Vietnam

16.01.2011-16.02.2011

Elab sellel geograafilises mõttes pikas ja peenikeses riigis pea 90 miljonit inimest. Põhjast- lõunasse umbes 1700 km kulgeval maaribal mille laius kitsamas kohas vaid 40 km. Piiriületuse tegime Vietnami ja Laose keskosas bussiga läbi Savanhakhete Vietnami piirilinna Bao Lao-sse. Kohale jõudsime õhtul seega jäime üheks ööks piirilinna pidama. Esimesed muljed Vietnamist? Keegi Don Diet-il ütles üsna tabavalt kui kuulis, et mul minek edasi Vietnami on, et mees sa tuled sealt kolme päeva pärast tagasi... Juba oligi tegelikult selline tunne, et mis nüüd siis? Esiteks on ilm märgatavat külmemaks läinud ja Vietnamile iseloomulikult puhus päris karm ja räige tuul. Temperatuur vast mingi 12C kuid tuulega tundub pigem selline OC seis olevat. Huvitav on see, et selle pea 5 kuu jooksul suhteliselt soojas stabiilses kliimas on keha soojaga nii ära harjunud, et kui temperatuur juba mingi 15C kukub mis on Eesti jaoks poisike täitsa ja inimesed käivad T-särgi väel, tekib siin kehal mingi eriline paanika ja külmahood. Kuskil ei saa rahu ka teki all on külm. Ja kui soojas kliimas pole söök väga oluline kuna energiat ei kulu siis siin hakkab kohe nälg näpistama ja tekib tühijakõhu  tunne umbes nagu kodus vahest kui söögikord jääb vahele.

Sööma, sööma..

Uus riik, uus raha -rahaühikuks on Vietnamis dong ning Lao rahaga võrreldes on dongi kurss kaks korda nõrgem umbes. Et arvestada lihtsam oleks on 100 000 dongi umbes 5$. Dollarit mitte Eurot sest eurodes arvestamine ja hindade mõistmine, pole mulle siin veel kohale jõudnud. Dollari väärgingut kirvemeetodiga 10 Eeki =1 dollar väga suurelt ei eksi ja lihtsam ka arvutada. Igal juhul olin Lao rahakursi ja hindadega juba ära harjunud ning kiirelt ümber harjutada ei ole üldse lihtne. Psühholoogiliselt tunduvad hinnad kallid kuna numbrid on suured, tegelikult olenevalt artiklist väga suuri vahesid naaberriigiga pole. Paljud teenused on tegelikult siin odavamad üldse.

Bao Lao-d võib vabalt võrrelda Kohtla- Järve või minupärast ka Kiviõliga. Väike linn keset tühermaad sombuna ja tuuline. Mõned Hotellid ja söögikohad siin ja seal. Kuhugi väga minna ei ole. Hotelli leidsime 10 dollariga öö kaheses toas selline enamvähem keskmises korras üritus.

Hea on Vietnamis see, et ainsana siinsetest riikidest kasutavad nad ladina tähestiku mis teeb tänavasiltide lugemise ja üldse kohalikust tekstist arusaamise oluliselt lihtsamaks. Probleeme tekita see, et keegi ei räägi inglise keelt...Õhtul läksime hotellist üle tee kohaliku söögikohta ja proovisime käte ja jalgadega selgeks teha mida süüa tahame. Valida anti kana, liha ja kala vahel. Kuna valitav kana tundus olevat surnud loomuliku surma, näitasime näpuga lihakamaka peale, et jah palun tehke see siis meile mingisuguseks roaks. Läksime lauda ja 10 minuti  pärast toodi meile serveeritud kalmaar! Kuna kalmaar on pea ainuke asi mida ma heameelega ei söö siis maksime resoluutselt oma kahe õlle eest mida olime jooma hakanud ning jalutasime minema jättes aurava kalmaari ja imestunud köögitoimkonna sinnapaika. Nad olid nõus meile nüüd ka liha tegema aga kalmaari oleksime pidanud ikkagi kinni maksma. 120 000 dongi.. Ja seda meil plaanis teha polnud. Ühesõnaga kui Tais, Laoses ja Myanamris võid rahulikult võtta ja asjad laabuvad siis Vietnamis pead valvel olema ja enda eest rohkem ka seisma. Esimese päeva õppetunnid.  Ma tahan tagasi Don Dieti kus ilm on hea, inimesed mõnusad ja loodus kaunis!!!

Külaelu ehk 2*3 karbis käib vilgas tegevus

Varahomikul sõitsime minibussiga 50 000 eest Dong Ha-sse. Suurem linn mere ääres kust sai võetud päevatripp maksumusega 250 000 DMZ (Demilitarized Zone) ja Vinh Moc küla tunneleid vaatama. DMZ on siis piirkond riigi lõuna ja põhja vahel mis Vietnami –USA sõja ajal pooleks ,,lõigatud,, oli. 5 km ulatuses looduslikust Ben Hai jõest ühele ja teisele poole laius tõsine miiniväli, mis tänaseks päevaks küll ära klaaritud ja enamvähem puhastatud on. Nimelt jätkus Vietnamlastel 20 aastaks tööd vanametalli (kõikvõimalik sõjatehnika ja laskemoon) nö. kokkuostu viimiseks. Tänavatel torkavad silma nõuka ajast meelde jäänud kommunistlikud loosungid ala ,,Au Tööle!,, jms. südantsoojendavat. Ekskursioonibussiga näidati ka Kuuba liidri Fidel Castro Vietnami rahvale kingitud silda. Kuuba ja Vietnam on üldse suured sõbrad ja liitlased olnud. Näidati kohaliku külla kus inimsed väga kesistes tingimustes on siiani pidanud ära elama. Samas kommunistliku korra kohaselt tagab riik neile elektri ja mõningal määral riisi mis on siis külaelanikele tasuta. Kiid ise kirjeldab meile Vietnami kui ülikorruptiivset riiki. Palgad on riisipõllul umbes 30 dollarit, õpetajatel 50 ja linnas head töökohad siis umbes 100 dollarise sissetulekuga. Parimad töökohad on riigisektoris ja need võivad tagada isegi vanaduspensioni. Mida peab tegema et riigitööd saada? Vastus on õigetele inimestele korraliku summa raha ,,andma,,. Nii lihtne see ongi.



Sõber all vasakus nurgas

Vinh Moc oli enne sõja algust tavaline kaluriküla rannikul. Sõja saabudes ja asukohast lähtudes ei jäänud külaelanikel muud üle kui kaevata ennast maa alla liivakivi sisse. Kaevamistööd kestsid 18 kuud ning tulemus on muljetavaldav. Maa all siis kokku kolm korrust. Esimene korrus 10, teine 17 ja komas 21 meetri sügavusel. Viimane kolmas korrus on üsna märg ja porise põrandaga. Inimesed elasid siin pea 6 aastat. Igal perekonnal oli kasutada umbes 2*1 meetrine koobas ja seal nad siis passisid, kokku 70 perekonda. Selle aja jooksul sündis maa all näiteks 17 last. Võib öelda, et üsna pimedates, kitsastes ja klaustofoobilistes tingimustes. Ma sain vaevu püsti seista vaid koosolekuteruumis mis vabal ajal oli laste klassitundide ja mänguväljaku pärusmaaks. 1*5 meetrine ,,saal,, umbes 1,80 kõrge laega. Ameeriklased kahtlustasid siin küll tunneleid ja pommitasid piirkonda tublisti. Ka läks korda neil erilise drilling pommi tunnelisse lasta mis pidi ennast sügavale sisse kaevama ja plahvatama kuid sissekaevamise järel see millegipärast ei  plahvatanud ning tekkinud auku kasutasid kohalikud edasi ventilatsiooniavana.

Alguses oli meie plaan ära käija ka Põhja Veitnamis Hanois ja paljukiidetud Halong Bay-s kuid sooja ilma ja sooja merevee igatsus oli nii suur, et otsustasime sellest paalnist loobuda ja lõuna poole liikuma hakata.

Õhtuks jõudsime bussiga Hue-sse. Kesk Vietnami rannikul asuv kunagine pealinn sh praegune kultuuripealinn. Ilm endiselt külm ning natuke ka vihmane ning peale paaripäevast töötegemist läbi interneti ja kunagise kunigalossi ja vanalinna külastamist otsustame edasi sõita rongiga Qui Nhon-i mis kergendab rahakotti umbes 180 000 võrra. Rongisõit on siin väga lahe, rong on meeldivalt tühi ning sõidab mööda mereäärt maalilisi vaateid pidi. Üks rand ja linnake toredam kui teine, soovitan! Rongis pakutakse süüa, kana riisiga eest tuleb välja käija 30 000 raha.


Vaade rongi aknast..



Rongijaamast Qui Nhon-i kesklinna on umbes 10 km ja selle eest tahavad raisakotkad kes on ennast siin taksojuhtideks maskeerunud 150 000 saada. Vaatame veidi ringi ja leiame kohaliku bussiliini nurga tagant millega saab linna 5000 eest. Aru olen saanud siin sellest, et tõmmelda ja kiirustada pole mõtet. Saad igal juhul tünga. Pigem ole steroiliselt rahulik ja isegi loid oma otsuste tegemisel. Midagi eest ära ei jookse. Kannatlikkus viib sihile! Qui Nhon on kohalike seas populaarne suvituskoht. Turiste on siin oluliselt vähem ning seetõttu vaadatakse meid poes ja tänaval suurema huviga kui tavaliselt. Inglise keelega pole ikka väga midagi teha. Lõuna poole liikudes on veidike on küll paranenud üldine tase kuid ikka suhteliselt raske seis. Kuskilt lugesin, et vanem generatsioon räägib veel ka vene keelt. Olen seda mõnel juhul testinud kuid tulutult.

Inimestest.

Vietnamlane on pisut lühem veel kui seda on Tai või Lao ja naha polest ka veidi tumedam. Peenema kondiga ning näost oluliselt kurvem. Ei naeratata siin niipalju kui naaberriikides kombeks on. Pigem ollaks järsemad. Näide sööklast peale söögi ärasöömist: ,,Hey you pay me 70 000!,, Kogu lugu asi klaar ja liigseid viisakusväljendeid pole kombeks kasutada.  Tingida neile siin ka ei meeldi. Lihtsalt ei anta hinnas alla või kui siis mingi 5% suure vaevaga. Keegi ütles, et põhjus on see, et Veitnami rahvas on väga uhke ning usun, et kasuks ei tule ka inglise keel. Said ju ameerilased siin ikkagi tappa ning tundub, et sõjakoledused ja hingevalu pole inimeste seest veel kadunud.  Kohati jääb mulje kuna arvatakse, et oled ameeriklane siis on rahvusport see kui sult mingi tünga alusel raha kätte meelitada õnnestub. Kusjuures väga visad on nad siin ka. Alla ei anna mitte üks kramm ja kuigi olles poole väiksemad ei karda nad ka füüsilist kontakti. Ise pole küll siin kakelnud aga olen kuulnud, et nad on väga visad selles osas.

Vietnami kalapaat

Hotell maksab meil siin vaatega merele 10 dollarit ja oli LP esimesel kohal. Kõrghooaeg hetkel ka küll pole kuid kohalike turiste selle eest juba parasjagu.

Linnaga tutvumiseks laenutame jalgrattad ja sõtkume tänavaid mööda ringi. Rannapromenaad koos rannas asuvate kalavõrkude ja Vietnamile iseloomulike siniste kalapaatidega jätab kena ja uudse mulje.

Peale paari päeva võtame 5 h bussiõidu  ja sõidame edais Nha Trangi. Kuulus kui Vietnami sukeldumispealinn. Lõpuks ometi oleme lõunas tagasi! Ilm on jälle soe... Bussijaamast hotelli saame tuttavaks Austriast pärit Cristopheriga kes ka pikemat aega ringi reisib ja Indoneesiast värskelt õppimast tulnud. Uurin muljeid ja tagamaid kuna ka sellese riiki on plaan mingil hetkel kindlasti jõuda.  Õhtul sai rannabaaris veidi ringi vaadatud. Kohalik õlu Saigon ja 333 olenevalt kohast 10 000-20 000. (Joodav aga veidi vesine). Long Island ice tea 50 000 (ei soovita).

Saigon Beer

Teisel päeval külastasime Vinpearli vabaõhuparki kuhu saab linnast cablecar-iga. Päevapilet 360000. Seal asuvad siis lõbustuspark, akvaarium veeloomadega ning veemaailm üheskoos. Ilm on veidi pilvine, muidu torust laskmine on alati lahe olnud, nii ka seekord.

Järgmisena võtame ette bussiteekonna oluliselt mägisema sisemaa poole asuvasse Dalati. Dalat on mägikuurort mis oma säilinud  Prantsuse arhidektuuriga jätab mägede vahel äärmiselt armsa mulje. Kliima on veidi jahedam aga mitte enam tuuline ning on seetõttu päris mõnus. Dalatil vedas sõja ajal kuna nii põhja kui lõuna Vietnami sõdurid käisid seal erinevatel mäekülgedel puhkamas, mis seeläbi päästis linna pommitamisest ning säilitas algupärase Prantsuse koloniaalarhidektuuri. Piirkonnas asub palju kasvuhooneid kus kasvatatakse erinevaid lillesorte ja aiasaadusi. Vietnam on maailmas tõusnud üheks suuremaks ja arvestatavamaks kohvi eksportööriks riisi kõrval ning kohviistandusi  on siin igal sammul. Kohalikku kohvi proovisin ka. Selline huvitav tökat mida siis serveeritakse alumiiniumtassiga millel on vahesõel ja juurde saad võtta kondentspiima kui on soov. Päris huvitav jooks ja eriti hakkas mulle maitsema sama asi jääga ehk siis jääkohvi.

Õnnelik Buddha

Söögi osas pindin ära proovima ka grillitud rohutirtsud mis maitsesid umbes nagu kartulikrõps ja neid sõin lausa oma 10tk lõpuks. Konnad riisiga on üllatavalt head ja meenutavad  kanaliha ainult, et liha oliliselt vähem. Ära sai proovitud ka kohalik riisiviin ehk maakeeli lihtsalt riisipuskar. Põhimõte sama põhimõttega aurutamise tulemusel tekkiv kondents jookseb siis lõpuks tünni ja selle tugevus olenevalt keetimse korrast 40-70 kraadi. Huvitav oli veel siiditehase külastus kus siis siidiusside kootud kookonitest valmistatakse esmalt lõng ja hiljem ka juba siidriie. Happy buddha ehk õnnelik buddha on märkimisväärne oma meeleolu tõttu. Samuti Dalati linnas sees asuv ja hotellina toimetav Grazy house ehk siis hullumaja. Jätab mulje, nagu oleks arhidekt mõne aasta liiga kaua Amsterdamis aega veetnud.. Ühesõnaga Dalatis on tegemist omajagu ja kui vähegi aega tasub siit läbi hüpata.

Mui Ne kaluriküla

Järgmisena suundume 5h bussisõidu ja umbes 100 000 rahaga Vietnami surfipealinna nimega Mui Ne. Phan Tiet on mööda rannikut 15km kaugusel lõuna poole pisut suurem linn siis ümbruskonnas siinkandis. Seda 15km pikka lõiku ühest linnast teise sai rolleriga hoolega põristatud. Lihtsalt nii lahe ning sirge tee on. Mui Ne siis endine kaluriküla mis tänu oma kuid kestvatele musoontuultele on saanud populaarseks kohaks maailmas tuulesurfi harrastajate seas kes seal detsembrist märtsi alguseni talvituvad, elavad. Niipalju surfiinstruktoreid kui Mui Ne-s ei leia kusagilt ma pakun. Kogu Ida-Euroopa on kokku jooksnud. Leedukaid, lätlasi, poolakaid, venelasi, ungarlasi elab siin linnas. Eestlasi pidi ka olema aga olid teised kogu kupatusega just mõned päevad enne minema sõitnud. Tänu suurele populaarsusele ka venelaste seas on Mui Ne hinnad ka märgatavalt kõrgemad Vietnamis tavapärasest. Ööbimise saime näiteks ranna ääres 25 dollariga Austria- Vietnami majas. 

Phan Tiet-i rõõmus agulielu

Paar päeva hiljema vahetasime selle 100m eemal oleva kohaliku külalistemaja 16 daalase toa vastu. Rand kena heleda liivaga, samas väga tuuline ja lohesid täis. See kes liivale pikali visata armastab peab arvestama, et liiv võib silma minna. Vietnamis hakkas mulle tõeliselt siklisõit meeldima kuna teed on väga head ja pikalt sirged ning kulgevad tihti piki rannajoont siis on lahe lihtsalt sõita pikalt kuhugipoole ilma kindla sihita. Tegevus mis ilmselgelt puhastab pea igasugusest saastast mis päeva või nädala jooksul sinna pidama on jäänud. Linnast põhjas laiusid liivaväljad kus saab tahtmise korral liivamäest alla sõita linoleomi tüki peal mida kohalikud lapsed sulle väikese raha eest innukalt pakuvad. Umbes 20 kiltsa põhja poole asub liivaväljade keskel ka üks omamoodi järv mis kõrbemaastiku kõrval mõjub pisut maavälisena. Samas kohas saab huviline 40 000 kohaliku eest jaanalinnu seljas sõita. Loomaõiguslaste õudusunenägu. ..

Oaas keset kõrbet

Mui Nes sai tähistatud ka Rene 30. sünniaastapäeva koos 30 leedukaga, veel avamata rannabaaris. Tore õhtu ja tore rahvus. Peaaegu nagu eestlased aga lõbusamad:P Vähemalt nad ise arvavad nii.

Enne Saigoni sai läbi põigatud veel kuurortlinnast nimega Vung Tao.  Kohalike seas eriti populaarne suvituslinn mis asub 1,5h praamisõidu kaugusel Saigonist. Välisturiste on selles linnas oluliselt vähem. Siin sain teed otsides esimest ja viimast korda Vietnamis kõnelda kohaliku keskealise naisterahvaga vene keeles! Olin kuulnud, et kohalid pidid seda teatud määral rääkima kuna tänu kommunismile on eelnevatel aegadel seda peamiselt põhja pool koolides õpetatud. Senini olid otsingud liiva jooksnud aga see naiterahvas ei osanud mulle inglise keeles midagi vastata ja hakkas vene keelt rääkima.

Nii see kassiaasta tuli..

Päris huvitav oli ja sai isegi täitsa normaalselt aru minu küsimustest. Vung Tao-s asub mäe otsas jutu järgi maailma suurim Jeesuse kuju. Pidi olema suurem kui see Rio oma mida kõik teavad. Raske öelda. Mäe otsas on siin vabaajaveetmise keskus kuhu saab cablecar-iga ja kus avaneb suurepärane vaade kogu linnale ja rannikule. Mereannid on siin suurepärased. Erinevad kalarestoranid kus sai ka näiteks teod ära proovitud. 02.02 on eriline päev selles mõttes, et kogu Vietnam tähistab Hiina uusaastat (TET) Nende jaoks on see olulisem kui 01.01 ühesõnaga. Sai siis ka rolleriga linna peaväljakui äärde töristatud kus näis kogu linn olla kokku tulnud. Kõik ootasid vaikselt, et kell 00:00 saaks, et näha ilutulestikku. Ilutulestik oli pikk ja väga võimas tuleb mainida. See vaadatud hakkas liiklus vaiskelt liigutama ja inimesed suundusid kodude poole vaikselt ja tasaselt. Keegi ei tähistandud jänes/kassi uusaastat läänelikult. Ei alkoholi, ei klaaside kokkulöömist midagi.

Raha peale asiaatidel mängida meeldib.. igal võimalusel.

Kommmunistlik riik ikkagi, homme tööpäev ja koju magama ilma suurema furoorita. Vot on korralikud inimesed siin. Rollerisõit koju oli muidugi paras katsumus koos tuhandete vietnamlastega kes kuhugipoole sõitma hakkasid samal ajal ja hetkel. Seoses pidustustega mis kokku kestavad kaks nädalat kaasnes ka pühade puhul erinevate teenuste hinnatõusud,  tihti kuni kaks korda võrreldes tavahinnaga. Paljud hotellid, taksod ja ka praamipilet Saigoni mis muidu võtab aega 1,5h ja maksab 100 000 raha maksab sellel ajal 200  000. Võta või jäta. Mina muidui sunnituld võtsin järgmiseks peatuseks siis Vietnami suurim pea 8 miljoni elanikuga Saigon ehk uue nimega Ho Chi Minh. Uusaastapidustused olid ka siia jõudnud ja kesklinna peatänavaid katsid lillevaibad ning kõvasti kassi kujusid. Õhtul sai vaadata postide otsas tantsivat traakonit kes osavalt ühelt postilt teisele hüppas. Järgmisel päeval külastasime Cu Ghi tunneleid mis asuvad umbes 50km kaugusel linnast ja kus maaaluste tunnelite võrk laius kunagi 250 km alal ning ulatus välja Kambodza piirini. 

Lasketiirus põristamas

Erinevat sõjatehnikat, tanke samuti bambuslõkse mida ameeriklaste vastu edukalt kasutati. Pisikeses pimedas tunnelis mitme korruse sügavusel maa all oli päris kitsas ja palav samuti. Madalamas kohas peab põlvili edasi roomama ja on üsna vabastav tunne uuesti valgesse ja maa peale saada. Sealsamas ka lasketiir kus saab erinevaid tulirelvi proovida. Mina valisin M16. Päris kõva pauku tegi enne kui kõrvaklapid pähe sai pandud. Märklauale püsti väga pihta ei saanud esimese korraga. M16 kümme padrunit läheb maksma 20 dollarit. AK 47 õige pisut odavam lõbu. Veel sai ära käidud sõjamuuseomis ning ennast ajalooga kurssi viidud ning usa hävitajaid vaadatud.

Saigon linnana päris sümpaatne eriti jõe lähedal. Kesklinna kerkivad järjest uued klaasmajad. Huvitav fakt on see, et Saigonis on peale Tokyot, Londonit ja Moskvat maa kalliduselt järgmine suurlinn. Kesklinnas on ühe m2 maa maksumus 100 000 dollarit..

Saigon alias Ho Chi Minh

Siit ka põhjus miks väga paljud majad on superkitsad aga päris kõrged (soolikad). Hotell kus peatusime ja mida võin soovitada on Ha Vy district 1-is, sõbraliku vietnamlannast omanikuga kas räägib väga normaalselt ka inglise keelt. Tema käest võtsime ka edasise kolmepäevase tripi Mekong deltale mis koos majutuste ja transtpordiga läks maksma 25 dollarit. Bussiga My Tho-sse üle silla asub seal teine linnake nimega Chai Rang kus on väga huvitav  floating market. Tegu siis turuga jõe peal, kus inimesed erinevaid toiduaineid ja puu ja köögivilju müüvad. Asi käib siis nii, et sõidad oma paadiga sinna ja siis järjest turul olevad paadid kaubaga haagivad ennast sinu paadi külge ja pakuvad sulle igasugu asju müügiks. Siin regioonis üldiselt on suurepärased puuviljad. Mangod, arbuusid nii punased kui kollased. ananassid ja palju asju mille nimed ei ole meelde jäänud aga maitsevad ülihästi.. Külastame lähedalasuvat saart kus meile demonsteeriti kuidas kookosest kommi saab ning riisist riisinuudleid. Ostame ka kommi kaasa agaralt, et ikka tehasest saad jne. 

Vietnami vanamees

Pärast selgus kuskil suvalises poes ,et samad kommid poole odavamad. Tüüpiline turisti lõks. Seda skeemi kasutatakse igalpool tegelikult. Aga ostad ikka sest teinekord ei näe neid asju enam kuskil ja oled teistpidi ilma jälle. Can Thos olime öösel. Chao Tok piirlilinn kus palju pole teha. Krokodillifarm kus kasvatatakse krokosid liha ja naha saamiseks. Krokod vabast loodusest Mekongi jõelt tegelikult juba mõnda aega liigse küttimise tõttu välja surnud. Liha kui selline on samas üllatavalt hea.

Viisa läbisaamiseni oli täpselt paar päeva aega seega otsustasime võtta viimast ja sõitsime slow boat-iga 3h Vietnami suurimale saarele nimega Phu Quoc mis asub küll rohkem kambodza kui Vietnami külje all ning mis mitte väga kaua aega tagasi ka kuulus Kambodzale aga see selleks. 

Slow boat to Phu Quoc

Selline suuruselt ehk Hiiumaaga võrrelda  saar kus natuke asfaltteed asendub punase kruusateega ning mis veidike meenutab ehk veel vähearenenud Phuketit. Turistide horde kaasa toov suur lennujaam on valmimisel seega areng selles suunas tõotab tulla kiire. Öömaja leidsime väga ilusas kohas ranna ääres prantsuse-vietnami segaperekonnale kuuluvas Paris Beach Resordis. Kasutasin juhust ja kimasin esimesel päeval rolleriga saare põhjaosa läbi ning teisel päeval tegime ringi peale lõunaosale. Kõvasti punaseid väga tolmusied kruusateid on sellel saarel, eriti lõunakallast mööda paraleelselt ülipika Long Beachi sõites. Üks imeilus valge liivaga rand on ka Bai Dam-i. Lained on mõnuslat kõrged ja vaade suurepärane. Kuna passist sai välja loetud tõsiasi, et meie Vietnami viisal on hakanud pihta viimased kõlblik kuni tunnid pidime saarelt lahkuma. 

Ilusaim rand Vietnamis

Fast boat viib meid 1,5 h Vietnami piirilinna Ha Tien kus sebisime endale turismibüroost 25 dollariga Kambodza viisad ning bussipileti naaberriigi pisikesse kuurortlinna nimega Kep.

Lao PDR

26.12.2010-16.01.2011
Järgmise riigina mida vallutada, sai ettevõetud nii logistiliselt kui ajaliselt hästi sobinud Lao PDR ehk Lao rahva demokraatlik vabariik. Tegelikult küll siis kommunistlik riigikord siin aga see selleks. Turistie hakati siia uuesti vaikselt laskma peale 1989 aastat ehk siis CCCP lagunemist.

Vaade laeva peldiku aknast:)

Kohalejõudmiseks kulus Chiang Maist 6h bussisõitu, et jõuda Lao piiri äärde õhtuks. Järgmiseks hommikuks oli 30. päeva viisad piiripealt passi löödud. Maksma läks 1400 Tai bahti. Huvitav oli see, et eri riikidele on viisa maksumus erinev. Kanada ja Inglismaa inimsed pidid maksma näiteks 1800.. kommunism siis unsuta võrdõiguslikkus ära:) Nu mulle see diil ka sobis tuleb tunnistada.

Lao piirilinn kustkaudu sisenesime Huay Xai ja paadiga üle Mekongi jõe ja juba olimegi Laos. Huvitav on siin see, et maksta saab nii kohalikus rahas (kip) Mille kurss on umbes 1 euro= 10 000 kipi. Kui ka Tai bahtis või dollaris või euros whatever. Kip ja baht on eelistatud igalpool. Tänu kursile sai esimeses ATM-i juures igast ühest kohe kip miljonär.
Edasi läks sõit lahti mööda Mekongi suurt ja laia jõge Luang Prabangi poole. Laevas kus said istuda, astuda või magada põrandal kes kuidas tahtis ja tuju oli. Laev on turiste täis kõikvõimalikest kohtadest. Aasia siseturism on ka väga häesti arenema hakanud. Koreast, Hiinast, Malaisiast on rahvast Jaapanist rääkimata. Kursimuutus tekitas algul pisut segadust kuna ei saanud päris hästi aru kohalikest hindadest. See on umbes nagu Eestis praegu vist ka euroga ma eeldan?

Paadiga Mekongil

Saad kohe jälle aru, et Tai on oma naaberriikidest arengu ja ka inimeste oskuste ka näiteks võõrkeelte valdamise osas tugevasti üle. Inglise keelt räägitakse ikka väga väha kui üldse. Nu mis seal ikka tuleb käte ja jalgadega seletada ja saab hakkama. Samas ei tüütaa Lao tuktuki või taksojuhid sind nii nagu Tais. Inimesed on vaoshoitumad. Saba dee -kohalik tere kõlab igal pool naeratuse saatel.

Paljukiidetud kohalik Lao Beer maitseb üldiselt hästi ja on parem kui Tai õlled kuid minu arvates jääb siiski alla Myanmari omale. 1 Lao Beer maksab poes 10 000 kipi. Nagu ka kergem eine. Korralik söögiport 20 000- 30 000. seda siis loomulikult turismipiirkondades kus oleme. Mujal on hinnad ma eeldan teised.
Peale kahte päeva paadisõitu mille ööpeatus on jõeäärses külas jõuame Luang Prabangi. Kunagine pealinn ja armsa Prantsuse stiilis vanalinnaga mekongi kaldal asuv hubane asula.
Prantsuse stiilis vanalinn mis tuletab meelde endisaegseid koloonia aegu ei ole üleujutatud turistidega nagu mõnes kohas Tais vaid neid on siin tunduvalt vähem. Teeme tiiru vanalinnas, üle silla külas ja õhtul vaatame korraks sisse ka kohalikku diskoteeki kuid seal pole väga midagi teha keegi ju inglise keelt ei räägi. Baarid ja klubid pannakse kinni seaduse järgi kell 23.30... ja sellest hoitakse reeglina ka kinni.

duubing

Luang Prabangist viis tee meid edasi minibussiga 6h kaugusel asuvasse Vang Viengi mis oli ühtlasi ka meie vanaastaõhtu ja uue aasta vastuvõtmise destination. Bussijuht kihutas meeletult ja talle meeldis kohe ühe rattaäärega teeservast killustikku üles kraapida. Tõsised mägiteed jälle ja teede kvaliteet küll veidi parem kui Myanmaris ikka. Vang Vieng -jõe ääres asuv kurikuulus peolinn kus peamiselt noored rändurid pidu panevad ja dubingut teevad. Dubing siis see, et antakse sulle traktori sisekumm millega siis kärutad mööda jõge allapoole. Mõlemal pool on baarid ning erinevad atraktsioonid. Saad mingi 20m kõrguselt trossiga jõkke sõita (tehtud) ja samalaadsed köieatraktsoonid. Oma rõnga said linnast ja sellega siis tuktuki peale mis viis jõge mööda ülesse. paaditripil saime tuttavaks sakslase Henriga kes siis meie kambaga siin mõneks ajaks ühines. Rõngalaenutus maksis 55 000 kipi ja kui enne 6 õhtul rõnga tagasi tood anti ka 60 000 deposiit tagasi. Peale hüppeid ja kahetunnist duubisõitu mille vahele mahtus veel üks baarikülastus kus sai üle pika aja õllekorkidega kabet harjutatud tulime veest välja, et alguspunkti tagasi minna. Peamine põhjus see, et vesi hakkas tagumiku jaoks külmaks muutuma... Saime kohalikus külas tuktukijuhiga kaubale ning ta viskas meid ära 30 000 eest. Nüüd saime teada, et tegelik alguspunkt ja möll oli tegelikult kõvasti ülesvoolu aga kuna baare oli tee peal veel ja ka need tahtsid inimesi endale siis viidi paljud kuhugi teekonna vahepeale:) Lollid turistid noh. Lõpp hea kõik hea võib öelda.

Häppy new year!

Oma guesthouse saime linnas üsna jõe ääres 70 000 kohalikuga. Hinnad olid tänu uuele aastale kerkinud kuna linn oli rahvast täis. Meie diil oli tegelikult päris ok kuna kanada tüüp keda enne ja hiljem nägime kuid kes saabus hiljem oli sunnitud välja käima oma paraki eest 210 000..
Vang Viengis on kõik happy. Nii pitsad, teed, erinevad kokteilid jms. Nii, et kui ei tea võid väga vabalt söögi, joogiga ämbrisse astuda ja järgmised 3-... h kuskis vines viibida.
Uusaastapidu toimus jõe lähedal River Baaris ja selle lähedastes kohtades. Tuli, raketid, lõke kõvasti muusikat ja rahvas tantsimas. Selline pühajärve beach party miljöö võib öelda ainult, et Laoses siis. Esimene uusasta siis kus saab lühikeste pükstega ringi joosta:P

Vang Viengist sai siis edasi võetud buss Lao pealinna Vientiane. Elab siin umbes 700 000 inimest aga kuna majad ei ole eriti kõrged ei saa aru, tegelikult et linn väga suur  oleks. Pealinn ise üle ootuste korralik ja puhas. Prügi maas ja parkides laiali praktiliselt näha pole. Kinnisvara poole pealt võib täheldada korraliku arengut. Uusi kapitaalseid maju kerkib siin ja seal. Kusjuures ei ehitata umbropsu mingid kaste vaid päris kallitest materjalidest viisakaid maju, kontoreid, kaubanduskeskuseid jms. Palju uusi panku, kindlustusseltse jms torkab silma. Teed on väga heas korras siin! Majutus samas on pealinnale kohasel (vist) oluliselt kallim. Vanalinna ääristava Mekongi uue promenaadi ääres saime lõpuks Orhide Guesthouse toa 160 000 eest. WC/ vannituba sees. Päris mitmes kohas olid toad täis seega rahvast liigub. Ringi liikuda kannatab linnas tegelikult täitsa vabalt ka jalksi või siis tuk-tukiga- vahemaad ei ole pikad. Teisel päeval sai käidud Vietnami saatkonnas viisat tegemas. Järgmisel päeval saime 30 päevase viisa kätte ja maksma läks see 1750 Tai bahti (umbes 45 dollarit). Üks saatkonna töötajatest jooksis meile pärast veel järgi ja pakkus, et saaksime viisa ka tunniga tehtud kui 5 dollarit talle maksame... Kuna meil kiiret polnud jäi diil katki. Söönuks saab Vientianes 15000-40 000 kip-iga vastavalt tujule ja maitsele.

Pealinna promenaad

Kolmandal päeval otsustasime Renega külastada kohalikku veemaailma, et kuna linnas randa pole saaks veidike basseinis lebotada. Koha leidsime ülesse üsna kesklinnas asus teine aga kaugelt vaadates tundus asi väga mahajäätuna. Ehitis nagu seisis umbes 20 aasta taguses ajas. Seintest olid suured tükid plekki väljas ja kogu  projekt tundus trööstitu ja mahajäätud. Kompleksi nurgas avastasime ühe True coffe milles näis elu olevat ning igaks juhuks vaatasime ka ümber nurga ja oh imet veekeskus oli lahti?! Päevapilet 30 000 käepaelana lunastatud sai siis veemõnusid nautima minna. Ka seestpoolt ei olnud keskus tegelikult palju reipam kui väline mulje oli välja paista lasknud. Pooled torud ei tööta ning koht vajab tegelikult korraliku kapitaalremonti. Kolmest torust siiski sai alla lasta ja seda siis koos kummilatakaga enda all, vastasel juhul võid ennast lihtsasti alla lastes torude ühenduskohas ära veristada. Ohutus ja vastutus pole siin teemadJ Inimesi oli peale meie terve päeva jooksul  keskuses umbes 10. Basseinid olid enamvähem aga vesi oli silmaga vaadates kohe kindlasti mustem kui võiks olla.. Tsernobõli veekeskus tekkis mõte..

Ööbuss Pakse-sse

Järgmisel päeval võtsime prooviks ööbussi mille sihiks siis Lao lõunaosas asuv suurem linn Pakse. Selgus, et ööbuss võrreldes öörongiga on pisut vähemmugavam variant. Hind 150 000 kipi. Voodid üleval ja all on kitsamad ja piletite järgi oli ette nähtud, et ühes voods mahub magama kaks inimest... Õnneks oli bussis veel vabu kohti ja Rene leidis endale ühe sellise. Oleks maksnud 190 000 oleks ka seaduslikult endale saanud kogu voodi aga seda meile keegi enne ei öelnud ja vedas, et kohti oli seekord. Enne magamaminekut said kõik kohustuslikus korras ära vaadata Tai pealelugemise ja mõningaste vene subtiitritega actionflmi Ex pats. Selgus, et magamine on ööbussis ikkagi raskendatud kuna iga kord kui buss korralikult pidurdab on silm lahti. Võrreldes harilike istmetega bussiga ikkagi kraad parem reisimoodus. Paksase jõudes võtsime bussjaamast kohe lähiliinibussi 4000 saare juurde Mekongi deltal mis oli meie Laose reisi lõppsihtpunkt. Buss koos praamisõiduga saarele 70 000 kohalikku. Saarte hulgast sai elamisek valitud Don Deti saar Mekongil jõel. Don Det ümber tiir võtab aega umbes tunni ja on ehk 5km pikk. Saarele sai sellise peenikese long tale-ga. Mõni üksik gueshouse ja hulgaliselt bungalosid jõe ääres ja teisel pool teed. Ööbimine on jõeäärses bungalos 30 000 ja teisel pool teed ehk siis mitte jõe vaatega 20 000.- Basic olemas wc/ tuss ühine ja väljas. Mugavustega asja saab umbes 50 000 eest. Saarel siis päiksetõusu poolne kallas sa päikeseloojangu poolne kallas mille vahel valida. Esimesed päevad sai võetud päiesetõusu poolne ots kuid paari päeva pärast kolisime teisele poole kuna seal oli oluliselt avaram vaade, jõgi laiem ja suuremast teest eemal. Kohalikud hakkavad toimetama päris varakult umbes kell 6 hommikul seega kui oled erksa unega võib see tähendada automaatselt äratust. Päikeseloojangud poolsel küljel oli minu bungalo Sunse Bar-i alal. Päiseloojang oma rõdu ja võrkkiigega sellel maksab 30 000.- pesupesemine 8000 bahti/kg.

Väike propakanda käib asja juurde..

Mõne sõnaga inimestest ja teeninduskultuurist Laos:

Inimesed on üldiselt sõbralikud kuid kui neil on näiteks paha tuju pole nad paremad teenindajad kui eestlased. Sellist suurt naratust nagu Tais on vähem samas tunduvad nad sellevõrra siiramad. Kui tellisin tee meega siis jõudsin tee enne ära juua kui mesi tuli. Aga vähemalt tuli. Kui supi riisiga siis oli riisiga umbes sama asi. Kõik on väga chillid ja tõmblemist aasiale omaselt ei eksiteeri. Keeleoskus on siin võrreldes Taiga kehvem samas Myanmariga võrreldes pole väga viga. Tingida ja kaubelda neile eriti ei meeldi. Näide: Suvaline asi maksab 10 000 ja proovid rääkida 8000 peale ise mõtled, et ok saan 9-ga kätte. Tutkit prat! Hind on 10 000 ütleb müüa tülpinud näoga ja vaatab sulle kui pooletoobisele pikalt otsa. Jalgratta rent päevaks on siin 10 000. Õhtul kell 6 peavad rattad tagasi olema toodud. Mul oli siin vaja ratast ühel päeval kaheks tunniks kelle 6-8 õhtul. Tahavad ikka saada 10 000. Lõpuks suure surmaga ühes kohas oldi valmis 5000 peale laskma. Kuna minu väljapakutud hind oli 2000 jäi seekord asi katki. Jalgratastest veel niipalju, et need on siin kõik sellised väiksemad kokuka ja naiste ratta vahepealsed. Põhiliselt roosad ja punased. Normaalse suurusega rattaid pole ning kohe esimesel 500 meetril püsti vändates läheb minu ratta kett pooleks ning vasak põlv künnab vao tolmusesse teeperve...Sama põlv ja sama koht mis Phuketil rolleriavariist kannatada juba saanud seega ei tule vähemalt uut armiJ Ühesõnaga Lao inimeste eesmärk erladi pole diilini jõuda või sulle maha müüa. Pigem on neil siin, eriti saare peal kartellhinnad ja keegi neid muutma naljalt ei tõtta. Don Detil on ka maailma kalleim internet mida näinud olen. 1min/400 kipi. Samuti võimatu läbi rääkida selles osas. Eelviimasel päeval avastame ühest restoranist kohaliku wifi mis isegi töötab ja saab kasutada! Välja ei reklaamita seega eeldan, et ajutine eksitus nö.

Huvitav on see, et kui välismaalane noogutab peaga ülevalt alla siis Lao inimene noogutab (nõusoleku märgiks) alt ülesse. Ehk siis nagu vastupidi, kuigi samamoodi noogutus ju tegelikult.

Don Deti ühendab sillaga teine ja pisut suurem saar Don Khon. Sillamaks on 20 000 kipi. Saime hiljem teada, et kui sillal piisavalt rattaga kiirust arendada on võimalik valvurist mäe all mööda sõita ja niiviisi piletit vältida:P

Kayaking Mekongil

Võtame endale päevaks kajaki sõidu koos giidiga mööda Don Khoni ja Don Deti.Üritus maksab 200 000 kipi koos söögikordadega. Külastame selle käigus kahte koske. Li Phi Falls on päris korralik ja võimas kosk. Don Khoni vastaskallas kuulub juba Cambodgale. Sinna ka lõunasöögiks suundume. Söögiks on traditsiooniline riis kanaga ning proovida saab Cambodga kohalikku õlut ,,Ankur,,. Nimest hoolimata päris hea maitsega märjuke eriti päiksepaistelise sooja ilmaga nagu siin iga päev ju ongi. Seega ka Cambodgas nüüd tõsi ilma viisata jalg maha pandud! Mingit piirivalvet kummagi kalda peal näha ei ole. Sõida edasi- tagasi palju jaksad. Viimaks jõuame suudmealani kus võib näha ja õnneks ka näeme jeõdelfiine ujumas. Sellised pisemad kui ookeani delfiinid ja sinakamad natuke. Paar pilti neist õnnestus ka teha.

Don Det Sunset bangalow

Don Det on iseensest selline saar kus mida kauem oled seda rohkem hakkab meeldima. Otsustasime jääda siia seniks kuni Vietnami viisa lubab sinna sõitma hakata ja lihtsalt puhkame, teeme veidike tööasju, õhtul väike tiir Monkey Bar ja Regge baari vahelisel alal (50m). Kõik kohad pannakse siin vastavalt seadusele ja austusest kohalike vastu kes varakult tõusevad kell 23.30 kinni. Chill out koht kus elu jookseb vaikselt omasoodu. Siin võib leida mitmeid valgeid kes on tulnud retorani äri ajama või lihtsalt sooja päikese kätte ka pikemaks ajaks. Ilus mõnusalt rahulik -puhkamiseks ideaalne koht, soovitan soojalt!