Kambodza

16.02.2011-16.03.2011

Kambodzase sisenesime lõunatipust Xa Xia piirilinna kaudu. Piiri pealt saab viisa 20+5 dollariga. Viimane piiriametnik nõuab ka 1 dollarit altkäemaksu passi tagastamise eest... Lao piiril oli sama asi aga seal tegi ametnik selle vea, et andis passi enne tagasi kui hakkas raha tahtma ja seetõttu jäi rahast ilm. Tema Kambodza kolleeg on sellevõrra targem ja hoiab passe enda käes tagades nii endale protestivaba rahavoo.

Kambodzas elab natuke  üle 15 miljoni inimese. 2020 peaks see arv tõusma 20 miljonini. Rahvastik on noor, üle 50% inimestest on 25 või nooremad. Kambodza on kuningriik kus võim on peaministri käes. Kuningas, monarh on esinduskuju ning reaalselt sõna sekka igapäevaasjadele riigis ei ütle. Riik on pisut kurva lähiajalooga. 1975-1979 tuli võimule Pol Pot oma radikaalsete ideedega ning tappis oma rahvast 20% ehk 3 miljonit inimest lihtsalt ära. Ära notiti targemad, õpetlased, teadlased, kõik kes kandsid prille jne. Rumala massi üle on ju hea, lihtne valitseda. 1979 astusid Pol Poti mehed varba peale vietnamlastele ajalooliste piirialade tagasisooviga misjärel Vietnam oma sõdurid Kambodzasse sisse tõi ning Pol Poti kukutas ning oma mehed pukki pani. Edasi kestis siin põhimõtteliselt kodusõda kuni 1995 aastani. Seega rahuaeg kui selline on olnud üsna üürike. Rikkad on väga rikkad ja vaesed on siin vaesed. Middleclass kui selline puudub. Rikaste seas on palju ametnikke ning magusamad kinnisvaraobjektid on ärastatud peamiselt Pol Poti endiste kindralite, kaasvõitlejate poolt. Korruptsioonitase riigis on väga kõrge.



Kampoti jõevaade



Raha osas huvtav fakt on see, et siin kehtib nii kohalik real kui ka dollar ning piirialadel saab sisseoste soovitada ka Tai bahtis. 1 dollar on umbes täpselt 4000 reali. ATM-ist saad pigem dollareid ning dollarist tagasi saad pigem reale.

Kui Vietnamis olid teed asfalteeritud siis Kambodzas on auklikum ja paljud teed on nö. punased liivakruusa kattega. Vietnami rohelised riisipõllud teeäärtes asenduvad siin ärakõrbenud, söötis rohuväljadega.

Esimeseks peatuspunktiks on planeeritud huvitava ajalooga rannakuurort nimega Kep. Kep-is bussist maha astudes jõuab meie kõrvu õnneks info, et selles linnas ATM-e pole ning kuna sularahaga pole hetkel rahakotis parimad lood hüppame koheselt oma bussi tagasi ja sõidame 25km lääne poole linna nimega Kampot.

Kampot on selline Pärnu suurune linn millest voolab läbi Prek Kampongi jõgi. Väga armas linn on. Prantsuse koloniaalajastu vanalinn jõe kaldal kus asub mitmeid erinevaid restorane ja majutusasutusi, hotelle.

Alles nüüd saan aru kui mõnus rahulik on Kambodza või siis kui närviline ja kiire oli Vietnam. Suurim vahe siis just inimese ja elustiili poole pealt. Keegi ütles väga tabavalt selle kohta: They are not rude they aru just vietnamese.. Kambodzalased ehk siis khmerid on seevastu väga lahked, sõbralikud ja mis väga tähtis räägivad normaalselt inglise keelt!

Ollieś place

Kampotis liituvad meie reisiseltskonnaga Liis ja Mari Märjamaalt. Läheme neile Phnom Pheni bussile rolleritega vastu ja päästame nad rollerijuhtide haardest bussijaamas.

Meie peatume Kampot Guesthouses kus 4 voodiga tuba maksab 6 dollarit. Tüdrukud tõid Eestist tellimise peale Vabariigi leiba, kilu, merevaiku ning Kalevi kommiJ Üle pika aja maitseb must leib päris hästi.

Siinkohal on paslik ära tuua värskelt saabunud tali eestlase välimääraja- Oluliselt heledama nahaga (värvus meenutab kartuliidu) keskmisest oluliselt närvilisema olekuga (tingitud pikast lennusõidust ja ehk ka pikast talvest selja taga) ning suurte siniste silmade ja heledama peanupuga. Kui neid asjaolusi kõrvutad ja tundemärgid klapivad võid suure tõenäosusega vastsaabunud eestlasele emakeeles ,,tere,, öelda.

Kampotis on eriti lahedad  maalilise jõe kaldad mille vesi voolab vaikselt omasoodu ning on võimalik jälgida nii päikesetõusi kui loojangut. Vesi on siin puhas paistab läbi ning kannatab ujuda mida ei saa öelda enamus aasia siseveekogude kohta mis on igasugu träni, plekkpurke ja plasti täis. Lemmikkohtadeks saab meil siin Ollieś place ning Chill Out samuti Utopia. Kõik siis jõeäärsed kohad kus saab niisama istuda, süüa/juua, päikest võtta ning ujuda. Ollieś place´s sai proovitud huvitavaid täispuhutud lainelaudu meenutavaid laudu millel kannatas üksi peal olles püsti aeruga hoogu anda. Jõe kohta veel niipalju, et pool aastat on vesi mage pool aastat natuke soolane. Vihmaperioodil voolab vesi ookeanisse ja kuival ajal nagu hetkel  mööda jõe sängi tagasi. Kampotis asub ka Kambodza rahuvuslik loomaaed mis on omaette vaatamisväärsus.

Tsernobõl? ei loomaaia lõbustuspark

Diskrimineeritakse piletihinnaga siin. Turist peab maksma 4 dollarit samas kui kohalik saab sisse kõigest 1 dollari eest. Mis sa teed reegild on sellised. Puurid on suhteliselt vanad ja väsinud nagu Tallinna loomaaja kasslaste sektoris selle vahega, et peaaegu kõiki loomi saad huvi korral puuri vahelt kätt sisse pistes katsuda! Mingit tara või keelumärke selles osas pole. Oma kaine mõistus piirab kõigi loomade puhul kätt välja sirutada. Kohe alguses on puuris kaks suurt gorillat kellele 1 dollari eest väikselt tüdrukult meloni ostame, et seda siis ahvile jagada. Ahvid ise lähemalt silmitsedes lisasööta ei vaja kuna on arvatavasti eelnevate külastajate pooltki aastate vältel juba parasjagu ümaraks toidetud. Veel erinevaid ahve, kaamel, kõiksugu linde ja elevandid kelle londini samuti ulatada võib. Pargi tagumises otsas on räämas laste lõbustuspark roostetamas. Tagasi väravate poole tulles müüakse ametlikus putkas kartulikrõpse. Tavalisi soolatud ja paprikaga. Neid siis mitte ise söömiseks vaid samuti ahvidele söödaks... Eelmistest külastajatest avaneb vaatepit krõpuspakist kõrpse õgiva ahvlasele. Vot selline huvitav Zoo siis.

Kep-i kunagine hiilgus

Järgmisel päeval laenutame rollerid ning võtame suuna 25km ida poole asuvasse kuurortlinna nimega Kep. Kep on olnud sajandi algupoole populaarne suvituskoht just eliidi seas. Endisaegsest õitsengust annavad tunnistust räsitud ja varemeis prantsuse stiilis villad, mille vahel mõni õnneks juba ka korda tehtud on. Asja tuum on selles, et enamus maid ja ka villasid on ärastatud endiste sõjakindralite poolt kes kinnisvara lihtsalt tulevikuks hoiavad. Seetõttu siin siis ka väga midagi ei idane ega mädane kuigi arengut võiks looduse ja asukoha poolest kindlasti olla. Kep on tegelikult poolsaar mis on omakorda mäekülg ümber mille suundub mõlemalt poolt autotee. Asulana mitte suur, meenutab ta oma olemuselt, olukorralt vägisi Narva Jõesuud.

Järgmisel päeval otsustame tüdrukutega võtta tuuri paadiga Rabbit islandile. Selline umbes poole tunni pikkune paaditripp Kepi sadamast. Rabit island on selline pisike saar kus sisemaale minnes läheb mägiseks ja rand asendub võsa ja puudega.

Rabbit island

Teeme saarele ringi peale ubes 3 tunniga. Rannas on enamvähem aga kui võsa vahele lähed läheb ikka väga palavaks. Kõrghooaeg hakkab läbi saama ja hetkel on siis kõige kuumem aeg kuni juunini kus ilm muutub natuke vihmasemaks ja siis ka loodus värksemaks ja rohelisemaks. Hetkel on sooja päeval umbes 35C ja kõige karmim on ringi jalutada keskpäeval kella 12 ja 14 vahel. Kohalikud hoiavad sellel ajal pigev varju mis tähendab üldjuhul lesimist oma toas või verandal asuvas võrkkiiges. Hea mõte mida saab ka kasutatud. Tagasi Kepi sõidame samal õhtul. Paadijuht jääb umbes tund aega hiljaks mis on Aasias igapool suht tavaline. Kella järgi asjad siin ei jookse. Kannatlikkust õpimeJ Tagasiteel läheb minu rolleril kumm katki. Mingi nael on sisse pugenud. Kohalikud teevad selle vea umbes 3 dollari ja poole tunniga korda ning saame edasi sõita õnnelikult oma ööbimiskohta.



Kep-is läks kumm katki

Edasi piki rannikut bussiga Kambodza suurimasse sadama ja kuurortlinna Sihanoukville. See umbes 200 000 elanikuga kuurort on veel korralikult väljaarendamata ja paljud tänavad veel punased liivakruusa tolmuga kaetud. Valime oma elukohaks Monkey Republiku Serendipity Beach-il. Koha eesti poiste Beach Road Hotelli vastas. Mõnus äraolemine backbackeri hõnguliste lebomattide ja võrkkiikedega ürituses 10 dollariga bungalow eest. Eesti poiste hotell on päris korralik ning tänaseks päevaks kasvanud 70 toaga basseiniga kompleksiks. Kaasmaalasi elab siin linnas veel. Külastame ka Victory Hillis asuvat ööbaari nimega ,,Tunnel,, kelle omanik Raimond on samuti kartulivabariigist pärit. Õhtuti tiirleb Beach Roadi juures ja ümber eestlasi veelgi. Kohe kaugelt saad aru, et tegu kaasmaalasega. Kehahoiak, välimus ja isegi kõndimismaneer annavad suguvennad päris hästi välja. Rannas on iga päev pidu J.J.-s ja lebotamisvõimalused erinevate baaride korvtoolis tuleshowd jälgides. Kohe Beach Road hotelli kõrval on populaarne ööklubi Uthopia mida annab ehk võrrelda Hollywoodiga lihavaliku ja selle eksporneerimisstiil osas. Tänavaprostitutsioon on Kambodzas Taiga võrreldes oluliselt vähemnähtavam. Sihanoukville on selles suhtes siiski esirinnas.



Matk soojõel

 Kolmandal päeval võtame päevatripi paadiga looduskaitse all olevale Kaoh Rong Samoloem saarele. Teepeal võimalus minna snorgeldama mida ma ka kasutame. Tuleb välja, et võrreldes Taiga pole siin vee all eriti midagi teha, näha. Nähtavus on nigel, kalu on vähe ja koralle veel vähem. Umbes nagu kodus ainut, et vesi on soojem. Põhjus pidi olema selles, et kohalikud aastate jooksul kõvasti harrastanud dünamiidiga kalapüüki mille tulemusena on lisaks kalavarudele pihta saanud ka korallid. Valge liiv ja tühi väli tänu looduskaitsele vaatab meile Kaoh Rong-il vastu. Kõige vahetum kogemus on ühismatk läbi soostunud jõe. Tekitas veidi kõhedust sest vesi oli tume ja ümbrus jättis mulje, et siin kindlasti elab krokodille või muud sorti mõrgiseid elukaid. Polnud ühte ega teist ja kõik kaasas olnud turistid said elu ja paranenud tervisega (soovesi pidi nahale hästi mõjuma) tagasi tuldud teed randa.

Sihanoukvilles on paar kohta mida tasub vaatama minna ja kus on näha mida inimene (venelane antud juhul) võib teha kui raha on puuga seljas. Üks rannaklubi (diskoteka) Airport on ehitaud nii, et sinna on kuskilt kohale veetud täies hiilguses AN-24 lennuk kuhu saab huvi korral ka sisse ronida. Airpordis on seinale pooleks lõigatud ka vana 300 (Ermo) kuldne BMW. Huvi on miks mitte. Külastasime veel Sneak House restorani kus suur mürkmadude kollektsioon ning söögilaua klaasplaadi all jälgib sinu iga liigutus samuti üks selline isend. Midagi nõrganärvilistele.


AN-24



Linnas asub ka Kambodza kuulsaime õllemargi ,,Angkor,, tehas mis kuulub nagu Saku-gi Carlsbergile. Angkor on hea ja odav õlu ka baarist, võid heal juhul saada selle isegi 50 dollarisendi eest. Nädal läheb meil siin tõsiselt kiiresti.

Phnom Penh on khmeride pealinn ja elab selles jõeäärses madalate majadega linnas umbes 2 miljonit inimest. Kõrgemad kontormajad on ehk 5 korruselised. Enamus majad kuni 3 korrust. Mõned uusarendused kortermajade näol kõrgusid siiski ka linna keskusest veidi eemal. Jube palav on. Võrreldes rannaäärsete aladega on sisemaal palju lämbem ja keskpäeval tõsiselt mõistlik paariks tunniks varju minna. Meie külastame alternatiivina ühte basseini mis kuuma eest leevendust pakub. Kuningalossi läheme ka aga oh häda see on täna kinni kuna kuningat külastab Lao kõrge minister ning alternatiivina käime ära samas kõrval asuvas kloostris. Kõige masendavam ja hingematvam oli vaatepilt mis avanem killingfield-i külastades. Siinses ,,asutuses,, tapeti natuke rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi umbes 20 000 khmeri ja ka kümmekond väismaalast sh. austraalia ajakirjanik ja mõned saadikud. Vangid toodi lähedal asuvast vanglast ning elu võtmine käis käepäraste vahenditega- kõbla sarnase aiatööriistaga vastu pead või siis noaga kõri läbi.. Kuulid kui sellised olid väärtuslikud ja neid ei tohtinud raisata.. Nii vangla kui killingfield on koht kuhu teist korda tagasi minna ei taha. Selline ängistav tunne on aja möödumisest hoolimata seal tänini.


Külalapsed



Reisides õpid huvitavaid fakte teiste riikide ajaloost. Khmeri impeerium hõlmas 12 sajandil lisaks praegusele Kambodza alale veel kogu tänapäeva Tai-d ning suure osa Mekongi aladest Lõuna- Vietnamis ja ka praktiliselt kogu Laose. Tuleb välja, et Tailased kui sellised tulid ja vallutasid need alad alles peale 13 sajandit tulles siia üldse Mongooliast. Taimaal ajalootunnis seda ei pidavat muidugi mainitama. Eks igal riigil ole oma ajalugu ja käsitlus sellest.

Bussiga nii umbes 6 h kaugusel on meie järgmiseks peatuskohaks ja Kambodza suurimaks turismimangnetiks Siem Reap koos sealsete templitega.

Olen märganud, et kui tahad kindlapeale head elamust siis pead ootustega alguses mitte üle pingutama. Angkor Wati võimsusest on räägitud nii palju ja sealt vist olid minu ootused nii ülesse kruvitud, et lõppkokkuvõttes jättis tempels sellise ,,hea küll tore,, mulje. Palju lahedam on tsunglis mõni väiksem aga huvitavama ehitusstiili või nikerdustega rajatis. Kokku on Siem Reap-is oma kolmkümmend templit mille läbikäimine võtaks kokku vast nädala. Meil oli varutud kolm päeva ning see on paras aeg nö. eredamate tähtedega tutvumiseks. Esimesed kaks päeva võtsime grupiga minibussi koos giidiga ning kolmandal päeval sai jalgrattaga veel neli templit läbi kaardistatud. Kindlasti tasub ära käija!


The Angkor Wat



Viimasel õhtul linnas külastasime kohaliku orbudekodu kontserti. Olen kunagi Eesti lastekodusse sattunud ning meeleolu oli õnneks gardinaalselt teine. Lapsed rõõmsaad, lustlikud ja ka nende tingimused olid õnneks üsnagi talutavad. Nunnud on khmeri lapsed ka, seda kinnistasid igal sammul ka tüdrukud.

Battambangi meie Kambodza viimasesse sihtpunkti otsustame sõita kahekordse paadiga mis läks maksma 20 dollarit ning sõidu kestuseks öeldi 6 tundi. Sõit viis läbi Kambodza ja Kagu-Aasia suurima mageveekogu Tonle Sap järve. Ning edasi mööda jõge Battambangini. Järve ja eriti jõe peal näeb huvitavaid ujuvaid külakesi kus kõik vajalik alates väikeste poekeste, kalafarmide ning kirikuni välja leida võib. Veetase on oluliselt all ning jõgi kõvasti kokku kuivanud ja madalam mistõttu meie laeval on teatud kurvilisemates kohtades manööverdamisega kõvasti  tegemist. Peatatakse mootor, triivitakse ja uuesti käik sisse, nii ta läheb. Ühel hetkel saab mootori tiivik viga ning see tõstetakse välja ning hakatakse käepäraste vahenditega parandama. Päris korda seda ei saadagi sest sõidame järgmise jõekülani ning seal tuleb juba korralikum pit stop kus võetakse välja keevitusaparaadid.



Järgmine tempel

 Meie ja teised turistid kasutavad aega, et  paadist välja tulla ja kohaliku külaelu vaadata. Lähedal üle puusilla asub kohalk krokodillifarm. Suured roomajad on seal tara taga nagu sigalas ja ikka väga suured ja vihaste nägudega teised. Sõit läheb peale umbes tunni pikkust seisakut edasi. Kuna oleme oma positsioonid sisse võtnud laeva katusel ja laev sõidab vahepeal üsna kalda äärest siis tuleb teha kõikvõimalikku akropaatikat, et mitte kaldalt ulatuvate puuokste taha ja  vahele jääda. Peale ühte sellist oksarünnakut avastan, et Liisi pusa mis minu istumise all oli on teadmata kadunuks jäänud. Suure tõenäosusega läks mõne kurja oksa saagiks ja ripub väljanäitusel tulevaste paadisõitjate imestuseks uhkelt kuskil kõrgel oksal. Ühel hetkel annab meie laevuke lõplikult alla ning jääme kaldale abi ootama. Khmerist juht lubab, et meile saadetakse buss järgi. Kotid laadime maha ning jääme ootama. Pika ootamise peale tulevad lõpuks meile järele kaks vanemat kastiga tsiipi. Kotid laaditakse peale 15 inimest kasti ning sõit linna poole võib alata. Tee on tohutult auklik ja lausa meetrisügavuseid kuivenduskraave täis. Mõningal juhul tekib tunne, et auto läheb ümber, aga ei lähe siiski.



Tsiibi kastis linna lõpuks..

Teepervel on näha arbuusikasvatusi ning külaelanikke meile rõõmsalt ,,Helloo,, hõikamas ja lehvitamas. Arbuusid on siin head ja turult saab sellise asjalikuma isendi kätte 0,5 dollariga. Linna jõuame lõpuks 6 tunni asemel väsinud ja 12 tunniga. Samas on nähtud tasuta maaelu mida programmis algselt sees polnud seega lõpp hea kõik hea.

Battambang on Kambodza suuruselt teine linn jõe ääres. Jällegi on näha Prantsuse stiilis vanalinn, küll mitte nii armsat kui Kampotis aga omapärane ja pisut kõrgemad ehitised on siin. Ööbime hotellis Aasia. Viks ja viisakas tuba maksab 8 dollarit kahele. Järgmisel päeva võtame tuktuki ja selle juhi endale ekskursioonijuhiks ning teeme tiiru linnaümbruse vaatamisväärsustele. Huvitavad on nahkhiired kes magavad päise päeva ajal ühe suure puu otsas, kohaliku templi kõrval. Edasi saame järgi proovida kohaliku turismimagneti -bambusrongi. Rongiteele on lihtsate vahenditega ehitatud sellised bambusest väikese bensiinimootoriga kastid mis peale juhi ja meid nelja pealistumisel arendab kiirust nii umbes kuni 40km/h. Rohkem ei kannata kuna mõnes kohas on raudtee tehniliselt mitte parimas korras.



Bambootrain

 Vahepeal tuleb teine bambootrain vastu siis tõstetakse kiirelt üks sõiduvahend raja kõrvale maha, et teine mööda pääseks. 7km kestev sõit päädib järgmises peatuses, külas kus saame imetleda telliskividetehast kolme suurt põletusahju ja oma silmaga näha kuidas savist telliskive välja voolitakse. Ühe telliskivi hind siin umbes 5 eesti senti muide! Eemal kuuleme muusikat ning otsustame vaatama minna mis seal toimub. Paar kohalikku last liituvad meie seltskonnaga ning jõuame peagi välja pidukohta. Tegemist on khmeri pulmaga. Meid võetakse ülisoojalt vastu tutvustatakse pruuti ja peigmeest ning valatakse kohe ka klaasi õlut jääga ja palutakse istuda. Kohati tundub, et oleme suurem atraktsioon kui pulma peategelased ise. Kõik tahavad klaase kokku lüüa, juttu rääkida, süüa pakkuda. Rene kõrvale istutatakse umbes 13 aastane tüdruk, et näe vaata teda äkki meeldib vms. Muusika on Aasia peo kohta tavapäraselt kõva. Lastakse lääne hitte. Uuritakse kas meeldib ikka? Inimesed on lihtsad ja väga sõbralikud. Peale paari klaasi õlut jätame pruutpaarile väikse omapoolse andami ümbrikusse, täname kõiki viisakalt ja siirdume tagasi meid ootava bambooringi peale. Khmeri pulmas käidud lahe!




Kambodza pulmas kontvõõrad



Päeva teises pooles külastame kohalikku veinitehast ning õhtueel veel ühte vana templit mäe otsas milleni viib trepp nii umbes 350 astmega. Paras trenn mida premeerib suurepärane vaade mäe otsast.  Mäe veerul ootasime giidiga päiekseloojangut mille saabudes hakkas ühes sealsetest koobastest välja lendama kümneid tuhandeid nahkhiiri üksteise järel moodustades võimsa keti niikaugele kui silm ulatus. Väljalend kestab nii pikalt, et me selle lõppu ootama ei jäänud. Nahkhiiri on selles koopas tõesti palju.

Battambangis otsustame Renega täiendada oma teadmisi Khmeri köögist ning läheme päevasele kokakursusele. Hommikul kõigepealt kambaga turule, et välja valida toiduks vajalikud lähteained. Siis tagasi Nari Kitcheni õppekööki kus õppetöö võib alata. Valime endale menuust söökideks kuu aja jooksul lemmikuteks saanud asju. Kala Amok, Green Curry kanaga ja loomaliha Lok Lok-i. Parajalt lõikumist, riivimst ja uhmerdamist ning 3 tunni pärast on road valmis söömiseks.



Kokakool

 Igaüks saab iseenda tehtud asja ära süüa ja see maitseb üle ootuste hästi. Eks kokk hoiab meil ka silma peal ega lase omaloomingut ja lollusi sisse lipsata. Kolmekäiguline kokakursus maksab 8 dollaarit.

12.50 raha  ja bussisõit 6h kaugusel asuvasse Bangkoki saab alata. Piiriületus läheb libedalt nagu ikka. Bussi kiirus suureneb mida mööda asfalttee olud paranevad.