Vietnam

16.01.2011-16.02.2011

Elab sellel geograafilises mõttes pikas ja peenikeses riigis pea 90 miljonit inimest. Põhjast- lõunasse umbes 1700 km kulgeval maaribal mille laius kitsamas kohas vaid 40 km. Piiriületuse tegime Vietnami ja Laose keskosas bussiga läbi Savanhakhete Vietnami piirilinna Bao Lao-sse. Kohale jõudsime õhtul seega jäime üheks ööks piirilinna pidama. Esimesed muljed Vietnamist? Keegi Don Diet-il ütles üsna tabavalt kui kuulis, et mul minek edasi Vietnami on, et mees sa tuled sealt kolme päeva pärast tagasi... Juba oligi tegelikult selline tunne, et mis nüüd siis? Esiteks on ilm märgatavat külmemaks läinud ja Vietnamile iseloomulikult puhus päris karm ja räige tuul. Temperatuur vast mingi 12C kuid tuulega tundub pigem selline OC seis olevat. Huvitav on see, et selle pea 5 kuu jooksul suhteliselt soojas stabiilses kliimas on keha soojaga nii ära harjunud, et kui temperatuur juba mingi 15C kukub mis on Eesti jaoks poisike täitsa ja inimesed käivad T-särgi väel, tekib siin kehal mingi eriline paanika ja külmahood. Kuskil ei saa rahu ka teki all on külm. Ja kui soojas kliimas pole söök väga oluline kuna energiat ei kulu siis siin hakkab kohe nälg näpistama ja tekib tühijakõhu  tunne umbes nagu kodus vahest kui söögikord jääb vahele.

Sööma, sööma..

Uus riik, uus raha -rahaühikuks on Vietnamis dong ning Lao rahaga võrreldes on dongi kurss kaks korda nõrgem umbes. Et arvestada lihtsam oleks on 100 000 dongi umbes 5$. Dollarit mitte Eurot sest eurodes arvestamine ja hindade mõistmine, pole mulle siin veel kohale jõudnud. Dollari väärgingut kirvemeetodiga 10 Eeki =1 dollar väga suurelt ei eksi ja lihtsam ka arvutada. Igal juhul olin Lao rahakursi ja hindadega juba ära harjunud ning kiirelt ümber harjutada ei ole üldse lihtne. Psühholoogiliselt tunduvad hinnad kallid kuna numbrid on suured, tegelikult olenevalt artiklist väga suuri vahesid naaberriigiga pole. Paljud teenused on tegelikult siin odavamad üldse.

Bao Lao-d võib vabalt võrrelda Kohtla- Järve või minupärast ka Kiviõliga. Väike linn keset tühermaad sombuna ja tuuline. Mõned Hotellid ja söögikohad siin ja seal. Kuhugi väga minna ei ole. Hotelli leidsime 10 dollariga öö kaheses toas selline enamvähem keskmises korras üritus.

Hea on Vietnamis see, et ainsana siinsetest riikidest kasutavad nad ladina tähestiku mis teeb tänavasiltide lugemise ja üldse kohalikust tekstist arusaamise oluliselt lihtsamaks. Probleeme tekita see, et keegi ei räägi inglise keelt...Õhtul läksime hotellist üle tee kohaliku söögikohta ja proovisime käte ja jalgadega selgeks teha mida süüa tahame. Valida anti kana, liha ja kala vahel. Kuna valitav kana tundus olevat surnud loomuliku surma, näitasime näpuga lihakamaka peale, et jah palun tehke see siis meile mingisuguseks roaks. Läksime lauda ja 10 minuti  pärast toodi meile serveeritud kalmaar! Kuna kalmaar on pea ainuke asi mida ma heameelega ei söö siis maksime resoluutselt oma kahe õlle eest mida olime jooma hakanud ning jalutasime minema jättes aurava kalmaari ja imestunud köögitoimkonna sinnapaika. Nad olid nõus meile nüüd ka liha tegema aga kalmaari oleksime pidanud ikkagi kinni maksma. 120 000 dongi.. Ja seda meil plaanis teha polnud. Ühesõnaga kui Tais, Laoses ja Myanamris võid rahulikult võtta ja asjad laabuvad siis Vietnamis pead valvel olema ja enda eest rohkem ka seisma. Esimese päeva õppetunnid.  Ma tahan tagasi Don Dieti kus ilm on hea, inimesed mõnusad ja loodus kaunis!!!

Külaelu ehk 2*3 karbis käib vilgas tegevus

Varahomikul sõitsime minibussiga 50 000 eest Dong Ha-sse. Suurem linn mere ääres kust sai võetud päevatripp maksumusega 250 000 DMZ (Demilitarized Zone) ja Vinh Moc küla tunneleid vaatama. DMZ on siis piirkond riigi lõuna ja põhja vahel mis Vietnami –USA sõja ajal pooleks ,,lõigatud,, oli. 5 km ulatuses looduslikust Ben Hai jõest ühele ja teisele poole laius tõsine miiniväli, mis tänaseks päevaks küll ära klaaritud ja enamvähem puhastatud on. Nimelt jätkus Vietnamlastel 20 aastaks tööd vanametalli (kõikvõimalik sõjatehnika ja laskemoon) nö. kokkuostu viimiseks. Tänavatel torkavad silma nõuka ajast meelde jäänud kommunistlikud loosungid ala ,,Au Tööle!,, jms. südantsoojendavat. Ekskursioonibussiga näidati ka Kuuba liidri Fidel Castro Vietnami rahvale kingitud silda. Kuuba ja Vietnam on üldse suured sõbrad ja liitlased olnud. Näidati kohaliku külla kus inimsed väga kesistes tingimustes on siiani pidanud ära elama. Samas kommunistliku korra kohaselt tagab riik neile elektri ja mõningal määral riisi mis on siis külaelanikele tasuta. Kiid ise kirjeldab meile Vietnami kui ülikorruptiivset riiki. Palgad on riisipõllul umbes 30 dollarit, õpetajatel 50 ja linnas head töökohad siis umbes 100 dollarise sissetulekuga. Parimad töökohad on riigisektoris ja need võivad tagada isegi vanaduspensioni. Mida peab tegema et riigitööd saada? Vastus on õigetele inimestele korraliku summa raha ,,andma,,. Nii lihtne see ongi.



Sõber all vasakus nurgas

Vinh Moc oli enne sõja algust tavaline kaluriküla rannikul. Sõja saabudes ja asukohast lähtudes ei jäänud külaelanikel muud üle kui kaevata ennast maa alla liivakivi sisse. Kaevamistööd kestsid 18 kuud ning tulemus on muljetavaldav. Maa all siis kokku kolm korrust. Esimene korrus 10, teine 17 ja komas 21 meetri sügavusel. Viimane kolmas korrus on üsna märg ja porise põrandaga. Inimesed elasid siin pea 6 aastat. Igal perekonnal oli kasutada umbes 2*1 meetrine koobas ja seal nad siis passisid, kokku 70 perekonda. Selle aja jooksul sündis maa all näiteks 17 last. Võib öelda, et üsna pimedates, kitsastes ja klaustofoobilistes tingimustes. Ma sain vaevu püsti seista vaid koosolekuteruumis mis vabal ajal oli laste klassitundide ja mänguväljaku pärusmaaks. 1*5 meetrine ,,saal,, umbes 1,80 kõrge laega. Ameeriklased kahtlustasid siin küll tunneleid ja pommitasid piirkonda tublisti. Ka läks korda neil erilise drilling pommi tunnelisse lasta mis pidi ennast sügavale sisse kaevama ja plahvatama kuid sissekaevamise järel see millegipärast ei  plahvatanud ning tekkinud auku kasutasid kohalikud edasi ventilatsiooniavana.

Alguses oli meie plaan ära käija ka Põhja Veitnamis Hanois ja paljukiidetud Halong Bay-s kuid sooja ilma ja sooja merevee igatsus oli nii suur, et otsustasime sellest paalnist loobuda ja lõuna poole liikuma hakata.

Õhtuks jõudsime bussiga Hue-sse. Kesk Vietnami rannikul asuv kunagine pealinn sh praegune kultuuripealinn. Ilm endiselt külm ning natuke ka vihmane ning peale paaripäevast töötegemist läbi interneti ja kunagise kunigalossi ja vanalinna külastamist otsustame edasi sõita rongiga Qui Nhon-i mis kergendab rahakotti umbes 180 000 võrra. Rongisõit on siin väga lahe, rong on meeldivalt tühi ning sõidab mööda mereäärt maalilisi vaateid pidi. Üks rand ja linnake toredam kui teine, soovitan! Rongis pakutakse süüa, kana riisiga eest tuleb välja käija 30 000 raha.


Vaade rongi aknast..



Rongijaamast Qui Nhon-i kesklinna on umbes 10 km ja selle eest tahavad raisakotkad kes on ennast siin taksojuhtideks maskeerunud 150 000 saada. Vaatame veidi ringi ja leiame kohaliku bussiliini nurga tagant millega saab linna 5000 eest. Aru olen saanud siin sellest, et tõmmelda ja kiirustada pole mõtet. Saad igal juhul tünga. Pigem ole steroiliselt rahulik ja isegi loid oma otsuste tegemisel. Midagi eest ära ei jookse. Kannatlikkus viib sihile! Qui Nhon on kohalike seas populaarne suvituskoht. Turiste on siin oluliselt vähem ning seetõttu vaadatakse meid poes ja tänaval suurema huviga kui tavaliselt. Inglise keelega pole ikka väga midagi teha. Lõuna poole liikudes on veidike on küll paranenud üldine tase kuid ikka suhteliselt raske seis. Kuskilt lugesin, et vanem generatsioon räägib veel ka vene keelt. Olen seda mõnel juhul testinud kuid tulutult.

Inimestest.

Vietnamlane on pisut lühem veel kui seda on Tai või Lao ja naha polest ka veidi tumedam. Peenema kondiga ning näost oluliselt kurvem. Ei naeratata siin niipalju kui naaberriikides kombeks on. Pigem ollaks järsemad. Näide sööklast peale söögi ärasöömist: ,,Hey you pay me 70 000!,, Kogu lugu asi klaar ja liigseid viisakusväljendeid pole kombeks kasutada.  Tingida neile siin ka ei meeldi. Lihtsalt ei anta hinnas alla või kui siis mingi 5% suure vaevaga. Keegi ütles, et põhjus on see, et Veitnami rahvas on väga uhke ning usun, et kasuks ei tule ka inglise keel. Said ju ameerilased siin ikkagi tappa ning tundub, et sõjakoledused ja hingevalu pole inimeste seest veel kadunud.  Kohati jääb mulje kuna arvatakse, et oled ameeriklane siis on rahvusport see kui sult mingi tünga alusel raha kätte meelitada õnnestub. Kusjuures väga visad on nad siin ka. Alla ei anna mitte üks kramm ja kuigi olles poole väiksemad ei karda nad ka füüsilist kontakti. Ise pole küll siin kakelnud aga olen kuulnud, et nad on väga visad selles osas.

Vietnami kalapaat

Hotell maksab meil siin vaatega merele 10 dollarit ja oli LP esimesel kohal. Kõrghooaeg hetkel ka küll pole kuid kohalike turiste selle eest juba parasjagu.

Linnaga tutvumiseks laenutame jalgrattad ja sõtkume tänavaid mööda ringi. Rannapromenaad koos rannas asuvate kalavõrkude ja Vietnamile iseloomulike siniste kalapaatidega jätab kena ja uudse mulje.

Peale paari päeva võtame 5 h bussiõidu  ja sõidame edais Nha Trangi. Kuulus kui Vietnami sukeldumispealinn. Lõpuks ometi oleme lõunas tagasi! Ilm on jälle soe... Bussijaamast hotelli saame tuttavaks Austriast pärit Cristopheriga kes ka pikemat aega ringi reisib ja Indoneesiast värskelt õppimast tulnud. Uurin muljeid ja tagamaid kuna ka sellese riiki on plaan mingil hetkel kindlasti jõuda.  Õhtul sai rannabaaris veidi ringi vaadatud. Kohalik õlu Saigon ja 333 olenevalt kohast 10 000-20 000. (Joodav aga veidi vesine). Long Island ice tea 50 000 (ei soovita).

Saigon Beer

Teisel päeval külastasime Vinpearli vabaõhuparki kuhu saab linnast cablecar-iga. Päevapilet 360000. Seal asuvad siis lõbustuspark, akvaarium veeloomadega ning veemaailm üheskoos. Ilm on veidi pilvine, muidu torust laskmine on alati lahe olnud, nii ka seekord.

Järgmisena võtame ette bussiteekonna oluliselt mägisema sisemaa poole asuvasse Dalati. Dalat on mägikuurort mis oma säilinud  Prantsuse arhidektuuriga jätab mägede vahel äärmiselt armsa mulje. Kliima on veidi jahedam aga mitte enam tuuline ning on seetõttu päris mõnus. Dalatil vedas sõja ajal kuna nii põhja kui lõuna Vietnami sõdurid käisid seal erinevatel mäekülgedel puhkamas, mis seeläbi päästis linna pommitamisest ning säilitas algupärase Prantsuse koloniaalarhidektuuri. Piirkonnas asub palju kasvuhooneid kus kasvatatakse erinevaid lillesorte ja aiasaadusi. Vietnam on maailmas tõusnud üheks suuremaks ja arvestatavamaks kohvi eksportööriks riisi kõrval ning kohviistandusi  on siin igal sammul. Kohalikku kohvi proovisin ka. Selline huvitav tökat mida siis serveeritakse alumiiniumtassiga millel on vahesõel ja juurde saad võtta kondentspiima kui on soov. Päris huvitav jooks ja eriti hakkas mulle maitsema sama asi jääga ehk siis jääkohvi.

Õnnelik Buddha

Söögi osas pindin ära proovima ka grillitud rohutirtsud mis maitsesid umbes nagu kartulikrõps ja neid sõin lausa oma 10tk lõpuks. Konnad riisiga on üllatavalt head ja meenutavad  kanaliha ainult, et liha oliliselt vähem. Ära sai proovitud ka kohalik riisiviin ehk maakeeli lihtsalt riisipuskar. Põhimõte sama põhimõttega aurutamise tulemusel tekkiv kondents jookseb siis lõpuks tünni ja selle tugevus olenevalt keetimse korrast 40-70 kraadi. Huvitav oli veel siiditehase külastus kus siis siidiusside kootud kookonitest valmistatakse esmalt lõng ja hiljem ka juba siidriie. Happy buddha ehk õnnelik buddha on märkimisväärne oma meeleolu tõttu. Samuti Dalati linnas sees asuv ja hotellina toimetav Grazy house ehk siis hullumaja. Jätab mulje, nagu oleks arhidekt mõne aasta liiga kaua Amsterdamis aega veetnud.. Ühesõnaga Dalatis on tegemist omajagu ja kui vähegi aega tasub siit läbi hüpata.

Mui Ne kaluriküla

Järgmisena suundume 5h bussisõidu ja umbes 100 000 rahaga Vietnami surfipealinna nimega Mui Ne. Phan Tiet on mööda rannikut 15km kaugusel lõuna poole pisut suurem linn siis ümbruskonnas siinkandis. Seda 15km pikka lõiku ühest linnast teise sai rolleriga hoolega põristatud. Lihtsalt nii lahe ning sirge tee on. Mui Ne siis endine kaluriküla mis tänu oma kuid kestvatele musoontuultele on saanud populaarseks kohaks maailmas tuulesurfi harrastajate seas kes seal detsembrist märtsi alguseni talvituvad, elavad. Niipalju surfiinstruktoreid kui Mui Ne-s ei leia kusagilt ma pakun. Kogu Ida-Euroopa on kokku jooksnud. Leedukaid, lätlasi, poolakaid, venelasi, ungarlasi elab siin linnas. Eestlasi pidi ka olema aga olid teised kogu kupatusega just mõned päevad enne minema sõitnud. Tänu suurele populaarsusele ka venelaste seas on Mui Ne hinnad ka märgatavalt kõrgemad Vietnamis tavapärasest. Ööbimise saime näiteks ranna ääres 25 dollariga Austria- Vietnami majas. 

Phan Tiet-i rõõmus agulielu

Paar päeva hiljema vahetasime selle 100m eemal oleva kohaliku külalistemaja 16 daalase toa vastu. Rand kena heleda liivaga, samas väga tuuline ja lohesid täis. See kes liivale pikali visata armastab peab arvestama, et liiv võib silma minna. Vietnamis hakkas mulle tõeliselt siklisõit meeldima kuna teed on väga head ja pikalt sirged ning kulgevad tihti piki rannajoont siis on lahe lihtsalt sõita pikalt kuhugipoole ilma kindla sihita. Tegevus mis ilmselgelt puhastab pea igasugusest saastast mis päeva või nädala jooksul sinna pidama on jäänud. Linnast põhjas laiusid liivaväljad kus saab tahtmise korral liivamäest alla sõita linoleomi tüki peal mida kohalikud lapsed sulle väikese raha eest innukalt pakuvad. Umbes 20 kiltsa põhja poole asub liivaväljade keskel ka üks omamoodi järv mis kõrbemaastiku kõrval mõjub pisut maavälisena. Samas kohas saab huviline 40 000 kohaliku eest jaanalinnu seljas sõita. Loomaõiguslaste õudusunenägu. ..

Oaas keset kõrbet

Mui Nes sai tähistatud ka Rene 30. sünniaastapäeva koos 30 leedukaga, veel avamata rannabaaris. Tore õhtu ja tore rahvus. Peaaegu nagu eestlased aga lõbusamad:P Vähemalt nad ise arvavad nii.

Enne Saigoni sai läbi põigatud veel kuurortlinnast nimega Vung Tao.  Kohalike seas eriti populaarne suvituslinn mis asub 1,5h praamisõidu kaugusel Saigonist. Välisturiste on selles linnas oluliselt vähem. Siin sain teed otsides esimest ja viimast korda Vietnamis kõnelda kohaliku keskealise naisterahvaga vene keeles! Olin kuulnud, et kohalid pidid seda teatud määral rääkima kuna tänu kommunismile on eelnevatel aegadel seda peamiselt põhja pool koolides õpetatud. Senini olid otsingud liiva jooksnud aga see naiterahvas ei osanud mulle inglise keeles midagi vastata ja hakkas vene keelt rääkima.

Nii see kassiaasta tuli..

Päris huvitav oli ja sai isegi täitsa normaalselt aru minu küsimustest. Vung Tao-s asub mäe otsas jutu järgi maailma suurim Jeesuse kuju. Pidi olema suurem kui see Rio oma mida kõik teavad. Raske öelda. Mäe otsas on siin vabaajaveetmise keskus kuhu saab cablecar-iga ja kus avaneb suurepärane vaade kogu linnale ja rannikule. Mereannid on siin suurepärased. Erinevad kalarestoranid kus sai ka näiteks teod ära proovitud. 02.02 on eriline päev selles mõttes, et kogu Vietnam tähistab Hiina uusaastat (TET) Nende jaoks on see olulisem kui 01.01 ühesõnaga. Sai siis ka rolleriga linna peaväljakui äärde töristatud kus näis kogu linn olla kokku tulnud. Kõik ootasid vaikselt, et kell 00:00 saaks, et näha ilutulestikku. Ilutulestik oli pikk ja väga võimas tuleb mainida. See vaadatud hakkas liiklus vaiskelt liigutama ja inimesed suundusid kodude poole vaikselt ja tasaselt. Keegi ei tähistandud jänes/kassi uusaastat läänelikult. Ei alkoholi, ei klaaside kokkulöömist midagi.

Raha peale asiaatidel mängida meeldib.. igal võimalusel.

Kommmunistlik riik ikkagi, homme tööpäev ja koju magama ilma suurema furoorita. Vot on korralikud inimesed siin. Rollerisõit koju oli muidugi paras katsumus koos tuhandete vietnamlastega kes kuhugipoole sõitma hakkasid samal ajal ja hetkel. Seoses pidustustega mis kokku kestavad kaks nädalat kaasnes ka pühade puhul erinevate teenuste hinnatõusud,  tihti kuni kaks korda võrreldes tavahinnaga. Paljud hotellid, taksod ja ka praamipilet Saigoni mis muidu võtab aega 1,5h ja maksab 100 000 raha maksab sellel ajal 200  000. Võta või jäta. Mina muidui sunnituld võtsin järgmiseks peatuseks siis Vietnami suurim pea 8 miljoni elanikuga Saigon ehk uue nimega Ho Chi Minh. Uusaastapidustused olid ka siia jõudnud ja kesklinna peatänavaid katsid lillevaibad ning kõvasti kassi kujusid. Õhtul sai vaadata postide otsas tantsivat traakonit kes osavalt ühelt postilt teisele hüppas. Järgmisel päeval külastasime Cu Ghi tunneleid mis asuvad umbes 50km kaugusel linnast ja kus maaaluste tunnelite võrk laius kunagi 250 km alal ning ulatus välja Kambodza piirini. 

Lasketiirus põristamas

Erinevat sõjatehnikat, tanke samuti bambuslõkse mida ameeriklaste vastu edukalt kasutati. Pisikeses pimedas tunnelis mitme korruse sügavusel maa all oli päris kitsas ja palav samuti. Madalamas kohas peab põlvili edasi roomama ja on üsna vabastav tunne uuesti valgesse ja maa peale saada. Sealsamas ka lasketiir kus saab erinevaid tulirelvi proovida. Mina valisin M16. Päris kõva pauku tegi enne kui kõrvaklapid pähe sai pandud. Märklauale püsti väga pihta ei saanud esimese korraga. M16 kümme padrunit läheb maksma 20 dollarit. AK 47 õige pisut odavam lõbu. Veel sai ära käidud sõjamuuseomis ning ennast ajalooga kurssi viidud ning usa hävitajaid vaadatud.

Saigon linnana päris sümpaatne eriti jõe lähedal. Kesklinna kerkivad järjest uued klaasmajad. Huvitav fakt on see, et Saigonis on peale Tokyot, Londonit ja Moskvat maa kalliduselt järgmine suurlinn. Kesklinnas on ühe m2 maa maksumus 100 000 dollarit..

Saigon alias Ho Chi Minh

Siit ka põhjus miks väga paljud majad on superkitsad aga päris kõrged (soolikad). Hotell kus peatusime ja mida võin soovitada on Ha Vy district 1-is, sõbraliku vietnamlannast omanikuga kas räägib väga normaalselt ka inglise keelt. Tema käest võtsime ka edasise kolmepäevase tripi Mekong deltale mis koos majutuste ja transtpordiga läks maksma 25 dollarit. Bussiga My Tho-sse üle silla asub seal teine linnake nimega Chai Rang kus on väga huvitav  floating market. Tegu siis turuga jõe peal, kus inimesed erinevaid toiduaineid ja puu ja köögivilju müüvad. Asi käib siis nii, et sõidad oma paadiga sinna ja siis järjest turul olevad paadid kaubaga haagivad ennast sinu paadi külge ja pakuvad sulle igasugu asju müügiks. Siin regioonis üldiselt on suurepärased puuviljad. Mangod, arbuusid nii punased kui kollased. ananassid ja palju asju mille nimed ei ole meelde jäänud aga maitsevad ülihästi.. Külastame lähedalasuvat saart kus meile demonsteeriti kuidas kookosest kommi saab ning riisist riisinuudleid. Ostame ka kommi kaasa agaralt, et ikka tehasest saad jne. 

Vietnami vanamees

Pärast selgus kuskil suvalises poes ,et samad kommid poole odavamad. Tüüpiline turisti lõks. Seda skeemi kasutatakse igalpool tegelikult. Aga ostad ikka sest teinekord ei näe neid asju enam kuskil ja oled teistpidi ilma jälle. Can Thos olime öösel. Chao Tok piirlilinn kus palju pole teha. Krokodillifarm kus kasvatatakse krokosid liha ja naha saamiseks. Krokod vabast loodusest Mekongi jõelt tegelikult juba mõnda aega liigse küttimise tõttu välja surnud. Liha kui selline on samas üllatavalt hea.

Viisa läbisaamiseni oli täpselt paar päeva aega seega otsustasime võtta viimast ja sõitsime slow boat-iga 3h Vietnami suurimale saarele nimega Phu Quoc mis asub küll rohkem kambodza kui Vietnami külje all ning mis mitte väga kaua aega tagasi ka kuulus Kambodzale aga see selleks. 

Slow boat to Phu Quoc

Selline suuruselt ehk Hiiumaaga võrrelda  saar kus natuke asfaltteed asendub punase kruusateega ning mis veidike meenutab ehk veel vähearenenud Phuketit. Turistide horde kaasa toov suur lennujaam on valmimisel seega areng selles suunas tõotab tulla kiire. Öömaja leidsime väga ilusas kohas ranna ääres prantsuse-vietnami segaperekonnale kuuluvas Paris Beach Resordis. Kasutasin juhust ja kimasin esimesel päeval rolleriga saare põhjaosa läbi ning teisel päeval tegime ringi peale lõunaosale. Kõvasti punaseid väga tolmusied kruusateid on sellel saarel, eriti lõunakallast mööda paraleelselt ülipika Long Beachi sõites. Üks imeilus valge liivaga rand on ka Bai Dam-i. Lained on mõnuslat kõrged ja vaade suurepärane. Kuna passist sai välja loetud tõsiasi, et meie Vietnami viisal on hakanud pihta viimased kõlblik kuni tunnid pidime saarelt lahkuma. 

Ilusaim rand Vietnamis

Fast boat viib meid 1,5 h Vietnami piirilinna Ha Tien kus sebisime endale turismibüroost 25 dollariga Kambodza viisad ning bussipileti naaberriigi pisikesse kuurortlinna nimega Kep.