Uus - Meremaa

21.02.2012-23.03.2012

Auckland ja kraater

On ütlus: Kui tahad maailma näha, mine Uus-Meremaale! Viimase paikapidavust siis kaema lähemegi. Kambas Janne, Marek ja Kaiu. Piletid Melbourne`st Aucklandi ja Christchurchist tagasi Melbourne` kokku sinna 450 dollari ringi. Kaiu ja Marek olid juba enne rendiauto broneerinud, mis koos praamipiletiga saarte vahel läheb maksma sinna 1000 daala ringi kokku. Oleks saanud ka 30% odavamalt, kui samasse kohta auto tagasi tood, aga meie plaan oli alustada põhjasaarelt ning siis edasi lõunasaarele minna, seega tagasitoomine alguspunkti ei tundu mõttekas.

Tollis tunneb ametnik suuremat huvi minu passi ja seal olevate Kagu-Aasia viisade üle. Pean seletama, kes ma olen, miks seal käisin ja ka praeguse visiidi tagamaid natuke. Peegli peale istuma ikka päris ei panda, aga arusaadav on, et ametnik testib minu peal oma tööalast koolitustundi- kuidas ära tunda narkomuul? Marek, tuli hiljem välja, võeti ka piiramisrõngasse, teda siis ilmselt näo tõttu, mille tulemusel ootasime teist lennujaamas umbes tunni, enne kui tulema sai. Küsiti krediitkaardi kohta jms. Mine tea, äkki tuleb siia vargile?

Uus-Meremaal elab kokku umbes 4,4 miljonit inimest ja 60 miljonit lammast. Nendest 10% on maoorid, inimestest siis, Uus-Meremaa põlisasukad. 

Koobas

Uus-Meremaa asustati muide ainult 700 aastat tagasi ja on sellega kõige hiljem inimeste poolt üles leitud maa meie suurepärasel planeedil.

Rahaühik on NZ dollar, mis on Austraalia rahast umbes veerandi võrra odavam. Lisaks sellele on ka palgad siin madalamad. Miinimumpalk sinna 13 kohaliku raha kanti. Kulud seevastu täiesti võrreldavad Austraalia omadega, kohati jääb mulje, et isegi kõrgemad. Kauge kant, ju on trantsport kallis ja konkurents suurfirmade vahel hõredam.

Lennujaamast auto kätte saades teeme külaskäigu lähimasse K-marti ja varustame ennast kõikvõimaliku matkavarustuse ja söögiga.

Edasi läheb sõit põhjasaare tipus asuvasse Bay of Islandisse. Silma hakkab väga roheline ja lopsakas loodus erinevate puuliikidega, alates seedrist kuni elupuuni. Linnakesse nimega Russel, mis on kunagi ka Uus-Meremaa pealinn olnud, tuleb sõita praamiga. Sõit ise kestab umbes 5 minutit ja läheb maksma 14 raha. Väike suvituslinnake Aucklandi inimestele. Kohaliku infopunkti giid soovitab lähedal asuvat matkarada mööda poolsaart koguajaga umbes 2,5 tundi. Seda me siis kaema nüüd lähemegi. 

Maouri tants

Mäkke, mille kõrgem punkt meie jaoks on sinna 350 meetri peale, annab selle kaldenurga tõttu täitsa ronida. Mäe otsas jalga puhates kihutavad meile otseses mõttes otsa pilved, mis sellel kõrgusel mäeküljest mööda triivivad. Ilm on veidi udune ja avanevad vaated poolsaartele ja saartele, mida selles piirkonnas on palju ja mis selle koha ka kuulsaks teevad, on mitmekülgsed. Mets, millest läbi rühime meenutab kohati Tai tšunglit. Isegi hääled on sarnased. See piirkond on siis Uus-Meremaa kõige põhjapoolsem ja ühtlasi kõige soojem ala. Rada viib mäest alla ning läbi mitmest rannast. Mäekünkal kasvavad vabas looduses liiliad. Loodus on tumeheleroheline ja väga ürgne. Tagasi auto juurde jõuame väsinult pimeduse varjus ja mitte 2,5 tunniga nagu lubaud, vaid umbes kaheksaga…

Järgmisel päeval sõidame Waipoua kauri metsa. Siin asub kõige jämedama tüvega 13 meetrit (ümbermõõt) kauripuu. Kohaliku giidi jutu järgi on vanemad puud koguni 2000 aastat vanad. Kauripuude ladvas elab veel vähemalt 30 erinevat taimeliiki rõõmsas sümbioosis.

Hot Water Beach

Järgmiseks sihiks on läänepool asuv Hot Water Beach. Kogu Uus-Meremaa on vulkaanilist päritolu ning siin on lugematu hulk kustunud ja tegevvulkaane. Sooja auru pressib välja siit ja sealt. HWB on siin selline rand, kus mõõna ajal kella 2 ja 4 ajal päeval ajab teatud piirkonnas rannaliivast ennast välja kuum vesi. Väikese raha eest on sul võimalus endale rentida labidas ning kaevata endale liiva sisse pikutamiseks auk, kuhu siis valgub kuum vesi ja samal ajal kannab laine rannast külma vett, mis sellega seguneb ja veetemperatuuri talutavalt mõnusaks teeb. Inimesi on siin päris palju erinevates aukudes solberdamas. Vastavalt vajadusele ehitavad täiskasvanud, nagu lapsed liivakastis, endale vee äravoolu ja juurdevoolukäike ja tugevdavad ,,vannide,, sisse vajuma kippuvaid seinu.

Lake Taupo on meie järgmine peatus. Taupo on Uus-Meremaa suurim järv ning siit võtame paadikruiisi, mis viib nii umbes pooleteisetunnikese kaugusel lahesopis asuvat raiutud kaljujoonistust imetlema. Joonistus ise on umbes 15 meetri kõrgune otse veeni ulatuva kalju sisse lõhutud maoori muster, mis jätab endast väga salapärase mulje. Järv ise on sügavsinine ja taamal paistev kaljune maastik teeb pisut tuulisele ilmale vaatamata olemise mõnusaks.

Koopajoonis

Taupos on vaadata küll ja veel. Käime geisreid imetlemas, samuti demonstreerivad maoorid läheduses kultuuriprogrammis sõjatantse. Näod ja kehad iseloomulikult nii naistel kui meestel ära tätoveeritud. Omanäolisem kindlasti keele välja ajamise komme selle juures. Ikka mida pikem keel seda hirmuäratavam ja vägevam sõdalane sa oled. Mõni on oma keele ka siniseks tätoveerinud et efektsem oleks. Pärast saab peategelastega koos pilti teha.  

Huka Falls on paarikümne minuti kaugusel linnast asuv ülikiire vooluga kivide vahelt läbi tormav kanal - kärestik oma puhta sinise veega ja aukartustäratava mürinaga.

Üks lahedamaid kohti põhjasaarel, mida kindlasti soovitan on Wai-o-Tapu kuumaveebasseinid. Selle vaatamisväärsuse eest peab välja käima küll 35 dollarit kuid vaatepilt on seda väärt. Siin asub maailma kõige suurem looduslik kuumaveevann ehk šampanjabool nagu nad seda ise kutsuvad. Vulkaanikraatri kokkukukkumise tagajärjel on moodustunud pokaalikujuline aurav järv mille põhjatemperatuur ulatub 230 kraadini ja pinnal jaheneb see 70 kraadini. Sügavus järvel on 62 meetrit ja pinnale kerkivad süsinikdioksiidi mullid ning oranžikas-kollakas värvus augu äärtes annab märku väävlirohkusest piirkonnas. 

Kuum järv

Siin on veel mitmeid erinevaid auravaid järvekesi, üks neist näiteks looduslikult ülineoonkollane ikka sellesama väävli tõttu. Raske uskuda, et sellised värvid looduses eksisteerivad.

Siit sõidame edasi Tongariro rahvusparki. Mõte on jõudu katsuda põhjasaare kõrgeima mäe Mt. Ruapehuga, mille kõrgus 2797m. Infokeskusesse jõudes saame aru, tunneme, et ilm on läinud ikka väga külmaks. Taamal paistavad vulkaanimägede lumised tipud. Ostan ednale kiiresti talvemütsi ja kindad. Ka laidetakse keskuses maha meie mõte väga kõrgele matkamisest. Ilm on hetkel muutlik, kõrgemal pidi isegi kohati lund sadama. Võtame siis madalama mäenõlva ringkäigu ette ning liigume mööda kiviklibust teed kuni esimese vulkaanijärveni, nii umbes 2 tunni tee kaugusel. Kaugemale ei lähe, kuna vastu tuleb udu ja tõsiselt külm vihm ja tuul. Kusjuures, tuled 50 meetrit allapoole ja ilm on jälle normaalne. Niipalju mõjutab kõrgus ilma.

Mäe otsas 

Kuna ilmad on viimastel päevadel olnud suhteliselt külmad ja vesised, siis otsustame sõita pealinna Wellingtoni, et paar päeva enne plaanitut praamiga lõunasaarele edasi minna. Wellingtonis asub tõeliselt lahe muuseum nimega Te Papa. Siin jagub vaatamist terveks päevaks. Erinevaid loomi tänapäevast kuni dinosauruste ajani. Rikkalikult ajalugu maooride tulekust ja olekust. Väga kihvt 4D seanss, mis annab ülevaate, mis tunne on elada siin siis, kui vulkaanipurse parasjagu toimub. Istud elutoas diivanil, aknast avaneb vaade merele ja vaatad uudised, kus dermoloog just hoiatab, et mis juhtub, kui vulkaan peaks purskama hakkama. Siis järsku, ilma ette hoiatamata tunned, kuidas maapind kõvasti sinu alla väriseb ja elekter ära kaob. Siis läbi akna taamal näed vulkaani purskamas, ookeanist kerkivad alguses mulled, mis muutuvad hiidlaineks, mis maja poole sööstavad ja lõpuks on pilkane pimedus ja siis rusud… 

Hiidkalmaar Te Papa-s

Te Papa üks tõmbenumbreid on Antartika lähistelt juhuslikult kalalaeva konksu otsa jäänud süvamere hiidkalmaar, mis lebab kõigile vaatamiseks klaasi all lahuses kogu oma 5 meetri pikkusega ja kellel muideks on maailma loomadest kõige suuremad silmad.

Wellington saan kokku Tiiuga, kes siin mõned kuud elanud ja töötab hetkel nooblis jahisadama restoranis. Tema käest saan teada, et inimesed on siin nagu eestlased - otsekohesed ja tõsisemad kui näiteks Austraallased. Väga palju pidid jooma vabal ajal, samas hästi kokku hoidma. Kulud on siin suhteliselt suured, seega palju kõrvale panna ei saa ning elu pole selles suhtes siin kuigi kerge tegelikult, nagu selgub.

Wellingtoni vaatamisvääruseks on punane kaabeltramm, mis viib linnast mäe nõlva pidi ülesse ja on teenindanud külastajaid juba umbes 90 aastat. Siit avaneb hea vaade linnale ning mäe nõlva pidi alla tulles saab külastada kohalikku botaanikaaeda.

Samal öösel saan teada, mis tunne on kui magad telgis ja väljas on torm, mille tuul on 60m sekundis. Umbes 5 ajal öösel silmad lahti tehes, käib telk ühele ja teisele poole nagu kaardimaja. Tänu ritvadele siis jälle püsti tagasi. Vihma tuleb ka sajaga ja vihmakindel telk ei ole teps enam mitte seda, tuleb nördimusega tõdeda. Kuni siis lõpuks käib raksatus ja telgi üks ritv tõstab valge lipu ja otsustab alla anda. Jooksujalu lükkame siis veestnõretava telgi kuidagimoodi kokku ja autosse ja ise läbimärgadena lähimasse McDonaldsisse edasi hommikukohvi sööma. Pidime täna praami peale minema, aga tuleb välja et loomulikult sellise tormiga ei välju ükski praam kuhugi. Ja nii ikka mitu päeva veel. Sisustame oma tormipäevi kinos käimisega. Siin annab ühe pileti ostmisel vaadata ära mitu filmi, kui soovi ja tahtmist on. Meil on aega nüüd küll.

Vaade

Lõpuks kolm päeva hiljem, kui torm on vaibunud, saame lõpuks praamiga lõunasaarele!

Praam liigub mööda ja läbi Marlborough fjordidest ning randub väikelinn Pictonis.

Sõidame mööda Uus-Meremaale nii iseloomulikku käänulist üles-alla mägiteed, mis võrreldes Austraaliaga ei ole kilometraažilt pikk, kuid oma käänulisuse tõttu tegelikult väga aeganõudev, Abel Tasmani rahvusparki.

Abel Tasman on matkaselli unelm. Siin saab võtta ette alates ühest päevast kuni nädalani kestvaid matku mööda rannikut. Natuke peab kodutööd tegema, sest teatud rajaosad on läbitavad vaid mõõna ajal ning sattudes sinna tõusu tulekul võib minna väga vesiseks väga järsku. Meie võtame ette tee Anchorage`I, mis asub neeme tipus umbes 4 tunni tee kaugusel. Marek paneb temale omaselt oma keppidega ees ajama, Kaiu sabas nagu ikka. Meie kõnnime pisut rahulikumas tempos.

Päikeseloojang

Tee peal suurepäraseid vaateid saartest, kayakisõitjatest ning mitmeid erinevaid liivarandu, koski – ühesõnaga kõike, mida looduses näha võib. Tugev trennipäev tuleb lõpuks, kõnnime kaheksa tunniga maha 27 km krossiradu.

Mööda läänekallast allapoole sõites saime järgmises rannas lähemalt tuttavaks kohalike liivakärbestega. Tegu siis pisikeste, vast umbes kaks korda suuremate tegelaste kui seda on veinikärbsed. Väga kiired ilma helita ja armutud jõhkardid, kes söövad su ära loetud sekunditega. Kellelegi armu ei anta, isegi naised süüakse pikema jututa täpilisteks. Alguses pole väga hullu, aga hammustuse kohad hakkavad päev päevalt aina rohkem sügelema, saavutades kolmandal päeval oma tipptaseme, kui oled ennast korralikult lõhki kraapinud ja sinu jäsemed näevad välja umbes sama hullud kui politsekroonikast tuttava heroiinisüstija Genadi omad. Õnneks aeg parandab kõik haavad ja lõpuks ostsime ka mingi vahendi, mis neid väikseid värdjaid veidigi eemal hoidis.

Pannkoogimäed

Mööda rannikut lõuna poole asub Punakaiki oma imeliste pannkoogimägedega rannas. Kivikaljud on tuule ja vee koosmõjul kihiliseks muutunud ja näevad välja nagu üksteise peale asetatud pannkoogid. Üsna võimas vaatepilt.

Tai Poutini rahvuspargis asub üks Uus-Meremaa suurim vaatamisväärsus - Franz Josefi liustik. Autopargist umbes 40 minutit jalutamist mööda jõesängi ning jõuamegi kohati helesinise värvundiga jääliustiku servani. Liustiku alt voolab mühinaga kiviklibu poolt halliks värvunud mägijõgi. FJ-i teeb eriliseks see, et tegu on maailmas kõige ookeanile lähedamal oleva liustikuga ning selletõttu vajub liustik ja sulab see ka eriti suure kiirusega. Juba tee siiani läbi jõeoru on muljetavaldav. Tohutult on ruumi. Kõrgelt kaljunukilt moodustab kolm kõrget veejuga tunduvad ebamaised ja katsudes ka külmad. Liustikut mööda edasi minna omapäi ei lubata. Võib võtta giidi, grupihinnaga 190 dollarit siis koos kasside ja muu tavaariga, kui tahad. 

Franz Josef 

Omapäi ronijaid on ikka olnud. Ja nii mõnigi on surma saanud, kui liustiku äärne ootamatult sulades peale on kukkunud ja ronija mõnda prakku lömastanud. All saab lugeda, et mõned aastad tagasi said siin surma 4 lätlast, kes omal käel liustikule ronisid. Isegi Marek läheb oma keppidega vaid mõõdukalt edasi kuni kaine mõistus temast võitu saab ja naasma sunnib.

Mõnusaks vahelduseks ja aja mahavõtmiskohaks on Wanaka linnake samanimelise järve ääres. Ilm on ilus ja teeme Jannega kayakiga tiiru järve teisel küljel asuvale saarele ja tagasi.

Kiviviske kaugusel ja eriti käänulist ja kaldteed pidi edasi jääb Uus-Meremaa ekstreemspordi meka Queenstown. Siin saab sõita helikopteriga, hüpata linna kohalt paraplaaniga, langevarjuga, bendžihüpe, turbojetisõit - you name it! Hinnad on ka muidugi kohased. Eelmainitud asjad sinna 100 ja 300 dollari vahele ikka. Võta raha kotiga kaasa kohe. 

Kayakil Wanakal

Meie teeme jalutuskäigu pilvedesse, mäenõlvale, kust avaneb linnale supervaade. Ilm on siin üleval karge aga päikesepaisteline.

Dunedini ja selle otsas asuva Otago poolsaarele jõuame St. Patricku päevaks, kus kohalikus baaris on selleks iiri pühaks välja otsitud rohelised parukad ja joogiks tellime päevakohaselt rohelise toiduvärviga segatud õllepindi. Maitseb ka nagu tavaline õlu muideks, kuigi paistab välja nagu tarhunn. Kellelgi hiljem kõht ka korrast ära ei paista olevat. Otago poolsaare otsas on ainuke nö mandril asuvate hiidalbatrosside koloonia. Pilots Beachil luurame päikeseloojangul koos veel umbes 30 turistiga sinna ookeanist pesadele saabuvaid pingviine. Lõpuks juba üsna pimedas pingiinid ka tulevad, pisikesed, vaikselt umbes kümnese kambaga voorivad pingud veest läbi liiva kivide vahele peitu. Siinsamas lähedal näeme ära ka põõnava merelõvi ja hülgekarja.

Queenstowni lõbustused

Ma ei ole kunagi gloobust niipidi kauemalt uurinud, et antartika oleks otse ees. Sellise nurga alt on peale Antartika näha veel ainult Argentiina lõunaots ja Uus-Meremaa. Siit ka kargem ja külmem kliima ja kas või needsamadki pingviinid.

Moeraki Boulders on edasi põhjapoole jäävad rannas asuvad hiidmunad. Tegu selliste paari meetrise läbimõõduga kahurikuulide moodi sümmeetriliste pallidega rannaliival. Siin on neid omajagu. Korraks tekib tunne, et tegu äkki kivistunud dinosaurusemunadega? Aga siiski mitte.

Läheneme Uus-Meremaa kõrgeima mäe Mt. Cookile kõrgus 3755 meetrit ja kerkib iga aastaga. Suureks rõõmuks saab idapoolt tulles mäele üsna lähedale ning jalgsimatk mäe jalamile võtab aega põgusad paar tundi. Rada kulmineerub järvega ning liustikuga selle taga. Lumised tipud säravad päikese käes ning korra on kuulda tugevalt raksatust läbi õhu, mis tekib kuskil kõrgel jäämassi purunemisest, liikumisest.

Mt. Cook

Siit edasi jõume oma Uus-Meremaa lõpp-punkti, napid aasta tagasi tugeva maavärina ohvriks langenud Christchurchi. Vappumise tagajärgi ei tule kaugelt otsida. Suur osa maju, eriti kui neid hoolega vaatama hakata, on pragusi täis. Kesklinna kõrgemate hoonetega ääristatud piirkond on liiklusele ja inimestele siiani aedadega piiratud ja varisemisohtlik. Kannatada on saanud ka pea kõik vanad kirikud ja muidu ajaloolised hooned ning siiani käib arutelu nende taastamise mõttekuses, kuna kahjustused on määvärina tõttu olnud üsna suured. Arvatakse, et läheb aega veel 5, pessimistlikel prognoosidel isegi kuni 20 aastat, enne kui kõik taastada suudetakse. Suuremaid ja väiksemaid tõukeid toimub linnas aga üsna tihti, nii et dilemmasid siin jagub.

Oma Uus-Meremaa tripi lõpetame linnalähedases seikluspargis puult puule ronides ja trossiga alla vuhistades. Tase on umbes nagu Otepää rajal. 

St. Patricks day ja roheline õlu

On üks karmim koht, milleks on köiega alla ämblikuvõrku laskumine, mis nõuab natuke rohkem julgust ja mõned minutid järelemõtlemist, aga tagasiteed ei ole ja seda rõõmsam ja kergendatum on tunne peale edukat hüppe sooritamist. Proovi ja sa ei kahetse ;).

Kokku läbisime autoga umbes 5200km rohkem ja veel rohkem käänulisi ja üles-alla, teinekord pisut südant pahaks ajavaid, samas muidu suhteliselt heas korras olevaid teid.