbirääkimisi ei toimu- sind hammustatakse pooleks ja süüakse ära, kogu lugu. Nüüd siis võtame ennast kokku ja asume 1500 km tagasisõiduks Port Augustasse.

Halls Gap NP

Kaheks päevaks tuleme Jannega Lõuna Austraalia pealinna nimega Adelaide. Ilm on siin parasjagu kehvavõitu sajab pidevalt ja on selline 20 kraadi ringi. Eesti suvi noh. Suures osas seetõttu ei jäänud linnast ka mingit suuremat sorti muljet. Festivalide pealinnas parasjagu suuremaid festival ka ei toimunud. Nüüd sõidame siit edasi Mildurasse mis on selline tüüpiline põllumajandusega tegelev maalinn. Elu veereb vaikselt omasoodu, inimesed on rahulikud ja eriti midagie ei juhtu. Tuleb tõdeda et kui merd või vähemalt monad muud veekogu lähedal ei ole on nagu midagi puudu. Siit sõidame edasi nüüd siis juba Victoria osariigis läbi Halls Gap-I rahvuspargi. Jõuame siia täpselt päikeseloojanguks ja meile avaneb suurepärane vaade paljude metsaga kaetud mägedele, piirutu avarusega päikese taustal kumades.

Siia tulles on teerada hästi ülesmäge ja paljude kurvidega ja kohe kuristikuga tee kõrval mille tulemusena üle 40 sõita suurt ei kannata. Kõrgemast tasemest merepinna suhtes annab tunnistust ka järsult külmenenud õhutemperatuur. Tundub umbes selline 10 kraadi ringis õhtul. Suuremad ja väiksemad kängurud hüppavad telkimiskoha umber ja otsivad süüa. Autoga sõites tuleb sellega arvestada. Olen näinud autosi mis känguruga kokkupõrkes on mahakandmisele läinud, seega nalja ei ole nendega. Vahepeal lookleb tee mida ääristavad 3 meetri kõrgused sõnajalad tiheda metsaga kaetud mäenõlvade vahel. Tunne on natuke nagu Jurassic Pargis ja, et  kohe mõni eelajalooline elukas teele hüppab.

The Great Ocean Road 

Siit tunni kaugusele jääb Victoria suurim vaatamisväärsuste pukett ehk The Great Ocean Road. See kokku 285km tee on ehitatud sõjaveteranide poolt ning on üks omalaadsemaid maailmas. Oma teed alustame Warrnamboolist, sellisest mereäärsest linnakesest ning suundume edasi Melbourne suunas. Esimene suurem vaade avaneb London Brige juures ookeanile.

Siit oli võimalik üle looduslikult moodustunud kiviliivasilla saarele minna kuni 1990 astani kui sild ootamatult merre varises, jätes kaks ehmunud samas ünnelikku inimest, kes parasjagu saarele olid läinud, abi ootama. Port Cambellist edasi on paljudele piltide järgi tuttavad 12 apostlit mis otsekui postid merest välja ulatuvad. Mitu korda lugesin kuid 12. ma neid küll ei saanud. Ju on aeg vahepeal oma töö teinud ja meri liivakivi üle teatud kohtades võitu saanud. Suuremal ja siis jälle väiksemal määral üllatavaid mere ja kaldavaateid on Ocean Roadil varuks sadu. Lorne linna lähedal kiikame sisse 8km sisemaale kus asub 30 meetri kõrgune Erskine kosk mis vihmametsalaadses metsas mõjub võimsalt ja majesteetlikult. Siinkandis on muuhulgas mitmeid väga häid surfirandu mida väga proovida tahaks.

12 apostlit

Tripi algusest on möödunud kuu ja maha sõidetud 8000 km teed. Oleme jõudnud õnnelikult Victoria pealinna ja austraalia suuruselt teise 3,7 miljoni alanikuga linna Melbourne.

Seame ennast sisse Melbournest rongiga tunni ja 18 minuti kaugusel asuvas linnas nimega Drouin. Kuna tagumikul on auto istmest viimasel ajal villand saanud, siis on vahelduseks rongiga sõita väga mõnus. Egasi-tagasi pilet linna maksab siit 19 dollarit ja seda saab osta rongi pealt. 90% juhtudel linna sõites millegipärast kontrolöre ei kohta, seega läheb praktilislet alati diiliks vaid tagasisõidupilet.

Melbourne meeldib mulle kohe algusest peale väga ja on seninähtust kõige mõnusam Austraalia linn. Mere ja jõe ääres ning suurepärase ühistrantspordi võrgustikuga kaetud väga tänapäevane ja läbimõeldud projketeeringuga asum. Rongid, tramid, bussid ja metroo kõik on omavahel hästi ühendatud ja just läbi mõeldud. Savisaar ekskursioonile siia palun ideid ammutama!

Linnapildis annavad tooni siia immigreerunud asiaadid. Turismiinfokeskuse töötajad on sõbralikud ja abivalmid vastamaks sinu misiganes küsimusele linna kohta. Palju palju mõnusiad kohvikuid, shoppamiskohti, parke staadioneid jõeäärne promenaad sillad ja kesklinna pilvelõhkujad. Crown keskus kus asub Melbourne ainuke ja ühtlasi ka suurim kasiino on rahvast täis. Siia jätan maha 20 minutit oma aega texas holdemit mängides ja 50 dollarit valuraha selle eest ja astun edasi.

Melbourne

Queen Victoria Market on väärt külastamist oma värskete puu ja juurviljadega ning kõikvõimaliku muu pudi- padi tõttu. Rahvast on tänavatel jalutamas Austraalia kohta üllatavalt palju samas siiski mõõdukalt selleks, et tänavatel rahulikult ringi käija annaks.

Eureka skydeck towerist mis siis ühtlasi ka kõrgemaid maju siinkandis saab 17 daala eest 300 meetri kõrguselt imetleda linnale ja Port Philliph Bay-le avanevat lummavat vaadet. Kellele meeldivad rannapeod peaksid kindlasti külastama St. Kilda randa kus siis palju pubisid, baare, lõbustuspark ja palju juua täis ja lõbusiad noori nädalavahetust naudivad.

Kui tahad surfata ja rannaelu nautida on hea koht ka Philliph Island. Siin on elukoht ka maailma kõige väiksematel pingviinile kes pimeduse saabudes randa sibavad ja keda elab siin koloonias, kõige rohkem maailmas, pisut üle 2000 isendi.

Nädalavahetusel külastame Melbournst 160 km kaugusel asuvat Austraalia mandriosa kõige põhjapoolsemat tippu Wilson-i rahvusparki. Imelised rannavaated ja harpuuniga kaks krabi on seekord saak.

250 daalaga otsustame gumtreest endale päris enda surfilaua osta. 7 jalga 6 tolli ehk sinna 240cm pikkune laud siis. Seda läheme kohe ka Venus Bay-sse katsetama nädalavahetuseks. Esimesel õhtul saab isegi natuke laua peale püsti teisel päeval on sellega raskem kuna kalipso on laua vaha ära kulutanud ja vahapulka uue laua tarvis seekord kaasas ei ole.