Malaisia

06.04.2011-06.05.2011

Malaisias elab kokku umbes 30 miljonit inimest. Siin on paras rahvaste peebel. 25% elanikest on hiina immigrandid kes siin elanud ja kaubelnud juba sajandeid, sama käib ka hindude kohta kes moodustavad rahvaarvust umbes 8%. Arvatakse, et selle riigi valitsev usk -islam on siia samuti jõudnud läbi india siia rännanud kaupmeeste. Ülejäänud elanikkond on suuremal või vähemal määral malaislased ja indoneeslased. Kohalikke erinevaid keeli, dialekte on siin tegelikult kokku üle saja...

Penangi rahvuspark

Esimesed muljed on just keele osas väga head. Kohalikud räägivad superhästi inglise keelt. Üle prahi kõige paremini üldse selles regioonis siiamaani. Ei pea kellelegi enam käte jalgadega midagi selgeks tegema nagu arengupeetusega indiviidile.  See on hea tunne ja vajab natuke isegi harjumist. Koolis õpivad malaislased siis lisaks malai keelele veel inglise ja suure tõenäossuega ka hiina keelt.

Malaisias on kasutusel malaisia ringgit. Üks ringgit võrdub umbes 10 Tai bahtiga. See on minu jaoks kõige parem võimalus aru saada hinnatasemest pannes siis kohalikule hinnale 0 taha n võrlus vähemalt Taiga mille hinnad on enamvähem selged. Vanas eesti rahas on 1 ringgit siis umbes 4 eeku.

Malaisia esimese sihtkohana sai ette võetud Penangi saar ja seal asuv ajalooline Georgetown mis Tai piirist nii umbes 4h bussisõidu kaugusel. Saar on mandriga ühendatud küll ka sillaga kuid inimesi trantspordib üle kohalik praam. Maksab see üritus miski 2 raha. Georgetowni suurim vaatamisväärsus on sealne vanalinn. Esmapilgul on harjumatult palju hindusi igalpool ning ka india söögid on pehmelt öeldes harjumatud.  Tai toiduga olen nii ära harjunud, et see kuivavõitu rasvas praetud pipra ja curriga üle külvatud india toit ei meeldi kohe üldse. Õnneks leidub vanalinnas selline koht nagu red garden. Siin on koos väga väga erinevate maade kööke ning võimalus valida endale just meelepärane välja. Avastasin ka ühe kohaliku supi nimega laksa mis koosneb mereandidest, kookosepiimast ja nuudlitest, on natuke piprane ja hakkas täitsa meeldima. See supp on menüüs kogu siinviibimise aja. Maksab olenevalt kohast keskmisel 4 raha.

Men Kebab & Roti John

Võtame laenutusest rollerid mis maksavad 25 kohalikku 1,5 päeva eest kindla plaaninga Penangile ring peale teha. Selgub, et saar on üsna suur ning võtab poolteist tundi, et  jõuda saare teise otsa, kus külastame Pulau rahvusparki. Kõige väiksem rahvuspark Malaisias. Umbes tunni pikkune kõnnak vihmametsas päädib rannaga kus teeme kiire ujumise. Ilm on siin ekvaatorile lähedaselt palavam kui Tais ja seda eriti keskpäeval.

Järgmise päeva hommikul asume siit ringiga Kuala Lumpuri poole teele. Aega võtab see misk 5 h ringis ja maksab 45 sedasamust.  Penangil oleks võinud ehk paar päeva veel olla kuid tekkis mõte liituda Phuketi eesti poistega kel oli plaanis järgmisel päeval KL-i lähistel toimuvat F1 Malaisia etappi vaatama minna. Keskkooli ajal sai F1 ikka jälgitud ja kui juba siin siis tundus mõte üritust oma silmaga vaatama minna intrigeeriv. Petronas Circus Sepangi ringrada asub umbes 60km Kuala Lumpurist ning sinna saab väga mugavalt metroo ja bussi kombinatsiooniga kiiresti kohale.

F1 Petronas Circus 2011 etapp

Nagu pärast eestlaste autoga tagasi Kuala Lumpurisse sõites siis nii umbes 4 korda kiiremini kui ummikutes maanteid pidi. Pileti võtsime sektoris C1 kus sai istuda mäenõlval, katus peakohal juhuks kui vihma peaks sadama hakkama mida kohati vahepeal ka juhtus. Ilmaga on hetkel üldse nii, et muidu on superpalav aga üle päeva mingi tunnike kuskl pärastlõunal tuleb taevast ikka midagi alla ka. Piletihind F1-le oli meeldivaks üllatuseks makstes kõigest 60 kohalikku. Phuketisõbrad Martin, Ivo, Jens ja Margus olid juba kohad enne meid sisse võtnud ning koos saab siis nüüd uudised vahetatud ning võistlust jälgitud. Rada on suhteliselt uus ning siin kus meie istume on rajast näha vast 40%. Starti oma silmaga ei näe küll aga on rajal üks suurem LCD mis annab aimu mis siit silmaga mittenähtavates sektorites toimub. Võib öelda, et telekast F1 vaadates on võistlus selgem ja info kättesaadavam. LCD meie lähedal otsustab samuti paar korda võistluse ajal töötamast lakata ja sinist pilti näidata aga see selleks. Kõige suurema mulje jätab see tohutu müra mis vormelite möödasõit tekitab. Selle vastu müüakse ka kõrvatroppe aga meie otsustame vapralt ära kannatada kui juba siis juba stiilis. Nii umbes poolteist tundi hiljem on võistlus läbi. Võidab Vettel, Button on teine ning Heidfeld on kolmas. Tehtud, nähtud ning läbi rahvamassi ja autode rägastiku asume Marguse autoga Kuala Lumpuri poole teosammul kuuekesi viiele inimesele ehitatud autos teele.

Petronas Towers

KL Malaisia pealinn mõjub soliidselt eesotsas Petronase kaksiktornidega mis üle linna kumavad. Hoone siis kuni 2004 aastani maailma kõrgeim ehitis (451m). Peatume hiinalinnas mis asub metrooga ühe peatuse ja 1,6 kohaliku raha kaugusel KLCC-st Pasar pesari peatuses. Üldse on KL ühistrantspordi mõttes ülimugav ja soodne koht andes silmad ette ka Bangkokile.  KL-is oleme kokku pea nädala. On vaja veidi tööasju teha ning uus- hotellis silma hakanud raamat läbi lugeda. Raamatute lugemine on reisil palju efektiivsem ning võitab aega seekord 2 päeva. Saad oma aega vastavalt vajadusele jaotada. Elamise leiame endale Jensi soovitusel hiinalinnas Ribbon Stayyz B&B Guesthouse nimelise täiesti tutika öömaja näol. Tuba/ voodikoht näkku 30 ühikut mis on siinses mõistes hinna ja kvaluteeti arvestades hea diil. Koht ei ole tegelikult isegi veel ametlikult avatud ning üleval korrusel käib endiselt remont. Koha manager Ally on igati abivalmis ning sõbralik ning seda suhtumist võib laiendada ka teistele sealsetele töötajatele. Hiinalinnas on koguaeg üks suur sebimine ning meenutab see tänavatevõrguga turgu kus pakutakse sulle kõike, alates söögist kuni piraat DVD-deni välja. Peale Pettronase tornide käime ära ka kohalikus teletornis kõrgusega (421m) hoone ja parima vaatega sealhulgas kus näeb kogu linna ning jalutuskäiguks antakse kaasa kõrvaklapid süsteemiga mis teadvustab sulle kus nurgas parasjagu mingi vaatamisväärsus asub. Ühe seina peal on pikkuse järgi rivis maailma teletornid ja kujutage ette Tallinna teletorn mis selle nimistu järgi oma 314 m peaks olema umbes 13 kohal on rivist välja jäätud! Ilmne ülekohus, kurat. Maja all on väike loomaaeg kus võib näha albiinoahvi ja poamadu. Selline väike turistilõks mis annab suure tõenäosusega ainest ka koos perega siin ringi trampida. KL jääb hetkel Rene jaoks ka viimaseks linnaks Kagu Aasias ning peale 7 kuud kestnud matka otsustab ta koju minna. 7 kuud läksid nagu linnulennul. Palju nägemusi ja kogemusi, igati tore koostripp oli!

Mina suundun nüüd siis esimest korda üksi edasi Malaisia Peninsulari surfi ja chillilinna nimega Cherating. Asub see 5h bussisõidu kaugusel KL-ist idas Lõuna Hiina mere ääres. Päris väike koht on aga väga mõnus ja hubane. Inimesed on ka väga lahked ja rõõmsameelsed siin. Eestiga seob seda kohta see, et rannabaaris nimega Dont tell Mama lehvib esikohal sinimustvalge lipp ning Eestit tuntakse siin väga hästi. Veelgi enam õhtul avastan taustamuusika seast veel õige mitu eesti lugu ära. Nimelt on baari manageri pruut eesti tüdruk kes teinud siin kõvasti promo meie kartulivabariigile. Kahjuks on ta ise hetkel küll reisi peal. Lisaks eelmainitud kohale on külastamist väärivad veel Little Bali ning Regge baar kus teeb ilma väike armas pärdik kelle sealne pereisa paar kuud tagasi soetanud on. Majutus maksab ranna äärses bangalows 25 kohalikku. Mõnus rahulik ja rõõmsameelne asum kuhu võiks teinekordgi tagasi tulla.

Singapur

Nii umbes 7h ja 48 raha kaugusel on minu järgmine sihtkoht saareriik nimega Singapur. Läänest- itta 45km ja põhjast lõunasse 25km laiune saar mida ühendab mandriga sild. Kohalik raha Singapuri dollar = 0,8 USA dollarit. Enamuse (75%) moodustavad siinsest elanikkonnast hiina päritolu sisserändajad. Singapur on tuntud oma kaubanduse ja finatsteenuste poolest ning on majanduslikult oluliselt paremal järjel kui Malaisia. Seda on ka igal sammul näha. Kogu teedevõrgustik, kommunikatsioonid, ühistrantspord jms. on viimase peal ning vägagi arenenud ja uus. Pangaautomaadist saab osta reisi, kodu ja autokindlustust. Pilvelõhkujate vahel sebivad ringi pintsaklipslased. Orchard road annab silmad ette NY 5 avenüüle oma firmapoodide ja kaubanduskeskustega. Naised võivad siin, ma pakun,  vabalt lolliks minna ja neilt tuleks enne Singapuri jõudmist krediitkaardid (vast ka deebetkaardid) nende enda ja perekonna rahaliste vahendite säilitamise huvides konfiskeerida. Jõuan Singapuri varahommikul ning bussijaamast teed küsides viskab mind mootorrattal Little Indiasse ära üks sõbralik filipiinlane.

Linn peo peal

Teen mootorratta peal tüüpilise turistivea ning panen kogemata jala vastu ,,sooja,, sumbutitoru. Seda küll ainult korraks kuid tulemuseks on mõnus vill paariks päevaks. Olen samasugust põletust näinud mustmiljon korda teistel rändajatel, nüüd siis ka omal nahal ära proovitud, tehtud!  Little Indias leian öömaja Foodprint backpackeris 30 singapuri dollari eest. Üldse on siin elu kallis ja teenused ja eriti majutus mitte odavate killast. Palju hindusi sebib siin ringi. Metrooga paari peatuse jagu kesklinnas laiutavad erinevad pilevlõhkujad ning lahe peale rajatud spordistaadion.  Kuna tegemist jällegi maailma kõige suuremaga, käin ära ka Singapur Flyer vaaterattal kus avaneb suurepärane vaade kogu linnale. Ilus ja korras linn on, võibolla isegi liiga korras mis teeb teda seetõttu ka pisut igavaks. Kokku olen siin 3. päeva mis on tegelikult ka piisav aeg linnaga tutvuda ning samas oma raha peale mitte kurjaks saada.

Singapur

Minu Mandrmalaisia viimane peatuspaik on Melaka. Ajalooline kaubanduslinn mis võlub oma ajaloo ning vanalinnaga kanali ääres. Vanalinn on väike armas ning võtan siin ka kohustusliku paaditripi piki kanalit. Siin on vanalinna osaks ka puumajade kompleks mis tundub armas ning paneb veelgi rohkem hindama Tallinna kalamaja asulat. Kõige pullimad sõiduvahendid on siin külgkorviga rattad mis on nii kirevad, värvilised ja kõikvõimalikke vilesid ja seadeldisi täis tuunitud. Igast rattas kostub kõlaritest ka muusika, tavapäraselt mõni viimane lääne popphitt näituseks.

Tagasihoidlikud rattataksod

Satun Melakasse juhuslikult ka laupäeval kui siin toimub kuulus Jonker Walk ehk ööturg koos esinejate ning kirka tänavakaubandusega. Silma järgi on siin on oluliselt rohekm siseturiste kui välisturiste. Melakas saan olla kõigest päeva kuna ees ootab KL-i kaudu Borneole Airasia kaudu (kust siis mujalt) ostetud lennupilet 34 euro eest järgmisel päeval.

Borne on suur saar mis jaguneb idast- läände pooleks Malaisia ja Indoneesia vahel. Võrreldes Peninsular Malaisiaga on see paik vähemarenenud kuid selleest väga ainulaadse loodusega. Just looma, linnu ja taimeliikide rikkus toob siia palju huvilisi üle terve maailma.

Minu esimeseks peatuspunktiks on Sarawaki maakonna pealinn Kuching. Kuchingis elab miski 500 000 inimest kuid linna keskuse järgi sellest küll aru ei saa. Rahulik vaikne linnake jõe kaldal. Peatun Borneo B&B-s kus voodikoht maksab 18 kohalikku. Kuchingis on kõik muuseomid tasuta! Siin saan tuttavaks Hugo- ga usast ja hollandi tüdrukuga  nimega Suzanne. Koos siis võtame ette käigu orangutangide kaitsealale linnast umbes tunnise bussisõidu kaugusel. Kell 9.00 hommikul on ahvide toitmise aeg ning kõrgete puude latvadest loivavad punaka karvaga suured olevused stoilise rahuga alla platvormile neile sinna viidud banaane ja ananasse sööma. Enne peetakse meile loeng, et tuleb olla väga ettevaatlik, et mõni isend võib olla agresiivne ja kui teil on väiksed lapsed kaasas siis need ei tohi nutma hakata mingil juhul...Pildid on ka laua peal ,,eelmiste,, külastajate hammustusjälgedest kätel ja jalgadel. Õnneks möödub söögipaus rahumeelselt, keegi nutma ei hakka ja hammustada ka ei saa.

Kuchingi päikeseloojang

Järgmisel päeval sõidame kolmekesi Bako rahvusparki kõigepealt bussiga umbes tunnike ja siis veel paadisõit miski 30 minutit otsa. Bako rahvuspargi pilet maksab 10 raha. Esimesel päeval teeme sellise umbes 5km ringi ühel pool rahvusparki jõudes välja ilusasse inimtühja randa. Jube palav on keskpäeval seega kulub ujumine marjaks ära. Vesi  on sõna otseses mõttes supp. Nii 20cm sügavusel kui ka 2 meetri peal. Selline rohekashall ei ole helesinine nagu Tais aga karastav sellegipoolest. Tagasi tulles teeme peatuse mäekünkal kus avaneb suurepärane vaade ligipääsmatusse randa mäe all ja kuna väike väsimus on peal siis jääme kõik üksmeelselt umbes 20 minutiks tukastama. Õhtul võtame ette suurema pundiga ja giidiga ööjalutuskäigu tsunglis. Varustatud pealampidega sammume giidi järel mööda metsa edasi. Kahte madu näeme puu otsas! Esimesed maod vabas looduses mida üldse Aasias näen. Üks on suht mürgine vaiper, kes sama koha peal pidi juba 2 nädalat passima. Teine on pisut väiksem uss kes pidi peamiselt linnupoegi sööma ja paistab pimeduses valge. Puude otsast helgivad vastu säravad täpikesed mis on eri suuruses amblike silmad. Paar lindu magavad puu otsas. Huvitav on see, et muidu väga vilkad linnud ei ärka meie tekitatud müra ja prozektorivalguse peale ülesse ja kui oksa, kus nad magavad, lõpuks liigutatakse teevad vaid silmad lahti aga vist ei saa midagi aru ja jäävad tardunult paigale. Ühe suure puu seest kostab tugevat suminat seal on nõelata mesilaste pesa. Seega ohutu liik väidab giid. Tuleb tödeda öös on siin asju.

Proboscic monkey

Pärdikuid on siin mitut laadi ja mõned neist üsna ülbed ja hoiatatakse et võivad ilma tseremooniata sult fotoaparaadi või koti sisse vehkida. Jääme parki ööseks ning ka toa uks tuleb enda järel hoolega kinni panna muidu teevad loomad kohe puhta töö. Naljakas on see, et siin kõnnivad ilma vähimagi kartuseta ringi metssead, üsna suured teised ja ei tee inimestest absoluutselt välja, ignoreerivad.  Siin näeme ära ka Borneole ainumase ahviliigi Proboscic monkey aka ninaahvi. Kohalikud kutsuvad seda ahvi hollandi meheks kuna ka hollandlased pidid päikese käes minema punaseks ja omama naljakat suurt nina. Lisaks kõigele muule, tuleb tunnistada,  on nad väga väledad jooksjad maismaal.

Teisel päeval teeme pikema umbes 8 km matka saare teise otsa kus voolab jõgi mis moodustab väikese kosk metsa sees. Olen ainuke kes seal ujuda julgeb, teised vist pelgavad baktereid vms kuna vesi siin on pruunikas. No mitte pruunim  kui Eesti soojärves. Mõnus karastus ja tõesti mulle meeldivad jõed, järved rohkem ujumiseks kui mererand.

Bako National park

Edasi liigun paadiga 45 kohaliku eest 4h lääne poole asuvasse Sibu-sse.  See on nii 100% hiinlaste linn. Tänavasildid hiina keeles nagu ka kõik muu. Paar tundi linna peal on piisav, et bussiga jällegi 45 eest 8h kaugusele Miri sõita.

Linna staatuseid ei anta siinkandis kergekäeliselt. Miri sai selle alles 2005 aastal vaatamata oma pea 300 000 elanikule ja on sellega kolmas linnastaatusega asula Malaisia Borneol.  Kohalikud inimesed pidid selle üle väga uhked olema. Peatun kesklinnas, kohas nimega Highlands kus öö dormis maksab 25 raha. Pesu pesemine 4 kohalikku per kilo. Keskpäeval vantsin Kanada mäe otsa, et minna petrooljumi muuseomi kaema. Nimelt tehti siin Malaisias just esimene auk maase eesmärgiga õli pumbata umbes 1910 aastal. Õli pumpamine lõpetati 1972. Puurtorni monument seisab endiselt siin, hellitusnimega Grand Old Lady. Poole mäe peal võtavad mind auto peale kohalikud tervisesportlased kes traditsiooniliselt käivad siin iga pühapäev ennast liigutamas, mäe nõlva mööda ronimas ja tervist taga nõudmas. Kuna on püha 01. Mai on labor day siin on muuseom suletud ning selle asemel otsustan uute tuttavatega 3km ronimismatka/ tervisespordiraja kaasa teha. Huvitavad inimesed, peamised managerid ja nagu ikka on kõik töötamas, seotud naftaettevõtetega.

Miri pidustused

Tuleb välja, et olen jõudnud Miri väga õigel päeval sest kohalik Tua Pek Kongi tempel peab oma 98 aastast sünnipäeva. Sünnipäeva peetakse siin iga kahe aasta tagant ja välja näeb see nii, et rahvas (99% hiinlased) kogunevad templi juurde, seljas erinevad rahvusrõivad. Kõigile jagatakse, 10 suuremad kui tavalised, lõhnaküünlad näppu ning kloostrist tuuakse välja nende pühakujud mida on kokku 6. Igaüks pannakse eri vankri peale mida siis pulkade abil kätel umbes 10 meest korraga kannavad. Vaheldumisi rahvamasside ja draakonite ning orkestriga. Vahepeal jäetakse meelega pikem vahe sisse, et siis täie kiirusega vankriga punuma pista. Paar korda näen kuidas vanker ei võta kurvi välja ja rahvas kukub ridamisi. See vist käib asja juurde ja lisab põnevust. Keegi suuremaid vigastusi paisatb ei saa. Kõnnitakse läbi linna sellise ühtse rongkäiguna nii umbes 2h kuni jõutakse tagasi templisse. Ilutulestik ja tants käib asja juurde.Templi juures jagatakse tasuta juua ja süüa kõigile. Vägisi tuleb meelde maiparaad nõuka ajast ainult palju kirevam ja vabatahtlik muidugi. Väga lahe ja meeldejääv üritus.

Brunei

Järgmisel päeval sõidan bussiga siit 4h kaugusel asuvasse väikeriiki nimega Brunei. Tasuta õlu sellele kes teab peast Brunei pealinna?  Selleks on Bandar Seri Begawan loomulikult... Ära ütle ei sa ei teadnud? Hommikul taksoga sõites uuris taksojuht mult kus ma pärit olen jne. Kõige lõpuks ütles, et ma peaksin siin väga ettevaatlik olema.. Ma ei saanud alguses aru ja mõtlesin, et see vast mehe mingi isiklik probleem pärast lugesin uudistest, et Bin Laden olla maha löödud amide poolt samal öösel. Seega mitte kõige parem aeg taolist moslemiriiki külastada tuli välja, kuna usa kardab nö vastuoperatsioone oma inimeste vastu nüüd.  Paar kohalikku Malaisias olid täheldanud ka et ma näen nende arust sõjaväelase moodi välja või, et kas ma töötan sõjaväes? Ei tea mis nad sellega mõtlevad, võibolla peaks juuksed pikemaks kasvatama... Igal juhul kohale jõudsin siia lõunaks ja tuli välja, et järgmine buss läheb siit edasi alles varahommikul. Seega oli mul päev BSB-s kindlustatud.

Ali Saifuddien Mozee

Üks päev seda linna on tegelikult enam kui küll. Näed ära Omar Ali Saifuddien Mozee mis näeb eriti uhke välja valgustatuna pimeduses. Sisse minnes peab selga panema tumeda rüü mis sulle seal antakse. Pilte seestpoolt ei lubata teha. Ma ikka mõne hõlma alt klõpsisin.  Brunei on rikas naftariik keda juhib veel rikkam sultan. Aastasadu tagasi konrollis Brunei kogu Borne saart ning ka suurt osa Filipiine. Oma raha on neil ka ja selle vääring on üks- ühele sama Singapuri dollariga. Tänaseks päevaks tegeletakse peamiselt õli pumpamisega. Ja raha neil on, seda on ka näha linnapildist. Ehitatud on suurejoonelisi maju, staadione, ametihooneid. Kohalik kaubanduskeskus mõjub naljakalt kuna ruumi on liiga palju linna 50 000 inimese jaoks. Paljud või ütleme siis enamus ruume on päris tühjad. Ebeefektiivne aga kui raha ja huvi on miks mitte, nagu öeldakse.

Brunei lapsed

Proovin ära ka Brunei rahvustoidu, ainulaadse ambuyati. Valmistatud on see sago puu pulbrist segatud veega ning tulemuseks on selline kiistrine ollus mida saad kastega segada. Paistab välja nagu kiisel ja maitseb ka natuke nagu kiisel kuid pole nii hapu. Kiislisõpradele äratundmisrõõmu. Mul jäi 3/4 kaussi alles igaljuhul. Maksma läheb laud täis söödavat 12.50 kohalikku. Üldse on hinnad ja elatustase siin päris krõbedad. Veel saab lahe ääres 10 rahaga võtta endale paaditakso mis sõidutab teisele poole lahe kallast kus asub kohalik ujuvlinn erinevate koolide ja mozeega. Siin lastakse mind ka kaldale vabalt majade vahele ringi kõndima ja külaeluga tutvuma.

Järgmisel hommikul kell 6.00 sõidan bussiga sadamasse ja praamiga läbi duty free saare nimega Pulau Labuan Kota Kinabalu-sse. Praam teeb saarel peatuse 2h ja siin on asjad täna tax freele kõvasti odavamad. Õlu maksab 2 kohalikk kui muidu on see Malaisias täna maksudele jube kallis- poes 5-6 ja baaris 10-12 raha. Ühesõnaga jooma siin ei kipu väga.

Hot Spa

Kota Kinabalus peatun Borneo backpackeris kus tuba maksab 25 raha. Ilus puhas ja kesklinnas, mis sa veel tahad. KK on teise Malaisia Borne Sabah-i maakonna pealinn. Suurimaks vaatamisväärsuseks 2h bussisõidu kaugusel asuv Kinabalu mägi ja rahvuspark. Mäe kõrgus on 4095m ja ,,kasvab,, tänase päevani 5mm aastas. Sellega on ta ka Kagu-Aasia kõrgeim tipp. Käime seda bussis tutvutud singapuri ja malaisia kodanikega kaugelt kaemas. Ronima ei viitsi seekord minna. Selle asemel läheme vaatame ära maailma kõige suurema lille nimega refflisia. Lill kasvab kokku 15 kuud ja siis õitseb ainult 7 päeva, seega peab teadma täpselt kus ja millal mõni selline parasjagu õitseb. Võtame 5 peale takso ning taksojuht selgitab ühe sellise parasjagu õitseva lille asukoha välja. Kuna see asub eramaal on perenaine väljas ning kasseerib meilt igaühelt ,,pileti,, 20 raha eest. Veits krõbe tundub aga kui juba siin oled eks siis vaatame ära. Lill umbes 60 cm läbimõõduga, punakaspruuni värvi.  Võib paisuda aga ka kuni meetriseks teine.

Suurim lill maailmas

Pärastlõunal külastame kõik koos veel kohalikku hot springi ja teeme õhtusöögi tagasi linnas filipino marketil kus mereannid on värsked ja väga head. Isegi grillitud kalmaar maitseb hästi. Järgmisel päeval proovin ära ühe filipiino õhutusel ka siinse delikatessi- keedumuna kus tibu on juba nö poolenisti välja arenenud. Näeb välja suht kole aga maitseb päris hästi. Umbes nagu sülditegemisel luuüdi või nii. Kui peale ei vaata on maitse hea. Minu tibu on õnneks väike aga suurematel tibudel pidid olema juba ka suled küljes mis sellegipoolest ka kõik tervenisti süüa kannatab. Huvitav tibuelamus, peaks äkki Talleggile soovitama?

Täna sõidan siit Airasiaga 54 euro eest edasi Filipiinidele Clarki (Manilasse).