Lao PDR

26.12.2010-16.01.2011
Järgmise riigina mida vallutada, sai ettevõetud nii logistiliselt kui ajaliselt hästi sobinud Lao PDR ehk Lao rahva demokraatlik vabariik. Tegelikult küll siis kommunistlik riigikord siin aga see selleks. Turistie hakati siia uuesti vaikselt laskma peale 1989 aastat ehk siis CCCP lagunemist.

Vaade laeva peldiku aknast:)

Kohalejõudmiseks kulus Chiang Maist 6h bussisõitu, et jõuda Lao piiri äärde õhtuks. Järgmiseks hommikuks oli 30. päeva viisad piiripealt passi löödud. Maksma läks 1400 Tai bahti. Huvitav oli see, et eri riikidele on viisa maksumus erinev. Kanada ja Inglismaa inimsed pidid maksma näiteks 1800.. kommunism siis unsuta võrdõiguslikkus ära:) Nu mulle see diil ka sobis tuleb tunnistada.

Lao piirilinn kustkaudu sisenesime Huay Xai ja paadiga üle Mekongi jõe ja juba olimegi Laos. Huvitav on siin see, et maksta saab nii kohalikus rahas (kip) Mille kurss on umbes 1 euro= 10 000 kipi. Kui ka Tai bahtis või dollaris või euros whatever. Kip ja baht on eelistatud igalpool. Tänu kursile sai esimeses ATM-i juures igast ühest kohe kip miljonär.
Edasi läks sõit lahti mööda Mekongi suurt ja laia jõge Luang Prabangi poole. Laevas kus said istuda, astuda või magada põrandal kes kuidas tahtis ja tuju oli. Laev on turiste täis kõikvõimalikest kohtadest. Aasia siseturism on ka väga häesti arenema hakanud. Koreast, Hiinast, Malaisiast on rahvast Jaapanist rääkimata. Kursimuutus tekitas algul pisut segadust kuna ei saanud päris hästi aru kohalikest hindadest. See on umbes nagu Eestis praegu vist ka euroga ma eeldan?

Paadiga Mekongil

Saad kohe jälle aru, et Tai on oma naaberriikidest arengu ja ka inimeste oskuste ka näiteks võõrkeelte valdamise osas tugevasti üle. Inglise keelt räägitakse ikka väga väha kui üldse. Nu mis seal ikka tuleb käte ja jalgadega seletada ja saab hakkama. Samas ei tüütaa Lao tuktuki või taksojuhid sind nii nagu Tais. Inimesed on vaoshoitumad. Saba dee -kohalik tere kõlab igal pool naeratuse saatel.

Paljukiidetud kohalik Lao Beer maitseb üldiselt hästi ja on parem kui Tai õlled kuid minu arvates jääb siiski alla Myanmari omale. 1 Lao Beer maksab poes 10 000 kipi. Nagu ka kergem eine. Korralik söögiport 20 000- 30 000. seda siis loomulikult turismipiirkondades kus oleme. Mujal on hinnad ma eeldan teised.
Peale kahte päeva paadisõitu mille ööpeatus on jõeäärses külas jõuame Luang Prabangi. Kunagine pealinn ja armsa Prantsuse stiilis vanalinnaga mekongi kaldal asuv hubane asula.
Prantsuse stiilis vanalinn mis tuletab meelde endisaegseid koloonia aegu ei ole üleujutatud turistidega nagu mõnes kohas Tais vaid neid on siin tunduvalt vähem. Teeme tiiru vanalinnas, üle silla külas ja õhtul vaatame korraks sisse ka kohalikku diskoteeki kuid seal pole väga midagi teha keegi ju inglise keelt ei räägi. Baarid ja klubid pannakse kinni seaduse järgi kell 23.30... ja sellest hoitakse reeglina ka kinni.

duubing

Luang Prabangist viis tee meid edasi minibussiga 6h kaugusel asuvasse Vang Viengi mis oli ühtlasi ka meie vanaastaõhtu ja uue aasta vastuvõtmise destination. Bussijuht kihutas meeletult ja talle meeldis kohe ühe rattaäärega teeservast killustikku üles kraapida. Tõsised mägiteed jälle ja teede kvaliteet küll veidi parem kui Myanmaris ikka. Vang Vieng -jõe ääres asuv kurikuulus peolinn kus peamiselt noored rändurid pidu panevad ja dubingut teevad. Dubing siis see, et antakse sulle traktori sisekumm millega siis kärutad mööda jõge allapoole. Mõlemal pool on baarid ning erinevad atraktsioonid. Saad mingi 20m kõrguselt trossiga jõkke sõita (tehtud) ja samalaadsed köieatraktsoonid. Oma rõnga said linnast ja sellega siis tuktuki peale mis viis jõge mööda ülesse. paaditripil saime tuttavaks sakslase Henriga kes siis meie kambaga siin mõneks ajaks ühines. Rõngalaenutus maksis 55 000 kipi ja kui enne 6 õhtul rõnga tagasi tood anti ka 60 000 deposiit tagasi. Peale hüppeid ja kahetunnist duubisõitu mille vahele mahtus veel üks baarikülastus kus sai üle pika aja õllekorkidega kabet harjutatud tulime veest välja, et alguspunkti tagasi minna. Peamine põhjus see, et vesi hakkas tagumiku jaoks külmaks muutuma... Saime kohalikus külas tuktukijuhiga kaubale ning ta viskas meid ära 30 000 eest. Nüüd saime teada, et tegelik alguspunkt ja möll oli tegelikult kõvasti ülesvoolu aga kuna baare oli tee peal veel ja ka need tahtsid inimesi endale siis viidi paljud kuhugi teekonna vahepeale:) Lollid turistid noh. Lõpp hea kõik hea võib öelda.

Häppy new year!

Oma guesthouse saime linnas üsna jõe ääres 70 000 kohalikuga. Hinnad olid tänu uuele aastale kerkinud kuna linn oli rahvast täis. Meie diil oli tegelikult päris ok kuna kanada tüüp keda enne ja hiljem nägime kuid kes saabus hiljem oli sunnitud välja käima oma paraki eest 210 000..
Vang Viengis on kõik happy. Nii pitsad, teed, erinevad kokteilid jms. Nii, et kui ei tea võid väga vabalt söögi, joogiga ämbrisse astuda ja järgmised 3-... h kuskis vines viibida.
Uusaastapidu toimus jõe lähedal River Baaris ja selle lähedastes kohtades. Tuli, raketid, lõke kõvasti muusikat ja rahvas tantsimas. Selline pühajärve beach party miljöö võib öelda ainult, et Laoses siis. Esimene uusasta siis kus saab lühikeste pükstega ringi joosta:P

Vang Viengist sai siis edasi võetud buss Lao pealinna Vientiane. Elab siin umbes 700 000 inimest aga kuna majad ei ole eriti kõrged ei saa aru, tegelikult et linn väga suur  oleks. Pealinn ise üle ootuste korralik ja puhas. Prügi maas ja parkides laiali praktiliselt näha pole. Kinnisvara poole pealt võib täheldada korraliku arengut. Uusi kapitaalseid maju kerkib siin ja seal. Kusjuures ei ehitata umbropsu mingid kaste vaid päris kallitest materjalidest viisakaid maju, kontoreid, kaubanduskeskuseid jms. Palju uusi panku, kindlustusseltse jms torkab silma. Teed on väga heas korras siin! Majutus samas on pealinnale kohasel (vist) oluliselt kallim. Vanalinna ääristava Mekongi uue promenaadi ääres saime lõpuks Orhide Guesthouse toa 160 000 eest. WC/ vannituba sees. Päris mitmes kohas olid toad täis seega rahvast liigub. Ringi liikuda kannatab linnas tegelikult täitsa vabalt ka jalksi või siis tuk-tukiga- vahemaad ei ole pikad. Teisel päeval sai käidud Vietnami saatkonnas viisat tegemas. Järgmisel päeval saime 30 päevase viisa kätte ja maksma läks see 1750 Tai bahti (umbes 45 dollarit). Üks saatkonna töötajatest jooksis meile pärast veel järgi ja pakkus, et saaksime viisa ka tunniga tehtud kui 5 dollarit talle maksame... Kuna meil kiiret polnud jäi diil katki. Söönuks saab Vientianes 15000-40 000 kip-iga vastavalt tujule ja maitsele.

Pealinna promenaad

Kolmandal päeval otsustasime Renega külastada kohalikku veemaailma, et kuna linnas randa pole saaks veidike basseinis lebotada. Koha leidsime ülesse üsna kesklinnas asus teine aga kaugelt vaadates tundus asi väga mahajäätuna. Ehitis nagu seisis umbes 20 aasta taguses ajas. Seintest olid suured tükid plekki väljas ja kogu  projekt tundus trööstitu ja mahajäätud. Kompleksi nurgas avastasime ühe True coffe milles näis elu olevat ning igaks juhuks vaatasime ka ümber nurga ja oh imet veekeskus oli lahti?! Päevapilet 30 000 käepaelana lunastatud sai siis veemõnusid nautima minna. Ka seestpoolt ei olnud keskus tegelikult palju reipam kui väline mulje oli välja paista lasknud. Pooled torud ei tööta ning koht vajab tegelikult korraliku kapitaalremonti. Kolmest torust siiski sai alla lasta ja seda siis koos kummilatakaga enda all, vastasel juhul võid ennast lihtsasti alla lastes torude ühenduskohas ära veristada. Ohutus ja vastutus pole siin teemadJ Inimesi oli peale meie terve päeva jooksul  keskuses umbes 10. Basseinid olid enamvähem aga vesi oli silmaga vaadates kohe kindlasti mustem kui võiks olla.. Tsernobõli veekeskus tekkis mõte..

Ööbuss Pakse-sse

Järgmisel päeval võtsime prooviks ööbussi mille sihiks siis Lao lõunaosas asuv suurem linn Pakse. Selgus, et ööbuss võrreldes öörongiga on pisut vähemmugavam variant. Hind 150 000 kipi. Voodid üleval ja all on kitsamad ja piletite järgi oli ette nähtud, et ühes voods mahub magama kaks inimest... Õnneks oli bussis veel vabu kohti ja Rene leidis endale ühe sellise. Oleks maksnud 190 000 oleks ka seaduslikult endale saanud kogu voodi aga seda meile keegi enne ei öelnud ja vedas, et kohti oli seekord. Enne magamaminekut said kõik kohustuslikus korras ära vaadata Tai pealelugemise ja mõningaste vene subtiitritega actionflmi Ex pats. Selgus, et magamine on ööbussis ikkagi raskendatud kuna iga kord kui buss korralikult pidurdab on silm lahti. Võrreldes harilike istmetega bussiga ikkagi kraad parem reisimoodus. Paksase jõudes võtsime bussjaamast kohe lähiliinibussi 4000 saare juurde Mekongi deltal mis oli meie Laose reisi lõppsihtpunkt. Buss koos praamisõiduga saarele 70 000 kohalikku. Saarte hulgast sai elamisek valitud Don Deti saar Mekongil jõel. Don Det ümber tiir võtab aega umbes tunni ja on ehk 5km pikk. Saarele sai sellise peenikese long tale-ga. Mõni üksik gueshouse ja hulgaliselt bungalosid jõe ääres ja teisel pool teed. Ööbimine on jõeäärses bungalos 30 000 ja teisel pool teed ehk siis mitte jõe vaatega 20 000.- Basic olemas wc/ tuss ühine ja väljas. Mugavustega asja saab umbes 50 000 eest. Saarel siis päiksetõusu poolne kallas sa päikeseloojangu poolne kallas mille vahel valida. Esimesed päevad sai võetud päiesetõusu poolne ots kuid paari päeva pärast kolisime teisele poole kuna seal oli oluliselt avaram vaade, jõgi laiem ja suuremast teest eemal. Kohalikud hakkavad toimetama päris varakult umbes kell 6 hommikul seega kui oled erksa unega võib see tähendada automaatselt äratust. Päikeseloojangud poolsel küljel oli minu bungalo Sunse Bar-i alal. Päiseloojang oma rõdu ja võrkkiigega sellel maksab 30 000.- pesupesemine 8000 bahti/kg.

Väike propakanda käib asja juurde..

Mõne sõnaga inimestest ja teeninduskultuurist Laos:

Inimesed on üldiselt sõbralikud kuid kui neil on näiteks paha tuju pole nad paremad teenindajad kui eestlased. Sellist suurt naratust nagu Tais on vähem samas tunduvad nad sellevõrra siiramad. Kui tellisin tee meega siis jõudsin tee enne ära juua kui mesi tuli. Aga vähemalt tuli. Kui supi riisiga siis oli riisiga umbes sama asi. Kõik on väga chillid ja tõmblemist aasiale omaselt ei eksiteeri. Keeleoskus on siin võrreldes Taiga kehvem samas Myanmariga võrreldes pole väga viga. Tingida ja kaubelda neile eriti ei meeldi. Näide: Suvaline asi maksab 10 000 ja proovid rääkida 8000 peale ise mõtled, et ok saan 9-ga kätte. Tutkit prat! Hind on 10 000 ütleb müüa tülpinud näoga ja vaatab sulle kui pooletoobisele pikalt otsa. Jalgratta rent päevaks on siin 10 000. Õhtul kell 6 peavad rattad tagasi olema toodud. Mul oli siin vaja ratast ühel päeval kaheks tunniks kelle 6-8 õhtul. Tahavad ikka saada 10 000. Lõpuks suure surmaga ühes kohas oldi valmis 5000 peale laskma. Kuna minu väljapakutud hind oli 2000 jäi seekord asi katki. Jalgratastest veel niipalju, et need on siin kõik sellised väiksemad kokuka ja naiste ratta vahepealsed. Põhiliselt roosad ja punased. Normaalse suurusega rattaid pole ning kohe esimesel 500 meetril püsti vändates läheb minu ratta kett pooleks ning vasak põlv künnab vao tolmusesse teeperve...Sama põlv ja sama koht mis Phuketil rolleriavariist kannatada juba saanud seega ei tule vähemalt uut armiJ Ühesõnaga Lao inimeste eesmärk erladi pole diilini jõuda või sulle maha müüa. Pigem on neil siin, eriti saare peal kartellhinnad ja keegi neid muutma naljalt ei tõtta. Don Detil on ka maailma kalleim internet mida näinud olen. 1min/400 kipi. Samuti võimatu läbi rääkida selles osas. Eelviimasel päeval avastame ühest restoranist kohaliku wifi mis isegi töötab ja saab kasutada! Välja ei reklaamita seega eeldan, et ajutine eksitus nö.

Huvitav on see, et kui välismaalane noogutab peaga ülevalt alla siis Lao inimene noogutab (nõusoleku märgiks) alt ülesse. Ehk siis nagu vastupidi, kuigi samamoodi noogutus ju tegelikult.

Don Deti ühendab sillaga teine ja pisut suurem saar Don Khon. Sillamaks on 20 000 kipi. Saime hiljem teada, et kui sillal piisavalt rattaga kiirust arendada on võimalik valvurist mäe all mööda sõita ja niiviisi piletit vältida:P

Kayaking Mekongil

Võtame endale päevaks kajaki sõidu koos giidiga mööda Don Khoni ja Don Deti.Üritus maksab 200 000 kipi koos söögikordadega. Külastame selle käigus kahte koske. Li Phi Falls on päris korralik ja võimas kosk. Don Khoni vastaskallas kuulub juba Cambodgale. Sinna ka lõunasöögiks suundume. Söögiks on traditsiooniline riis kanaga ning proovida saab Cambodga kohalikku õlut ,,Ankur,,. Nimest hoolimata päris hea maitsega märjuke eriti päiksepaistelise sooja ilmaga nagu siin iga päev ju ongi. Seega ka Cambodgas nüüd tõsi ilma viisata jalg maha pandud! Mingit piirivalvet kummagi kalda peal näha ei ole. Sõida edasi- tagasi palju jaksad. Viimaks jõuame suudmealani kus võib näha ja õnneks ka näeme jeõdelfiine ujumas. Sellised pisemad kui ookeani delfiinid ja sinakamad natuke. Paar pilti neist õnnestus ka teha.

Don Det Sunset bangalow

Don Det on iseensest selline saar kus mida kauem oled seda rohkem hakkab meeldima. Otsustasime jääda siia seniks kuni Vietnami viisa lubab sinna sõitma hakata ja lihtsalt puhkame, teeme veidike tööasju, õhtul väike tiir Monkey Bar ja Regge baari vahelisel alal (50m). Kõik kohad pannakse siin vastavalt seadusele ja austusest kohalike vastu kes varakult tõusevad kell 23.30 kinni. Chill out koht kus elu jookseb vaikselt omasoodu. Siin võib leida mitmeid valgeid kes on tulnud retorani äri ajama või lihtsalt sooja päikese kätte ka pikemaks ajaks. Ilus mõnusalt rahulik -puhkamiseks ideaalne koht, soovitan soojalt!