Siin reisil olen aru saanud, et selleks, et kedagi või midagi objektiivselt hinnata on vaja võimalikult palju erinevaid võrdlusmomente ja olukordi ning situatsioone vastasuel juhul võib kujuneda hinnangust subjektiivne hetkeolukorrast innustust saanud mõte millel puudub tugevam kaal ja sisu.
Huvitav on olla Tais nüüd kolmandat korda ja näha nii inimesi, nende käitumist, kui ka olukordi uuesti. Kui esimesel korral Eestist tulles oli kõik suhteliselt lill st. inimesed väga lahked viisakad, sõbralikud ilm ilus ja hinnad jällegi kodumaaga võrreldes head siis nüüd Kambodzast tulles ja saades võrrelda ka teiste lähiriikide kogemusi on pilt juba ka pisut teine. Positiivse poole pealt on endiselt suurepärased Tai kõikvõimlikud kommunikatsioonid. Teed on siin ülihead. Kiirus oluliselt kõrgem ja ühest kohast teise liikumine võtab palju vähem aega ja on seeläbi hõlbsam. Kambodza piiri pealt Bangkoki sõidab buss 2,5 tunniga. Tunned tsivilisatsiooni jõudmist keskajast. Samas on tai inimesed nüüd võrrelduna khmeridega oluliselt kõrgimad võib öelda rohkem ninad püsti hoikuga. Eks see oleneb muidugi natuke ka sellest kellega parasjagu juhtud kokku puutuma.
Bangkokis peatusime juba eelmisest korrast tuttavaks aanud Khaosan Roadi piirkonnas kus palju reisiselle, tänavakaubandust ja söögikohti. Samas selline meeldiv ja mitte nii kärarikas kui näiteks Nana piirkond. Proovisin esmakordselt ära nüüd ka moto tax teenuse. See on siis tänava äärest leitud kohalik mootorrattur kellega hinnas kokkuleppe saavutamise korral võimalus soovitud sihtkohta jõuda. Odavam kui tuk tuk või takso ja oluliselt kiirem. Vihma oli just sadanud ning vaatasin tagapingilt üle juhi kuidas ta 90km/ tunnis linnas teiste, kohati oluliselt suuremate liiklusvahendite vahelt läbi tuiskab. Kuna minu kabariidid sh. põlved olid oluliselt suuremad ja ma polnud kindel et juht sellest aru on saanud vaatasin üsna hoolega ja kohati hinge kinni hoides ja põlvi vastu rollerit surudes järgmist takistust teel. Adrenaliinisõltlastele ning nendele kes kuhugi hiljaks jäämas on see sõiduvahend parim. Nõrganärvilistele ja nendele kellel tervisekindlustus tegemata vast mitte sedavõrd. Huvitav kogemus sellegipoolest.
 |
| Üle prahi golfiväljak Koh Samuil |
Oma seekordsesse sihtpunkti Ko Samui saarele Tai lõunaosas viis meid ööbuss 14 tunni ja 650 bahtiga. Ööbuss meie kurvastuseks polnud mitte sleeping buss vaid tavaline veidi suuremate istemvahedega buss kus ka tualett sees. Seega magamine siin üsna vahelduv ja habras. Õnneks istusin Liisi kõrval seega oli ruumi rohkem kui tavaline bussisõit Renega kus meil käib aegajalt positsioonivõitlus kelle küünarnuk mahub seljatoe vastu ja kelle oma jääb üle stiilis. Jalaruumist ma parem ei räägigi. Tai bussistmed on lihtsalt väikestele inimestele mõeldud.
Ko Samui on Tai suuruselt teine saar peale Phuketit. Jätab üsna sarnase mulje võimalik, et siin on rohkem noori inimesi või siis vanu inimesi on lihtsalt vähem võta sa kinni. Majutuse leidsime New Hut Bungalow-s täitsa rannas merevaatega majakestes 350 bahtiga öö.
 |
| Päikeseprillide kollektsioon |
Võtame 150 bahti eest endale rollerid ning hakkame saarega tutvuma. Saame teisel päeval kokku Rainise ja Eve-ga kes samuti Tais paar nädalat ringi reisinud on. Külastame saare põhjaosas asuvat kuldset buddha ning otsustame paari loodusliku kose vaatamise kasuks ka. Kosed asuvad saare siseosas mis tähendab rolleritele kõva tööpäeva kurvilistel teedel mägede vahel. Tõus asendub langusega ning siis loodad vaikselt, et piduriklotsid ülesse ei ütle. Õnneks ei ütle. Küll aga hakkab järsku tõsiselt sadama, mis muudab teeolud veelgi karmimaks. Siin on ikka nii, et kui tuleb siis tuleb räigelt mitte isegi nagu ämbrist või oavarrest vaid umbes nagu järv oleks pähe visatud. Viimased kilomeetrid koseni kulgevad jalgsi kuna savitee on tänu vihmale muutunud nii libedaks ja kohati sõidetamatuks, et ohutuse huvides tundub jala käimine hea mõte. Kose juurde jõudes nõutakse meilt veel piletiraha ka 100 bahti mis tundub sellel momendil peale neid katsumusi inimsusevastane kuritegu. Saime kauplemise peale hinna 50 bahti peale ning läbi porise metsatee ja korduvate libastumiste kose all ka väikse sulpsu vette teha. Vesi oli mõnusalt jahe ja saju tõttu ka üsna sogane.
Teine kosk selline suurem ja võimsam. Samas sinna saamine oli teedmööda palju lihtsam ja pingutus kui selline väike.
 |
| Pole hullu |
Koh Samuilt sõidame praamiga suuruselt järgmisele saarele nimeha Koh Phangan. Phangan on tuntud kui peosaar. Siin toimuvad igakuised full moon, half moon, juncle experiense jne. peod. Peatume Holiday Beach Bangalows ning kahe voodiga majake (külma veega) mere ääres maksab 300 bahti. Omanikud on eelmisest aastast ühed venelased kes ka parasjagu ise kohapeal viibivad. Teisest päevast peale hakkab siin nüüd niimoodi kallama ja tuul tõuseb tormiks mis tähendab seda, et saarel ringivaatamise asemel hoiame madalat profiili ja koos teiste inimestega tsillime rohkem korvtoolide ja mattidega sisustatud ,,elutoas,, Holiday territooriumil. Siin saab telekat ja videosi vaadata netis käija ja süüa. Mis sa hing veel tahad? Sadu on kohati päris karm ja poriloikudest tekivad väiksemad järved ja vihm lendab tuulega aeg-ajalt läbi lahtiste aknaavade sisse. Paar kohalikku koera on samuti elutoas vihmavarjus. Üks poolkõrge 3 jalaga ja teine ,,boss,, mustavalge laiguline kes võib ainsana magada kus tahab sh. külalistele mõeldud diivanil ja lebomattide peal.
Sellel saarel näen esimest korda koolibrid. Olin kuulnud, et tegu on väikese linnuga aga ikkagi tekkis alguses äratundmisega raskusi. Ütleme, et ta on sama suur kui eestis on vaablane. Lendas puu okste vahelt ja proovis õiest nektarit kätte saada. Tiivad kusjuures käivad tal nii kiiresti et neid pole eriti näha.
Esimesle päeval rolleriga sõites nägin teele eksinud varaani. Sisalike, gekode ja kameeleonidega on juba parajalt ära harjutud ja need ei tekita enam emotsiooni ega ületa uudise künnist. Varaan oli tõsiselt suur elukas ja sibas müra peale väga kiirel sammul metsa vahele. Sellisega lähedalt kokkupuutumine ehmatab, eeldan kõvasti ära.
 |
| Paanika /Tühjad söögiriiulid |
Torm on vahepeal nii kõvaks läinud, et praamiliiklus mandriga on teadmatud ajaks ohutuse mõttes peatatud. Kehv uudis tüdrukutele kellel lennupiletid Bangkoki ja sealt edasi Austraaliasse. Õnneks on AirAsia, kuigi odavlennufirma ikkagi piisavalt vastutulelik, et kuigi tingimustes on kirjas, et 48h enne sõitu midagi ei muudeta saab nendega telefoni teel jooksvalt kuupäevi muuta. Veidike juurde makstes muiudgi. Parem igaljuhul kui päris uued piletid osta.
Neljandal saju/tormipäeval tekkis meie bungalow seltskonnas kerge paanika, et saarelt hakkab toit otsa saama. Selle jutu peale panime paadavai vihakeepidega lähima 7/11 poole teele näljahirm silme ees. Ega riiulid olidgi suht tühjad. Kiirnuudlid jms kadunud. Läksime edasi Tesko-se (suur söögipood) õnneks seal veel asju oli. Ladusime koti toitvaid varusid täis ja tulime kergendustundega baasi tagasi. Selline suletud situatsioon võib pikalt kestes päris keeruliseks kätte minna.
 |
| Müüa maa -merevaatega... |
Avastasime, et torm ja vihm on saarel parajalt kahju teinud. Meie rannabaar kus teisel päeval sai natuke tantsitud, tantsupõrand oli poolenisti merevee poolt ära uhutud. Ei saa ikka nii mere lähedale ehitada tuleb välja. Kohalikud ütlesid ka et sellist torimi pole siin mitukümmend aastat olnud. Ja veel sellisel ajal. Praegu märtsikuus peaks siin olema täiesti kuiv kõrghooaeg! Nii märkamatult vahelduva interneti ja elektriga sai meie saarevangistus nädalaga läbi. Ei tahtnud siin rohkem riskida kuna ilmateade ei näidanud liiga selget lähitulevikku ja tuleme mandrile tagasi Surat Thani linna mis selline vahejaam edasisõiduks.
Ilmastikuolud on ka selles kandis olnud päris laastavad. Kokku on tormide ja üleujutuste tagajärjel surma saanud üle 50 inimese. Meie elud pole kordagi ohus olnud. Surat Thani lennuväljale viivad teed on üleujutatud seega on Tai valitsus pannud tööle sõjaväe helikopterid mis viivad inimesi Surath Thani City Halli väljakult lennujaama. Tänu sellele saavad ka Liis ja Mari suure sõjaväekopteriga tasuta sõidu, mis teeb parajalt kadedaks. Kopteri maandudes ja tõustes paiskub laiali kõvasti tolmu ja liivateri nii, et pead tuleb all hoida ja silmad kinni.
Viimane peatus enne Malaisiat on Lõuna Tai kuurortlinna Songkhla. Siin linnas sa valgeid turiste naljalt ei näe mis tähendab puudulikku inglise keel teenindajate seas. Viimane lõuna Tai linn kuhu võib rahumeeli minna ilma kartuseta pommi plahvatuse tunnistajaks saada. Nimelt on Lõuna Tai ja Malaisia vaheline ala viimastel aegadel olnud väga rahutu. Ajalooliselt on see piirkond olnud autonoomne ning moslemite, kes moodustavad piirkonnas enamuse ning valitsusmeelsete budistide vahel on toimunud rida vägivallaakte ja tapmisi. Surma on saanud umbes kümne aastase vimma tagajärjel rohkem kui 3000 inimest. Õnneks ei ole vägivallalained siiani suunatud turistide vastu ning ka meil õnnestub Malaisia piirini jõuda ilma suuremate äpardusteta.
 |
| Siin asus rannabaari tentsupõrand... |
Ilmastikuolud on ka selles kandis olnud päris laastavad. Kokku on tormide ja üleujutuste tagajärjel surma saanud üle 50 inimese. Meie elud pole kordagi ohus olnud. Surat Thani lennuväljale viivad teed on üleujutatud seega on Tai valitsus pannud tööle sõjaväe helikopterid mis viivad inimesi Surath Thani City Halli väljakult lennujaama. Tänu sellele saavad ka Liis ja Mari suure sõjaväekopteriga tasuta sõidu, mis teeb parajalt kadedaks. Kopteri maandudes ja tõustes paiskub laiali kõvasti tolmu ja liivateri nii, et pead tuleb all hoida ja silmad kinni.
 |
| Tasuta kopterisõit |
Viimane peatus enne Malaisiat on Lõuna Tai kuurortlinna Songkhla. Siin linnas sa valgeid turiste naljalt ei näe mis tähendab puudulikku inglise keel teenindajate seas. Viimane lõuna Tai linn kuhu võib rahumeeli minna ilma kartuseta pommi plahvatuse tunnistajaks saada. Nimelt on Lõuna Tai ja Malaisia vaheline ala viimastel aegadel olnud väga rahutu. Ajalooliselt on see piirkond olnud autonoomne ning moslemite, kes moodustavad piirkonnas enamuse ning valitsusmeelsete budistide vahel on toimunud rida vägivallaakte ja tapmisi. Surma on saanud umbes kümne aastase vimma tagajärjel rohkem kui 3000 inimest. Õnneks ei ole vägivallalained siiani suunatud turistide vastu ning ka meil õnnestub Malaisia piirini jõuda ilma suuremate äpardusteta.
No comments:
Post a Comment