 |
| Manila promenaad |
Filipiinid kuuluvad küll geograafilises mõttes Kagu-Aasiasse aga tegelikult on nad ülejäänud regioonist väga erinevad. Seda nii ajalooliselt, kultuuriliselt kui kõikvõimalike teisi aspekte pidi. Tugeva jälje on jätnud siia hispaanlaste 350 aastane kolonisatsioon ja hiljem ameeriklaste 45 aastne ülemvõim peale seda. Viimased ostsid siis eemise sajandi alguses riigi ära Hispnaanlastelt koos Guami ja Buerto Ricoga 20 miljoni dollari eest. Ameeriklastega saavad filipiinlased siiani väga hästi läbi. Erinevalt Hispaaniast investeeris Ameerika siia tugevalt nii haridusse kui ka kõikvõimalikese kommunikatsioonidesse. Riigi teeb eriliseks ka see, et ainukese Aasia riigina on peamiseks usundiks katolik usk. Kirikuid on kõikjal ja rohkesti. Ma ei tea kas sellel on otsest seost aga tänavatel on ka väga palju graffitit. Täna ameeriklaste heale tööle haridussüsteemis räägivad pea kõik inimesed väga head inglise keelt mis teeb ränduri elu palju lihtsamaks. Filipiinid koosnevad 7011 saarest mida on võimatu külastada 3 nädalaga, aeg mis antakse riiki saabudes passi, sinu esimese viisa näol. Filipiinid on tugevalt ülerahvastatud, siin elab hetkel suure tõenäosusega juba üle 100 miljoni inimese. Perekonnad on suured ja oma mõju sellel on kindlasti ka katolikul kirikul kes taunib aborte ja kondoomide kasutamist riigis.
Eriti tuntav on ülerahvastatus suuremates linnades nagu Manila, Cebu jm. Selles osas saab samastada ehk Vietnamiga kus samuti maa ala arvestades siblib tänavatel mustmiljon inimest. Ja see on tegelikult problem kui tahad rahu ja vaikust siis saad kisa, askeldamise ja pidevad teemad. Populatsiooni ohjeldamatu kasvu probleemidest riigi enda jaoks ma üldse ei räägi.
 |
| Friendlyś katuseterass |
Eriti tuntav on ülerahvastatus suuremates linnades nagu Manila, Cebu jm. Selles osas saab samastada ehk Vietnamiga kus samuti maa ala arvestades siblib tänavatel mustmiljon inimest. Ja see on tegelikult problem kui tahad rahu ja vaikust siis saad kisa, askeldamise ja pidevad teemad. Populatsiooni ohjeldamatu kasvu probleemidest riigi enda jaoks ma üldse ei räägi.
Rahaühikuks on siin Filipiinide peso. Vahetuskurss on hetkel umbes nii, et 100 peso eest saad umbes 1,6 eurot ja 1 dollari eest saad umbes 43 pesot.
Manila Filipiinide pealinnast ei saa sa üle või umber kui siiakanti satud. Enamus lende lihtsalt suundub pealinna. Elab siin vananenud statistika põhjal umbes 12 miljonit inimest. Tegelikult kindlasti rohkem. Linn on väga kaootiline. Olen NY elanud ja mulle isiklukult tundub Manila kohati suurem ja eriti organiseerimatu. Tänavavõrgustikul puudub pealevaadates loogika. Ühistratsport on pehmelt öeldes nõrk. Linn ei ole kaunis, selle võib kohe ära öelda. Sitaauk ei ole ilus väljend aga sobib Manila kirjeldamiseks päris hästi. Siia on kogunenud paremat elu otsima üle riigi kõikvõimalik kiht igasugu karvaseid ja sulelisi. Kõvasti tänavalapsi kes sul karjas järgi käivad käed pikalt ees raha küsimas. Kuna minu läpakas otsustas just siinkohal katki minna siis veetsin Manilas aega kokku umbes 8 päeva mis on tegelikult 7 päeva rohkem kui peaks. Alguses arvati, et saavad arvuti korda. Mitmendal diagnostika korral selgus, et viga on emaplaadis ja selle asendamine maksab umbes samapalju kui uue arvuti ostmine, siis lõpuks selle teadmiseni jõudes saigi vana hea Delli asemele nüüd MacBook Pro soetatud. Natuke harjumist vajab veel aga mõnusalt kiire käivituja ja mõtleja on Mac küll võrreldes PC-ga.
 |
| Tricicle juht |
Lisaks sellele, et riiki sisenedes saad endale viisa ainult 3 nädalaks siis teine mure on see, et immigratsioon võib tahta näha sinu tagasisõidu piletit. Seega pidin Airasia tagasisõidupileti Kota Kinabalus Manila- Kuala Lumpuri otsal enne lennuki peale istumist ära ostma. Polnud üldse plaanis tegelikult ja pärast on paras jama selle ümberregamisega. Airasial nimelt pole kohalikku numbrit ning kaugekõne kokku läks maksma mingi 650 pesot ning ümberregamise tasu teised 1600. Kõigele lisaks ei küsinud immigratsioonis tegelikult keegi minu tagasisõidu piletit. Pidi pisteline kontroll olema.. Manilas aega sisutades tegin ära viisapikenduse üheks kuuks mis maksab kokku 3030 raha. Immigratsioonibüroo asub Intramuros vanalinna piiril ning protseduur on suhteliselt valutu ja võtab aega umbes tunni. Lihtsam ise ära teha kui maksta agentuurile lisaks 1500 raha kes siis sinu eest seda teeb. Hispaanialiku arhidektuuriga vanalinn on kena ja tasub külastamist. Erinevad koloniaalajstu kirikud, linna kaitsemüür, riigiasutused jms peamiselt 17-18 sajandist. Linnamüüri taga endise kaitsekraavi alal asub nüüdisajal golfiväljakuks kujundatud pargiala. Jalutuskäigu kaugusel vanalinnast asub Rizal Park kus on võimalik palavaga jalga puhata ja toimub ka parasjagu üks väga kohalik jalgpallimats.
 |
| Vihmavarju parandustsehh |
Spordi osas on Filipiinlaste vaieldamatu jumal nende kergekaalu poksi maailmameister Manny Pacquiao kelle reklaamnägu vaatab vastu paljudelt tänavanurkadelt, poelettidelt ja TV-st. Sama päeva õhtul kui Manilase jõudsin oli just tema üks mats mille ta ka võitis. Imekspandava kiirusega oli järgmisel päeval kõikjal tänavatel juba piraat dvd-d antud matsiga. Kui mujal Kagu-Aasias on aukohal jalgpall siis filipiinlased fännavad korvpalli. Korvirõngas ripub iga tänavnurga kohal ning pall patsub seal alalõpmata nii öösel kui ka päeval. Sain teada, et NBA kunagine lauapallikuningas Dennis Rodmani ema oli filipiino olnud.
Inimeste energilisus, avatus ja rõõmsameelsus jättis mulle mulje, et olen kuskil Brasiilia Rios mitte Kagu-Aasias. Peale 8 kuud reisimist natuke nagu isegi kultuurishoki moodi alguses või nii.
Manila on õigustatult kuulsusega kui ohtlik koht kus võib vabalt kallaletungi või röövi osaks langeda. Ise rääkisin öömajalistest kolmega kellega just oli midagi juhtunud. Üks austraalia kutt oli ühe kohaliku iludusega koos joonud ning talle oli midagi sinna klaasi siis juurde pandud. Tulemuseks mälukas ja krediitkaardilt maha läinud 120 000. Reegel number üks: Ära usalda võõrast eriti kui see on ülisõbralik ja liiga ilus.. Teine jaapanlane tegi tänavanurgal rahulikult suitsu kui politsei tuli küsis, kas tal pass on kaasas? Tal loomulikult ei olnud ning siis viisid ta kuhugi kaugemale ja andisd nö. ultimaatumi, et kas annad kohe kogu oma raha või lähed 3 päevaks vangi… Ta siis pääses kogu raha ehk veidi üle 4000 politseile loovutamisega. Asjaolu, et pass peab koguaeg kaasas olema on jama jutt muidugi.
Reegel number kaks: Kõik ametnikud on korrupeerunud ja kui midagi on siis klati kiiresti ära või pane jooksu ja õigust taga nõuda pärast pole mõtet. Lõpuks veel üks kohalik naisterahvas kes taksos tagaistmel muretult ringi sõitis kui punase tulega talle keegi takso kõrvalistmele potsats, noa kõri peale pani ja koti koos sisuga minema viis. Taksojuht peale seda palus värskel ohvriltal taksost väljuda kuna raha kliendil ju teenuse eest maksta enam pole… Reegel number kolm: Taksoga sõites pane alati kõik uksed kinni.. Need on lühilood mida ise otse peategelastelt, mõned tunnid peale juhtunut kuulsin seega ettevaatlik tasub siin olla siin ja oma väärtasjad parem hotelli raudkappi jätta.
 |
| Kiirreageerijate peastaap Bagiol |
Reegel number kaks: Kõik ametnikud on korrupeerunud ja kui midagi on siis klati kiiresti ära või pane jooksu ja õigust taga nõuda pärast pole mõtet. Lõpuks veel üks kohalik naisterahvas kes taksos tagaistmel muretult ringi sõitis kui punase tulega talle keegi takso kõrvalistmele potsats, noa kõri peale pani ja koti koos sisuga minema viis. Taksojuht peale seda palus värskel ohvriltal taksost väljuda kuna raha kliendil ju teenuse eest maksta enam pole… Reegel number kolm: Taksoga sõites pane alati kõik uksed kinni.. Need on lühilood mida ise otse peategelastelt, mõned tunnid peale juhtunut kuulsin seega ettevaatlik tasub siin olla siin ja oma väärtasjad parem hotelli raudkappi jätta.
Reisikotid maha visatud ja ööbimine leitud Malate piirkonnast, Adriatico tänaval kohas nimega Fiendlys Guesthouse. Siin on 3 ja 4 korrusel erineva suurusega toad. Dormruumi voodikoht maksab 350 ja eraldi toa saad alates 700 rahast ööks. Hea boonus on see, et 5 korrusel asub nö. katuseterass kus saab vajadusel ise süüa teha, telekat vaadata, netis istuda või niisama mugavalt ülevalt alla linnamelu jälgida. Laupäeval on siin ka tasuta juustu ja veini õhtud kus saab süüa ja juua. Need algselt soliidsed veiniõhtud kipuvad pahatihti käest ära minevateks järgmisel päeval veinist väga paha olevateks õhtuteks minema. Veab seda üritust Carlose nimeline mehhiklane kes siin juba 9 aastat toimetanud on. Sellel saatuslikul laupäevakul läksime kõik siit edasi Malate ööklubidesse. Klubis nimega Sotsialista siis meie seltskonna prantslasest üle kesealine härrasmees tantsis ühel hetkel laval koos klubi kääbusega ning järgmisel hetkel nõudsid turvamehed raha minu vastas istunud mehhiklaselt kuna see oli siin just äsja laua ära lõhkunud…
Lõpuks visati meid kõiki selle tulemusel siit välja tänavale. Ühesõnaga kordaläinud üritus oli ja laupäeval Manilasse sattudes soovitan soojalt sammud siia seada. Kohtad huvitavaid inimesi.
 |
| Bagio |
Lõpuks visati meid kõiki selle tulemusel siit välja tänavale. Ühesõnaga kordaläinud üritus oli ja laupäeval Manilasse sattudes soovitan soojalt sammud siia seada. Kohtad huvitavaid inimesi.
Manilast eemalesaamiseks otsustasin esmalt üle vaadata Põhja- Luzoni piirkonna. Bussiga 6 tunni ja 600 peso kaugusel asub linn nimega Baguio. Baguio on Filipiinlaste suvepealinn. Suvepealin et tähenda Aasia mõistes aga päikest ja liivarandu ala Pärnu vaid mägist kargemat ja külmemat kliimat (25C) kus saab puhata 35 kraadisest läitsakust. Tuli välja, et vahepeal oli antud tormihoiatus ning ilm kiskus vihmaseks ja sombuseks siin. Sõidan edasi bussiga järgmised 6 tundi, et jõuda Bontoc-i mägilinnakesse. Kaardi pealt vaadates on kahe linna vahe vast 200 km kuid teed on väga mägised ja mitte eriti heas korras, seega on sõit kurviline ja aeganõudev.
Bontoc on selline rohkem chill out rahulikum, kus inimesed väga sõbralikud ja abivalmid on. Siit jeepneyga 20 raha ja umbes 40 minuti kaugusel asuvad Maligcongi riisiväljad mis on tõeline vaatamisväärsus. Selle piirkonna riisiväljade tegemise traditsioon on pea kakstuhat aastat vana ning vaja korraliku inseneriteadmisi selleks, et konstrueerida ja täpselt välja arvutada vee suuna ja läbivuse teekonnad. Hetkel on riisipõllud ka superkirkad helerohelised.
Siin sain tuttavaks Caroline ja Nea-ga Rootsist ja Soomest ning liitun nendega järgmisel päeval, et koos minna uudistama headhunting suguaru kaugemal mägedes. Sõit sinna kestab kaks tundi väga käänulist teed pidi millest enamuse aja veedan jeepney katusel kus on suurepärane vaade ning väga närvekõditav kui sinust ja bussi rattas vaid mõne cm kaugusel on kuristik alla umbes 100m sügavusele. Vihm on teele mägedest kõvasti kiviklibuvaringuid toonud mis teeb asja veelgi huvitavamaks. Giid on meil kohalik mees nimega Francis Pain. Selline viiekümneaastane ning tema õe maija jääme ka esimeseks õhtuks kodumajutusele. Francis näitab pärast meile oma arme kehal, nimelt kümmekond aastat tagasi oli ta bussis kui see samal teel teenõlvalt alla kukkus. 85m sügavusse jõesängi… 3 kuud haiglas ja ta sai koju. 8 inimesel kes surma said nii hästi ei läinud toona.. Hea oli teada seda peale sõidu lõppu kuna vahepeal oli tõesti tunne, et nüüd vajume üle ääre alla sinna sügavikku. Istusin Jeepney katusel ka just kuristiku poole seega väljavaated olid ilusad aga mitte kõige turvalisemad. Vahepeal hakkas sadama ning tõmbasime koos teiste katusesõitjatega endale suure presentriide üle pea. Õnneks jäi sadu kiiresti järgi nagu siin omane on. Kuna on vihmaperioodi algus siis üldiselt sajab kord päevas nii umbes tunnike või nii. Ja kui on ära sadanud siis võid kindle olla, et rohkem täna taevast midagi alla ei tule. Selline Filipiinide reegel.
 |
| Jeepney sisevaade |
Siin sain tuttavaks Caroline ja Nea-ga Rootsist ja Soomest ning liitun nendega järgmisel päeval, et koos minna uudistama headhunting suguaru kaugemal mägedes. Sõit sinna kestab kaks tundi väga käänulist teed pidi millest enamuse aja veedan jeepney katusel kus on suurepärane vaade ning väga närvekõditav kui sinust ja bussi rattas vaid mõne cm kaugusel on kuristik alla umbes 100m sügavusele. Vihm on teele mägedest kõvasti kiviklibuvaringuid toonud mis teeb asja veelgi huvitavamaks. Giid on meil kohalik mees nimega Francis Pain. Selline viiekümneaastane ning tema õe maija jääme ka esimeseks õhtuks kodumajutusele. Francis näitab pärast meile oma arme kehal, nimelt kümmekond aastat tagasi oli ta bussis kui see samal teel teenõlvalt alla kukkus. 85m sügavusse jõesängi… 3 kuud haiglas ja ta sai koju. 8 inimesel kes surma said nii hästi ei läinud toona.. Hea oli teada seda peale sõidu lõppu kuna vahepeal oli tõesti tunne, et nüüd vajume üle ääre alla sinna sügavikku. Istusin Jeepney katusel ka just kuristiku poole seega väljavaated olid ilusad aga mitte kõige turvalisemad. Vahepeal hakkas sadama ning tõmbasime koos teiste katusesõitjatega endale suure presentriide üle pea. Õnneks jäi sadu kiiresti järgi nagu siin omane on. Kuna on vihmaperioodi algus siis üldiselt sajab kord päevas nii umbes tunnike või nii. Ja kui on ära sadanud siis võid kindle olla, et rohkem täna taevast midagi alla ei tule. Selline Filipiinide reegel.
 |
| Katusel on lahe |
Sõiduvahendite välimääraja
Jeepney- on ameerika sõjaväejeepi põhjal ümberehitatud väikebuss. Bussi taga külgede peal on kaks pikka pinki kuhu mahub x arv inimesi. Filipiinidel on ühistrantspordi osas reegel- alati on ruumi veel ühele. Seega tihti puupüsti täis, kes sõidab katusel kes ukse taga jne.
Trycicle- on selline väike trikiratas millele on käru juurde keevitatud ja millega saab siis vajadusel ühest kohast teise sõita.
Pisut kiirem sõiduvahend on motocycle millel on samuti külgkorvi moodi asi juures ja kuhu mahub umbes 3 keskmise suurusega turisti istuma või kuni 7 filipiinlast.
Muide silmamõõdu järgi tunduvad filipiinlased teistest Kagu-Aasia rahvastest pikemad olema. Näo poolest on vast veidi suuremate silmadega. Rohkem nagu üllatunud nägudega või nii. Ja nahavärvi osas käib ikka sama diskrimineerimine. Mida tumedam seda rohkem maalt ja hobusega ja lollim oled. Hea näide nende kaubanduskeskused Robinson ja SM Mall kus ukse peal on turvamehed kes sisenejate kotid hoolega läbi tuhnivad. Kuna mul oli mitmel puhul seljakott arvutiga kaasas siis ma korra ka teatasin turvamehele, et tal pole vaja minu kotti üldse vaadata kuna mul on seal pomm sees. Ja tüüp ei vaadanudki! Lasi mu lihtsalt sisse.. Samas kõrval kohalikul puistati detailideni välja koti sisu..
 |
| Veel katust ja kuristikku |
Meie giidi juhtimisel jõuame kolmekesi mägikülla nimega Poblacion, Tinglayan, Kalinga provintsis. Francise õel on ainult 6 last. Maitseme sööki mängime lastega, võrdleme nahavärve. Selline perekeskne õhtupoolik. Francis teab öelda, et filipiinlased on valesti aru saanud ja pole mitte family planning vaid family planting reeglina peredes. Headhuntig tribe kes siinkandis elab on kuulus selle poolest, et veel mõnikümmend aastat tagasi võeti sõjaretkelt kaasa vastase pea hea talismani ja võidu märgiks. Nii mehed kui naised on kaetud suure hulga tätoveeringutega üle keha. Meestel see uhkuse ja naistel ilu märgiks. Hõimu liikmed on enamus sellised 70 kuni 100 aastased. Nooremad traditsiooni enam edasi ei vii. Tätoveerimine pidi ka väga kallis nende mõistes olema. Põllumehe palk on siin umbes 2000 pesot kuus. Mate, koduabiline saab umbes 4000.
 |
| Headhunting tribe liige |
Sagada siit umbes kahe tunni tee kaugusel. Sagada on tõeliselt chill out mägikuurort kus väga mõnus ja rahulik elutempo. Väikesed külabaarid ning karge kliima. Filipiinide Otepää. Suurimaks vaatamisväärsuseks siin kuni 500 aasta vanused kirstud mis ei maetud mitte maha vaid mäe otsa. Õigemini selle külgedele kõrgele õhku, et neid keegi kätte ei saaks. Kui muud pole siis ikka parem vaade kui maa all.
Tagasisõidul on millegipärast bussijuhil halvast ilmast, udust ja pilvedest meie umber filipiinlasele mitteomaselt kuhugi jube kiire. Kihutab mis hirmus. Pool ajast oleme suure bensiinifurgooni taga ja silt ,,flammable,, on mitu korda äkkpidurduse lõpus 10cm kaugusel esiklaasist.. Iga kord kui pidurdame on esiakna kohal punane latern nagu pidurituli või nii mis siis süttib ja selle peal on kiri -God bless our trip!
Ja kõrval on kohe kiri – Report recless driving! Tuleb kange tahtmine kuhugi teatada enne kui bensiiniautoga kokku põrkame, plahvatame ja kuristikku kukume aga õnneks saab teekond enne otsa. Ainult mõned kümned tuhanded närvirakud jäävad sinna bussi. Aga pole hullu neid teatavasti kunagi tagasi ei saa ja mälestused jäävad..
 |
| Rice terraces |
Ja kõrval on kohe kiri – Report recless driving! Tuleb kange tahtmine kuhugi teatada enne kui bensiiniautoga kokku põrkame, plahvatame ja kuristikku kukume aga õnneks saab teekond enne otsa. Ainult mõned kümned tuhanded närvirakud jäävad sinna bussi. Aga pole hullu neid teatavasti kunagi tagasi ei saa ja mälestused jäävad..
Jätan oma uute sõpradega hüvasti ja kiirustan tagasi Manilase, et 15-daks koos Kate-ga kellega Kota Kinabalus tuttavaks sain, paari tunni kaugusel Manilast asuvasse Lucbani linna sõita, kus toimub igaaastane Pahiyas sa Lucban festival. Enamus maju on ära kaunistatud kõikvõimaliku söödavaga alates maisivahvlitest kuni kurkide, tomatiteni ja munadeni välja. Päeva lõpus valitakse ja pärjatakse auhindadega ilusamad majad. Samaaegselt käib siin ka iludusvõistluse eelvoor kus rongkäiguna kõnnivad läbi linna rahvusriietes tüdrukud ja poisid. Palju inimesi, palju lippe ja väga kirev õhkkond. Rongkäigu üks osa on härjad mis veavad vankreid millel rattad puuduvad. Lihtsalt kogu kupatus lauaotste peal mis koormana järgi lohiseb. Lahe üritus mida tasub vaatama tulla kui selle ajal siiakanti satud tulema.
 |
| CWC |
Naga-st umbes 3 tunni bussisõidu kaugusel asub Linn nimega Legaspi. Siin sain tuttavaks kohaliku clanni Randy ja tema sõpradega kellega koos käisime samal õhtul kontserdil Filipiini bändi nimega Wolfgang vaatamas, kuulamas. Näitasid mulle kohalikku elu ja elamisi päris lähedalt. Linna südamest pisut välja sellised madalad agulilaadsed majad mille vahel lookleb kohati meetrise läbimõõduga laburenti meenutav tee, äärtes kahe meetri kõrgused aiad mille ülemist otsa ääristavad klaasikillud. Samas inimesed väga sõbralikud ja ohutunnet üldse ei teki. Eestit ei teata loomulikult üldse mitte. Markuse nimi jääb siin kõigile hästi meelde tänu nende eksdiktaator Ferdinand Marcosele, keda vanem põlvkond siiamaani heldimusega meenutab tänu oma karmile käele mis muuhulgas korra majas hoidis. Ühesõnaga palju uusi tuttvaid ja järgmisel päeval teavad kõik mu nime kui tänaval käin, mina muidugi ei mäleta eriti kellegi nime. Pole hullu.
 |
| Legaspi sõbrad |
Teisel päeval tulevad poisid mulle hommikul kell 7 hotelli järgi lähedues rannas teeme ühe korvpallimängu üle väljaku. Pole kaks aastat palli puutunud ja see annab tunda ka kohe. 33 C palavusega üle välja joosta on võhmale surmahoop. Sihik vajab ka ülevaatamist, mõne punkti ikka ära viskan tänu pikkuse eelisele. Peale kossu läheme kokkulepitult kohaliku vaatamisväärsuse, Mayoni vulkaani otsa ronima. Sinna minnakse tavaliselt giidiga aga tegime diili, et teen seltsimeestele lõunasöögi välja ja nemad näitavad mulle siis teed ja sisustavad päeva. Poest läbi saiad, tuunakalakonservid, 10L vett jms kaasas asume teele. Jeepney viib linnast 10 peso eest Mayoni jalamile. Mayoni kutsutakse ideaalseks vulkaaniks oma perfektse kuju poolest. Kõrgus mäel 2462 m. Vulkaan on tegelikult päris aktiivne. Alates 1900 aastast pursanud 15 korda. Viimati 2006 aastal. 1993 sai ühe purske tagajärjel ka 77 inimest surma. Paras trenn on see mäkke ronimine. Umbes 3 tundi koos lõunapausiga läheb meil aega, et jõuda camp 2 kanti umbes 1800m peal kust edasi minna pole enam mõistlik, tänu mürgistele gaasidele mis vulkaani tipust immitsevad. Vaade siit on vägev. Näeb merd ja lähisaari ning linn on peopesal. Tänud Randy-le ja teistele sõpradele Legaspis!
 |
| Kukepoks |
Viimase peatuspaigana siinkandis otsustan ära käija Donsolis, mis oli veel kümme aastat tagasi tavaline vaene kaluriküla. Siis aga avastas üks kalur vaalhaid ranniku lähistel ning alates sellest ajast on kalurikülast saanud turismimagnet. Inimesed igast ilmakaarest tulevad siia kokku, et maailma suurimate kaladega koos ujuda.
Kohale jõudes vaatad ära kõigepealt 8 minuti pikkuse video, et ühe vaalhai kohta maksmimaalselt 6 snorgeldajat ja vaalale kindlasti mitte lähemale kui 2 meetrit mitte minna kuna see ajab kala stressi jne. See on aasia mõistes teooria. Praktika on see, et kui kohale jõudsime karjuti minge, kala seal! Ning panime täiega koos teiste paatidega kohale tulnud turistidega kala poole nii umbes 30 inimeselise grupina. Kõik ujuvad läbisega. Vaata, et jalaga ei saa. Kes sukeldub, et kala katsuda kes üritab pilti teha. Täielik hullumaja! Varsti sukeldub isend ja kaob meie silmapiirilt. Õieti teeb loomulikult. Lähme oma paati tagasi 5 inimesega ja sõidame edasi järgmist ohvrit otsima. Umbes peale 10 minutit leiamegi ühe ja õnneks on seekord vaalhai ainult meie päralt ning ka suurem eelnevast nii umbes 8m pikk, arvab meie giid. Kalaga koos ujumine raskusi ei valmista. Veepinnalt umbes 2m sügavusel ujub olevus kes toitub planktonist ja on sinakashall valgete täppidega külgedel. Veel mõni minut ja siis ta sukeldub ja kaob, jättes meid veepiirile hulpima. Ühe isendi leiame veel ning pilt on umbes sama. Suur on kala küll kui tema kohal ujuda tunned ennast suht kärpsena. Pärast räägib meie paadi sveitslane, et kohtus hiljaaegu ühe Korealasega kes oli oma pildistamisega vaalhaile nii lähedale ujunud ja seetõttu looma nii närvi suutnud ajada, et see talle uimega lajatas mille tulemusel mees napilt eluga pääses. Pooled roided ja kõikvõimalikud muud luud katki, mille tulemusena mees 10 kuud haiglas puhkas. Ehk siis niipalju ohutust planktonisööjast..
Steve Ervin ka ju tõestas, et stingrai ikkagi on ohtlik kui teda persest näpistada.
 |
| Vulkaani vallutamas |
Kohale jõudes vaatad ära kõigepealt 8 minuti pikkuse video, et ühe vaalhai kohta maksmimaalselt 6 snorgeldajat ja vaalale kindlasti mitte lähemale kui 2 meetrit mitte minna kuna see ajab kala stressi jne. See on aasia mõistes teooria. Praktika on see, et kui kohale jõudsime karjuti minge, kala seal! Ning panime täiega koos teiste paatidega kohale tulnud turistidega kala poole nii umbes 30 inimeselise grupina. Kõik ujuvad läbisega. Vaata, et jalaga ei saa. Kes sukeldub, et kala katsuda kes üritab pilti teha. Täielik hullumaja! Varsti sukeldub isend ja kaob meie silmapiirilt. Õieti teeb loomulikult. Lähme oma paati tagasi 5 inimesega ja sõidame edasi järgmist ohvrit otsima. Umbes peale 10 minutit leiamegi ühe ja õnneks on seekord vaalhai ainult meie päralt ning ka suurem eelnevast nii umbes 8m pikk, arvab meie giid. Kalaga koos ujumine raskusi ei valmista. Veepinnalt umbes 2m sügavusel ujub olevus kes toitub planktonist ja on sinakashall valgete täppidega külgedel. Veel mõni minut ja siis ta sukeldub ja kaob, jättes meid veepiirile hulpima. Ühe isendi leiame veel ning pilt on umbes sama. Suur on kala küll kui tema kohal ujuda tunned ennast suht kärpsena. Pärast räägib meie paadi sveitslane, et kohtus hiljaaegu ühe Korealasega kes oli oma pildistamisega vaalhaile nii lähedale ujunud ja seetõttu looma nii närvi suutnud ajada, et see talle uimega lajatas mille tulemusel mees napilt eluga pääses. Pooled roided ja kõikvõimalikud muud luud katki, mille tulemusena mees 10 kuud haiglas puhkas. Ehk siis niipalju ohutust planktonisööjast..
 |
| Donsoli vaalajaht |
Steve Ervin ka ju tõestas, et stingrai ikkagi on ohtlik kui teda persest näpistada.
Nüüd võtan julguse kokku ja proovin ära Filipiinide kohaliku lennuliini Zest Air mille lend Manilast Palawani võtab aega pisut üle tunni ja maksab antud juhul 3200 pesot. Julguse seetõttu, et praktiliselt kõik siinsed lennukompaniid on rahvusvahelistelennustandardite ja ohutusnõuete poolest mustas listis. Tegelikult veendun, et pole häda midagi. Lennuk on suhteliselt uus ja istmeruumi jalgadele on rohkem kui näiteks easyjetis. Ka tundub,e t pilot teab mis teeb ning sõit sujub ilusti ilma viperusteta. Black list my ass!
Palawan on selline pikk jalutuskepi kujuga saar mille keskosas asub saare pealinn Puerto Princessa. Enamus huvitavad asub siin ja edasi saare põhjapool. Lõunas suurt midagi peale malaaria olema ei pidanud. Öömaja leian idüllilises Banwa pansionis 350 peso eest päevas. Mõnus aiaga ääristatud majake kus aias kasvab ka see väga sarnane Avatarist teada puu millel sellised lahedad õhujuured ülevalt alla laskuvad ja antud juhul oma roosaka tooniga mõjuvad tõeliselt ebamaistena.
 |
| Laadaloto |
Puerto Princessas satun pooljuhuslikult ka rahvuslike missivalimisi vaatama. Üritus on muide täitsa tasuta ja pool linna on kohal. Naised on ilusad ja eriti ülesse löödud. Võitjaks tuleb Munitsipal of Casiguran-i tüdruk. Meie reas kaks pinki edasi istub teise missilootuse ema kes arvab, et kindel kokkumäng ja korruptsioon nagu ikka. Noogutan mõistvalt kaasa, pole tark vaielda siinkohal.
Siit tunni aja kaugusel asub saare suurim loodusime Sabangi maaalune jõgi. Pidi olema kõige pikem laevatatav maaalune jõgi maailmas. Kogupikkus jõel 8,3km ja laevatatav osa jääb sinna 4,3 km kanti. Mulle satub paadiotsa koht ning vastutus prozektoriga teed näidata. Väga palju linde ja nahkhiiri on siin ringi lendamas, istumas ja magamas. Giid aitab leida erinevaid stalahiide mis siis midagi meenutama peaks. Sulanud küünal, seen, alasti naine. Jeesus mis tõesti nägi väga jeesuse pea moodi välja. Tipp maaalusel jõel kestab umbes tunni. Peale seda on lõunasöök ning tagasi linnasõit mingivanniga. Selline päevane ekskursioon maksab 1300 raha. Midagi saab siin alati tingida aga tavaliselt selline 10-15% on see vahemik.
 |
| Vägev koobas |
Siit sõidan edasi Port Bartoni kuhu jõuan täpselt päikeseloojangu ajaks mis on siin tõeliselt imeilus ja kütkestav. Number üks Filipiinidel hetkel kohe kindlasti. Peatun siin Summer homes resordis kus oma tuba maksab 500 kohalikku. Kohe rannas ja ainuke koht kus on ka wifi olemas. See kant on ideaalne vastabiellunutele mesinädalateks. Elektrit jagatakse siin näpuotsaga. Kella 11.00-15.00 ja kella 18.00-24.00ni. Peale seda on suht must öö ja väga midagi väljas tänavatel teha pole. Hetkel on siin üldse madalhooaeg mis tähendab, et turiste on imevähe ja hinnad on madalamad kui muidu.
Söögi osas on filipiinidel au sees, nagu Eestiski, sealiha. Grillsealihavardaid saab igal tänavanurgal. Selline 5 tükiga varras maksab tavaliselt 5 pesot. Päris hea on ja vitsutan neid vardaid siin ühtelugu. Mujal aasias rohkem kanavardad saadaval. Magustoitude osas huvitav leid Donsoli turult 20 peso eest Halo-halo mis koosneb riivitud jääst, erinevast seleest, mangomoosist, kodnentspiimast ja valgehallitusjuustust. Superhea oli ja võtsin kohe teise veel. Pärast teises kohas ostes polnud enam nii isuäratav, seega tasub eri kohti proovida. Tervislik toitumine pole siin teema. Jookide osas valitsevad soft drinks ehk coca, sprite ja 7up. Mahla saad hea tahtmise korral igast neljandast kohast.
Õlu on San Miquel mis on odav ja joodav. Pisut lahja lurr tundub aga ajab asja ära. Toidud muidu väga vürtsikad pole, suhteliselt Eesti maitse järgi võib öelda aga mitte midagi väga erilist. Rannas sain kohalike käest proovida See orchid merekarpi. Mille siis elusast peast noaga katki teed ja teatud kehaosa sellel teolaadsel asjal on siis söögiks. Maitses täitsa hea, panin neid umbes 5 pintslisse ja jörgmine pave oli kõht ikka veel ok ka.
 |
| Missivalimised |
Õlu on San Miquel mis on odav ja joodav. Pisut lahja lurr tundub aga ajab asja ära. Toidud muidu väga vürtsikad pole, suhteliselt Eesti maitse järgi võib öelda aga mitte midagi väga erilist. Rannas sain kohalike käest proovida See orchid merekarpi. Mille siis elusast peast noaga katki teed ja teatud kehaosa sellel teolaadsel asjal on siis söögiks. Maitses täitsa hea, panin neid umbes 5 pintslisse ja jörgmine pave oli kõht ikka veel ok ka.
Järgmine päev sain rannas tuttavaks teiste ränduritega kes plaanisid siit paadiga hommikul El Nidose sõita. Ruumi oli ja hüppasin kampa. Kogutripp näkku lubatult 1000 peso ringis. Teepealt võtsime väiksemalt saarelt peale veel kaks sakslast. Minut hiljem läks aga meie paadil mootor puruks ja seda parandati nii umbes tund aega. Laine hakkas ka tekkima ja viimasena peale võetud sakslased otsustasid tagasi maha minna. Ülejäänud vapper seltskond alustas edasist sõitu El Nido poole. Merelt paistis kurjakuulutav tume pilvesirm mis kahjuks meile aegamööda lähenes. Laine lõi ka juba aeg ajalt üle paadiserva sisse mispeale meeskond otustas meid ajutiselt ühele saarele paigutada ja oodata kuni suurem torm möödub.
Albaquen island oli see saar kuhu tänu tormile tasuta island hoppingu saime umbes tunniks. Kaasreisijast juudi käest sai küsitud, kuulatud temapoolset arvamust Isreali ja Palestiina pideva madina tagamaid ja võimalikku lõppu. Arvatavasti sellega on nii, et lõputu õudus mitte õudne lõpp sai tõdetud. Eks lootus sureb muidugi viimasena. Kuna torm ei paistnud vaibuvat siis turvalisuse huvides viidi meid hoops läheduses asuva Roxase sadamasse ning sealt saime umbes sama raha eest mis algselt kokku lepitult minivaniga El Nidosse.
 |
| Port Bartoni päikeseseloojang |
Albaquen island oli see saar kuhu tänu tormile tasuta island hoppingu saime umbes tunniks. Kaasreisijast juudi käest sai küsitud, kuulatud temapoolset arvamust Isreali ja Palestiina pideva madina tagamaid ja võimalikku lõppu. Arvatavasti sellega on nii, et lõputu õudus mitte õudne lõpp sai tõdetud. Eks lootus sureb muidugi viimasena. Kuna torm ei paistnud vaibuvat siis turvalisuse huvides viidi meid hoops läheduses asuva Roxase sadamasse ning sealt saime umbes sama raha eest mis algselt kokku lepitult minivaniga El Nidosse.
El Nido on mu lemmikkoht Palawanil. Paraja suurusega asula ja mõnus valge liivaga rand. Kasutasin võimalust ja tegin siin oma Filipiinide esimesed sukeldumised koos Submariner Diving Centeriga. Esimene sukeldumine Popolcanis sügavusega 30m, pühjaaeg 40 minutit. Stingrai oli kohe põhja minnes esimene huvitavam asi mida nägin. Teine sukeldumine South Miniloc sügavus 25m ja põhjaaeg 56 minutit. Nähtavus sinna 15 meetri kanti ja hoovus praktiliselt olmatu. Siinse põhja huvitav osa on nn. kapsamets mis laiub päris suurel maaalal ja näeb välja tõesti nagu pruunikas kapsamaa ainult lahtiste lehtedega siis mitte kapsapea kujuline. Ribbon eel huvitavamatest elukatest mis silma hakkas. Päeva kolmas sukeldumine on Paqual Cabban sügavus 20 meetrit ja põhjaaeg 56 minutit jälle. Instruktoriga tegime koos läbi koopaaugu ujumise mis oli päris huvitav kogemus ja alguses polnud päris kindel kas minna või mitte.
Kergelt klaustofoobiliseks võtab aga saab tehtud ja polegi nii hull kui alguses tundub. Lõpus saab mul õhk päris otsa. Ikka liiga palju õhku tarbin vee all aga eks see pidi ajaga tulema. Muidu väga lahe üle poole aasta taas sukelduda. Võrreldes Taiga on Filipiinidel vähem koralle ja merepõhi on ülla –ülla väga teistsugune. Kolme sukeldumisega pakett maksab 3300 kohalikku. Dive masteri ja rescue ühekuune intensiivkursus läheks maksma sinna 70 000 kanti. Ainuke koht kus pidi sukeldumine veel odavam olema on Mindanao aga seal on suuri probleeme moslemitega kellega käib juba aastakümneid sisuliselt kodusõda ja turiste kiputakse seal ka röövima ja lunaraha nõudma. Seega odavuse peale tormi ei jookse. Moslemid tahavad Filipiinidest eralduda ja et näidata et neil on tõsi taga tapavad siis kohalikke katoliiklasi. Seejärel teevad valitsusväed vastu ata-ata jälle moslemitele ja nii ta läheb päevast päeva.
 |
| Uruguai saatkond El Nido rannas!!! |
Kergelt klaustofoobiliseks võtab aga saab tehtud ja polegi nii hull kui alguses tundub. Lõpus saab mul õhk päris otsa. Ikka liiga palju õhku tarbin vee all aga eks see pidi ajaga tulema. Muidu väga lahe üle poole aasta taas sukelduda. Võrreldes Taiga on Filipiinidel vähem koralle ja merepõhi on ülla –ülla väga teistsugune. Kolme sukeldumisega pakett maksab 3300 kohalikku. Dive masteri ja rescue ühekuune intensiivkursus läheks maksma sinna 70 000 kanti. Ainuke koht kus pidi sukeldumine veel odavam olema on Mindanao aga seal on suuri probleeme moslemitega kellega käib juba aastakümneid sisuliselt kodusõda ja turiste kiputakse seal ka röövima ja lunaraha nõudma. Seega odavuse peale tormi ei jookse. Moslemid tahavad Filipiinidest eralduda ja et näidata et neil on tõsi taga tapavad siis kohalikke katoliiklasi. Seejärel teevad valitsusväed vastu ata-ata jälle moslemitele ja nii ta läheb päevast päeva.
El Nido rannas jalutades nägin huvitavat asja, keset randa parimas kohas ranna ääres on maja ja see on Uruguay saatkond! Täitsa lõpp huvitav kas see riik ise ka teab?
Palawanilt Cebu Pasificuga 2100 peso eest edasi Cebu City-sse viib mu tee. Jällegi korralik teenindus ja lend ilma viperusteta. Cebu on Visayase maakonna pealinn ja suuruselt teine linn Filipiinidel umbes 2,5 miljoni inimesega. Umbes nagu väike Manila. Linn nagu linn ikka, midagi väga erilist pole. Panen siit edasi praamiga 400 peso eest lähedal asuvale saarele nimega Bohol. Bohol on üle riigi tuntud peamiselt kahe asja poolest. Chocolate hills, saare siseosas Carmeni linna lähedal asuvad üle 1200 saja ja rohkem meetrised künkad mis meenutavad tõepooles Hersheys Kisses shokolaadikomme oma kujult ja sügisel pidid ka värvilt minema tumepruuniks.
Legend järgi on need murtud südamega hiiglase kivistunud pisarad. Mitte kaugel siit saab vaadata midagi ahvi ja hire vahepealset ehk punnsilmseid tarsier-e. Tõesti ehk veidi suuremad tavahiirest elutsevad olendid puu okstel ja on rohkem öise elulaadiga mistõttu nad päeval väga mingit matsu välja ei jaga, ainult punnitavad oma kehaga võrrledes hiiglaslikke silmi. 150 korda suurem mõõtkavas pidades silmas keha ja silmade vahe võrredes inimesega. Pead saavad nad pöörata pea 360 kraadi. Öömajaks leidsin väga laheda koha Loboci lähedal jõe ääres nimega Nuts Huts, mida majandab juba 12 aastat Belgia härrasmees kellega ka pikemalt juttu sai puhutud. Siin sai kõigele lisaks üle jõe ujutud ja üks filipiini tüdruk ära päästetud. Jõgi on seal sügav ja tegelikult päris kiire vooluga ka. Olen aru saanud et umbes 70% asiaate ei oska üldse ujuda ja ülejäänud 30%-st vast pooled ujuvad enamvähem. Seega kui see stikk ütles, et ta ujub üle ma kohe teadsin, et vaevalt küll, ma ise olin just edasi-tagasi ujunud ja see polnudki nii lihtne. Suht külm vesi on sellel jõel ka kuna tuleb mägedest. Seega ujusin igaks juhuks talle järgi väikese vahega ja majutus asus ka teiselpool kallast. Kahe kolmandiku peal oligi tal toss otsas ja sain ta kuidagi kaldale toimetatud. Õnneks ei rabelenud ja paanikas ka polnud seega läks hõlbsalt see üritus.
 |
| Chocolade hills, Bohol |
Legend järgi on need murtud südamega hiiglase kivistunud pisarad. Mitte kaugel siit saab vaadata midagi ahvi ja hire vahepealset ehk punnsilmseid tarsier-e. Tõesti ehk veidi suuremad tavahiirest elutsevad olendid puu okstel ja on rohkem öise elulaadiga mistõttu nad päeval väga mingit matsu välja ei jaga, ainult punnitavad oma kehaga võrrledes hiiglaslikke silmi. 150 korda suurem mõõtkavas pidades silmas keha ja silmade vahe võrredes inimesega. Pead saavad nad pöörata pea 360 kraadi. Öömajaks leidsin väga laheda koha Loboci lähedal jõe ääres nimega Nuts Huts, mida majandab juba 12 aastat Belgia härrasmees kellega ka pikemalt juttu sai puhutud. Siin sai kõigele lisaks üle jõe ujutud ja üks filipiini tüdruk ära päästetud. Jõgi on seal sügav ja tegelikult päris kiire vooluga ka. Olen aru saanud et umbes 70% asiaate ei oska üldse ujuda ja ülejäänud 30%-st vast pooled ujuvad enamvähem. Seega kui see stikk ütles, et ta ujub üle ma kohe teadsin, et vaevalt küll, ma ise olin just edasi-tagasi ujunud ja see polnudki nii lihtne. Suht külm vesi on sellel jõel ka kuna tuleb mägedest. Seega ujusin igaks juhuks talle järgi väikese vahega ja majutus asus ka teiselpool kallast. Kahe kolmandiku peal oligi tal toss otsas ja sain ta kuidagi kaldale toimetatud. Õnneks ei rabelenud ja paanikas ka polnud seega läks hõlbsalt see üritus.
Tagasi Cebusse minnes sain kokku eesti tüdrukuga nimega Kristi kes Filipiinidel juba aastaid elanud on ning siin ka pere soetanud. Päeva sisustasime informatsiooni vahetamisega minu huvi nagu ikka teada saada kuidas kohapealne elu siis on ka kui pikemalt viibida. Kristi ja ta filipiinost mees on Boracay-l surfiinstruktorid juba mitmendat hooaega ning elu paistab huvitav ja teistlaadi.
 |
| Mereorhideed söömas |
Edasi Moalboal umbes kahe tunni bussisõidu kaugusel Cebust lõunasse. Kuurortlinn kus on näha mis juhtub kui lasta kinnisvaraarendajal arendada nii nagu tema tahab. Kogu rand on täis ehitatud erineva kõrguse ja merre ulatavusega maju. Randapääs praktiliselt puudub või kui on, on väga vaevaline. Sain tuttavaks sealse Beach Clubi inglasest omanikuga kes mulle oma baari teisel korrusel asuvat tuba lahkesti välja pakkus 200 rahaga päevas mis on väga hea hind, kui muidu majutused algasid siin umbes 600-st. Ainuke miinus, et oled baari peal ja kella 01.00-ni on kuulda muusikat ja jutuvada.. Elasin üle aga selle nelja päeva jooksul sain aru, et baari ma küll pidada ei tahaks, ikka väga üksluine on seda teha päevast päeva veel enam aastast aastase. Palju valgeid põlisasukaid on siin kes vanaduspõlve, kes mida mööda saadab. Enamus restosi, baare ja majutusasutusi on samuti nende käes. Ilusam rand on siit rolleriga 10 minuti sõidu kaugusel white beachi nime kandmas. Seal armastavad käija rohkem kohalikud. Siin tõmbas mul kerge palaviku mõneks päevaks ülesse ja seetõttu midagi väga erilist korda ei saatnud sai rohkem tubaselt puhatud kui tavaliselt.
Tagasilend Manilasse Air Philippines-iga 1700 peso eest ja viimase peatuspaigana enne ärasõitu kahe tunni kaugusel Manilast lõunas asuv saar nimega Puerto Galeria. Kuna aega oli mul äralennuni paar pöeva siis ei tahtnud Manilas seda mööda veeta ning Galeria tundus logistiliselt heal kohal olevat. Tuntud oma sukeldumiskohtade poolest on siin hetkel väga madalhooaeg. Inimesi on vähe ja viimaste päevade ilmad on olnud niruvõitu ka. Siia oleks huvitavam tulla talvel, et vaadata kuidas siis elu mööda tuiskab.
No comments:
Post a Comment