Kambodza

Kambodza

29.11.2012-

Myanmar või Kambodža, Kambodža või Myanmar? Mõlemad on põnevad. Lõpuks jääb peale Kambodža. Andy ja Kate on tulnud just esimesest riigist ja nende poolt edasi antud muljete kohaselt on seal paari aasta taguse ajaga, kui mina seal käisin, palju muutunud. Kõvasti on kasvanud majutuse hinnad. Kui 2 aastat tagasi sai majutuse umbes 6 dollariga Yangonis, siis paegu peab välja käima 25 dollarit ja esineb olukordi, kus midagi leida on pea võimatu. Põhjuseks suurenenud turistide hulk sinna ning valitsuse poolt antavate hotellilitsentside piiratus. 

Angkor Wat

Turiste võivad aga majutada vaid vastava litsentsiga asutused.

Kuna seekord on kohapeal plaaniks rohkem ärivõimalusi uurida, siis tundub, et Myanmar ei ole veel piisavalt selleks avatud. Võib-olla juba järgmine aasta, kes teab?

Kambodžase tuleme läbi Bangkoki, Tai pealinna. Khaosan Road’il veedame kolm päeva. Sööme tänaval isuga pad thai’d, käime suurel turul ja kanali peal sõitmas. Suurt lamavat Buddhat imetleme ka. Iga päev sajab umbes tunnike, nii et otsustame osta vihmakeebid, mida hiljem Kambodžas kordagi küll vaja ei lähe, aga hea on tunne, et sul on midagi olemas, mida kunagi kasutada saad, kui vaja läheb.

Seitsme dollari eest viib buss meid Bangkokist Siem Reapi, nii umbes 10h. Tai poole peal on teed ja liiklus head ja sõidukiirus 100km/h. Piiripunkt on tolmune ja tuleb oma kodinatega ise üle marrsida, vahemaa vast üks 500 meetrit. 

Donle Sap

Nii umbes 30 minutit turistide sabas seista ja siis, kui lõpuks tolliametnikuni jõuame, saame teada, et äriviisa saamiseks peame minema tagasi poole tee peale. Täidame avaldused ja küsitakse põgusalt, et mida tegema lähete? Meie: “Nu, et vaatame ringi, mingid plaanid on ja blablabla”. Ja ongi kuuajased äriviisad passis 25 dollari eest, mille võrra rahakott kõhnemaks jääb. Äriviisa seetõttu, et seda on vajadusel pikendada lihtsam, kuna plaanime nüüd Kambodžasse mõneks ajaks koha peale jääda, elu ja võimalustega tutvuda.

Siem Reapis turist rollerit rentida ei tohi. Keelati ära, kuna oli liiga palju õnnetusi või siis tuk-tuk’i juhtide survel. Viimaseid on siin palju, tüütavad alalõpmata endast igal võimalusel märku andes. Järgmise päeva hommikul lepime ühega neist kokku kell 5.30 meie külalistemaja juurest pealevõtmise, et näha Angkor Wati päikesetõusu ajal. Vaade on ilus, kuna päike tõuseb just muinashoone tagant. Edasi Byroni  tempel, siis veel see, mille peal kasvavad puud ja veel mõningad. 

Bokori rahvuspark

Ilm on palavavõitu ja teeb loiuks. Üks väiksem tempel metsavahel on osalt vee all. Lõunasöögi eel toidame ahve banaaniga ning pärast veel mõne templi külastamist sõidame hotelli tagasi. Tuki-tuki juhiga tuleks alati paika panna konkreetne arv tempeid, mida ta päeva jooksul näitab, et ei tekiks hiljem arusaamatusi. Mina seda ette ei mõelnud ning mehe algsele lubadusele näidata templeid nii väikse kui ka suure ringi pealt päev läbi tundus päeva lõpus küsitav, kuna köisime vast kokku seitsmes kohas ning tagasi juba kella kolmest. Algselt kokku lepitud 20 dollari asemel maksin lõpuks selle nalja eest talle 16 dollarit, millega viimane väga rahul ei olnud. Aga jah, õppetund, et tuleb väga detailselt kokku leppida kõik asjad.

Järgmisel päeval rentisime rattad, 1 dollar päev, ning sõitsime Donle Sap järve äärde, mis on Kagu-Aasia kõike suurem ja kalarohkem mageveejärv. Sinna ja tagasi 26km väntamist.

Edasi sõidame bussiga läbi Phnom Penhi minu lemmiklinna Kambodžas – Kampoti. Väga palju siin muutunud kahe aastaga ei ole. Olly’s bungalow jõe äärde mõlemale poole on tekkinud küll mõned uued üritajad, kuid laias laastus veereb elu siin omasoodi vaikselt jõge mööda allavoolu. Loomaias vaatame vaimustusega gibboneid ning lõunatame Utopias. 

Kodu- Victory Hill, Shianoukville

Vanalinna osa on vahepeal küll rohkem korda tehtud ning kinnisvara hinnad on samuti tõusnud. Kui kaks aastat tagasi sai poksi siin 45 000 siis praegu tahetakse sellise eest juba 60 000. Nurgamaja eest, kus parem võimalus restorani või guesthouse’ teha ka sinna 100- 120 tuhande kanti. Väikseid butiikhotelle on juurde tulnud. Rolleriga sõidame Bokori rahvusparki, mis on mäeplatoo, kust avanevad suurepärased vaated rannaalale ja lähisaartele ning kliima on mõnusalt jahedam ja tuulisem kui kilomeeter allpool. Tee ääres on suur maja, mille sisse ehitatud suur makett, kus on näha tohutut kinnisvaraarendust, mida siia plaanitakse. 600 000 hektarit otse rahvusparki põmm! Hinnad on ka vägevad – 600m² elamumaa maksab 300 000 dollarit…Minu küsimusele, et nagu rahvuspark, et kas siis ikka võib siia ehitada üldse, öeldakse, et kõik on hästi, valitsus väga toetab seda asja jne. Ühesõnaga iga minister ja kõrgem riigiametnik saab siin kindlasti oma isikliku maja, selles pole kahtlustki….

Külaelu

Käisime ära ka Kepis, kus on suurepärased mereandide välirestoranid kohe mere ääres. Krabi Kampoti pipraga on seal super hea! Janne sai selles kohas teada/ aru, et tal on koorikloomade (karbi, vähk, krevet jms) vastu allergia. Välja lööb see nii, et pärast söömist on natuke nagu paha olla ja kõri läheb pisut tursesse. Mis on päris keeruline, kuna siinkandis nad topivad paljude toitude sisse näiteks krevetipuru. Eks ta peab nüüd ette vaatama rohkem, mida sööb.

Sihanoukville’ jõudes tuleme esimese asjana muidugi kohe randa. Otres beach’ile võtame nädalaks bungalow kohe ranna äärde. Moorea beach’i kõrvale. Rand on ilus ja vesi on ikka väga mõnusalt soe, sinna 33 kraadi kanti kohati. Kui lähed vette, siis ei tunne, et külm oleks.

Esimese asjana ostan siin ära rolleri Suzuki Step 2008. aasta oma puna-must 125cc. Koos numbrimärgi ja dokumentidega. Maksab 630 dollarit. Kuna on plaanis kauemaks jääda siis pole mõtet 5 dollariga päevas sellist kogu aeg rentida. Käime kesklinna turul ja ostame endale oma eurooplaste suurte peade mõõtu kiivrid ka kohe ära.

Mungad ja Jõulud

Rolleri ostmise juures on see huvitav asi, et võid osta kuskilt töökojast ka ilma numbrimärgi ja paberiteta rolleri. See siis maksab nu umbes poole vähem tavaliselt. Sisuliselt on see siis varastatud roller, milliseid sõidab siis tänavatel päris palju ringi. Silma järgi vast mingi 20% kogu liiklusest. Valgele inimesele on selle juures siis see vahe, et kui politsei sind kinni peab, siis ,,tänu,, numbri puudumisele pead maksma trahvi umbes 2 dollarit, lihtsalt muud midagi….

Mis veel, kui õhtul tuledega ringi sõidad siis alailma läheb hommikul meelest need välja lülitada. Tuledega sõidu eest päeval on trahv umbes 1 dollar. Ühe korra unustasin kiivi alt rihma kinni panna ja sain ka kohe dollari ära. Politsei meelistegevus on kinni võtta kõik vähegi turisti näoga liiklejad ja küsida rahvusvahelisi lube. EU tavaload kusjuures ei ole rahvusvahelised. Selleks pead Eesti ARK-is eraldi ,,passi,, tellima. See on mul teadlikult tehtud ja tänu sellele säästan siin hulgaliselt rohe-valgeid kupüüre.

Jõulupidu Beach Roadil

Hiljem saan teada, et üks võimalus politseilt mitte trahvi saada on lihtsalt sauaviibutusest mitte välja teha ja hooga mööda sõita. Järgi keegi tulema ei hakka… Aeg maksab ja politseil on kasulikum paari sekundi pärast juba järgmine ,,patune,, kinni võtta. Proovisin huvi pärast ka ise järgi selle möödasõidu manöövri ühe korra ja täitsa toimib, kuigi vahest pressib mundrimees ennast suht keset teed sinu ette lausa. Kõik travid on siis sularaha trahvid, mis lähevad ,,vaeste,, poitseinike ja nende perede toetuseks otse. Ametlik trahv väiksemate asjade eest on üldse 3000 rieli. Mis on siis 0.75 dollarit. Sain selle, kui ühe korra pikemalt vaidlema jäin nedega n-ö tõestuseks, et asjad on ka tegelikult nii.

Elama asume pärast kolme päeva ,,kammimist,, ja ennast diilidega kurssi viimist Sihanoukville’s Victory Hilli mäe jalamile Hill Side View Gueshouse’i. Nagu tavaliselt ikka, toimetab siin üks khmeeri perekond, tube umbes kümmekond. Toad suhtelislet puhtad ja kui vahepeal ära käime, siis värvitakse seinad uuesti ka veel üle khmeeri maitset arvestades väga mõistliku kollast tooni. Hinnad on nii, et oleneb kui pikaks ajaks jääd. Üks päev on 7 dollarit. 

Külale tehakse kino

Nädala hind on 5 taala päev ja kui võtad kuuks ajaks saab 70 dollariga kupatuse. Sees siis nii vesi, elekter kui ka internet, mis meie tulemise kolmandal päeval meie suureks rõõmuks sisse pannakse. Victory Hilli plussid on veel see, et mõistlikud söögikohad hea valikuga ja korralike portsudega asuvad kaks tänavat allpool ning mäekülge pidi alla umbes viiesaja meetri kaugusel asub Victory beach rand. Selline rahulikum rand, kus vähem inimesi. Keskmisest rohkem venelasi, kes siinkandis elavad. Uue kodu juurest üles mäe otsa minnes avaneb suurepärane vaade merele ja saartele, seda eriti päikeseloojangu ajal.

Seame sammud Wat Leu kloostrisse, mis asub siin mitte kaugel Sihanoukville’ kõrgeima mäe otsas, kust avaneb suurepärane vaade linnale. Kloostris elavad sõbralikud mungad ning ahvid, keda siis banaanide ja muu saranasega toita saab.

Järsku hakkab vihma sadama ja läheme neljakesi koos kahe mungaga katuse alla. Jõulud on tulemas ning otsustasime teha mõned päkapikumütsidega pildid koos munkadega. Munga käest, kes paremini inglise keelt räägib, uurin elu ja mainin, et mõte oli ka vahepeal võibolla nädalaks-kaheks kloostrisse tulla, elamuse mõttes. 

Tule saarele sa!

Munk vaatab seepeale Jannet ja arvab, et ma ei peaks ikka seda vast tegema. Annab mõista, et ega see elu siin meelakkumine pole. Hästi, mõtleb veel selle peale…

Jõulud on käes ning läheme eestlaste hotelli Beach Road’il jõulusöömaajale. Pilet on 10 dollarit ning laud on lookas süldist, hapukapsast, seapraest ning isegi verivorst on kuskilt välja võlutud! Viru Valge voolab ojadena, kahandab me ridu.

Eesti poistele Peetrile ja Laurile siin tuleb au anda: õigel ajal tehtud investeering viis aastat tagasi ja korralik tänasel päeval pea 80 kohaga hotell toimib hästi ning on kaasmaalaste seas väga populaarne. Pidevalt on pea mõnikümmend eestlast siin puhkamas. Jõulupeol neid kohal umbes neljakümne ringis.

Kinnisvara ostmise puhul on siin omad reeglid. Maad kui sellist valge mees osta niisama ei saa. Maad saab osta põhimõtteliselt, kas siis nii, et abiellud kohalikuga, teed kohalikuga kahasse firma, ostad endale n-ö elamisloa, mis aga maksab sinna 50 000 dollari kanti – minu arust pisut soolane hind sellise asja jaoks – või siis ostad maa n-ö usaldusisikule. 

Cinnamoni mäed ja vihmamets

Viimasel juhul tehakse juurde ka teine dokument, mis märgib, et selle maa uus omaik ei saa ilma sinu teadmata maad müüa, rentida või pantida. Säärase ,,tangi,, teenuse eest maksad siis maa müümise korral näiteks 5% teenustasu maa maksumusest talle.

Mis kinnivarahinnad üldse teevad siin? Laias laastus võib öelda, et stabiilselt tõusevad. Kui veel kaks aastat tagasi sai Otres beach’il 1000m² maad rentida 500 dollarit kuus, siis täna küsitakse sarnase asja eest juba 1500 doltsi. Maa müügihinnad paremates kohtades on juba liiga kallid, tundub. Otresel 2000m² krundi eest küsitakse 350 000 dollarit… Oluline maa puhul on ka see, kas tal on n-ö hard title või soft title. Esimene selline kindel määrang, kus n-ö maa mõõdistatud ja sisse kantud registrisse. Viimane on selline paber, kus kohalik külavanem on oma allkirjaga tõestanud, et see maa tõesti kuulub antud omanikule. Samas esineb juhuseid, kus viimase puhul tuleb mees metsast ja ütleb, et see maa on tegelikult hoopis tema oma. Nu ja siis vaidle seal temaga….

Vana aasta õhtul oleme Serendipity rannas, kus kai pealt avaneb suurepärane vaade rannalale, kus tulistatakse ohtralt rakette õhku. Rannas müüvad kohalikud tädid suurepäraseid vastgrillitud kalmaare. 5 kalmaari maksab 1 dollar. Kaupled saad 6tk sama raha eest ka. Väga hea suutäis!

Bambussild

Võtame ette tripi rolleriga mööda rannikut Tai piirilinna Koh Kongi. Sinna on umbkaudu kaksada kilomeetrit ning kohe suht aguses läheme otse ning GPS millegipärast otsustab üritust boikoteerida seistes jonnakalt ühes kohas paigal pikemat aega. Tee on siin väga punase kruusaga ja väga tolmune ning sõita kannatab selline 30km/h. Sellistes oludes sõidame umbes 4 tundi, kuni lõpuks jõuame korralikuma asfalttee peale. Kambodžas on kõrgem sõidukiirus 60km/h ja Kagu-Aasia kõige halvemad teed. Ei anna Tai ja Indoneesia teedega üldse kohe võrreldagi. Tänu seiklusele kruusateel jääme ööseks pidama Andoung Tueki nimelisse väikelinna Preak Piphoti jõe kaldal. Külas on üks guesthouse, kus ka siis peatume. Õhtul on küla peatänava ääres kino vaatamine suurelt valgelt linalt, mille ümber on kogunenud posu uudishimulikke. 

Kohalik Jürgen Vebber teeb kaarditrikke ja mängitakse maha mingi muinasjutuhõnguline lugu, kust ei puudu kaabust võetud küülikud jms.  

Misasja jälle kumm katki ve?!?

Siit edasi algab Koh Kongi konservatooriumi koridor, mis läbib võimsat loodusparki, mis päädib Cardemoni mägedega. Mäed, mis on tänapäevani kohati läbimatud ning tänu sellele omapärale oli ka näiteks Pol Poti vastupanuarmee siinsetes mägedes pagus kõige kauem, kuni varaste üheksakümnendateni, kuni viimasel mehel ununes, mille eest ta siin redutab. Pindala üle 20 000km² mis teeb sellest Kagu-Aasia suuruselt teise vihmametsapiirkonnaga ala. Tänu oma ligipääsmatusele elab siin hulgaliselt ohustatud liike alates pangulinidest (sipelgakarud) kuni siiami krokodillide ja tiigriteni välja.

Koh Kongis vaatame ringi kohalikus kalurikülas ning puhkame rannas, mis asub siit umbes 6km kaugusel ning võrreldes Sihanoukville’ga ikka veel üsna väheasustatud on. Liiva sees leidub kõvasti lapikud teokarpe. Sellised mustad kuni 5cm suurused ja täiesti lapikud 1-2mm kettad, mida alguses teokarbiks ei oskagi liigitada.

Hommikust

Päkapikkudelt jõulukingituseks sõidame Koh Kongi saarele päevakruiisile, kus tehakse süüa, saab ujuda ja snorgeldada. Rand on mõnusalt tühi, aga kahjuks asustatud juba ka liivakärbeste poolt. Elukad, mis on suuremaks nuhtluseks kui sääsed! Väiksed elajad, keda ei pruugi näha ega tunda anda enne, kui on juba liiga hilja… Järgmisel ja eriti ülejärgmisel päeval tunned aga suurepäraselt nende maha jäetud hammustusi, mis nii hirmsasti sügelevad, et tahaks liivapaberit kasutada!

Järgmisel päeval läheme ekskursioonile vihmametsa. Paadiga mööda jõge avanevad imelised puutumatud vaated Cardemoni mägedela ning mangroovidele, mis siin kaldakindlustena ja ökosüsteemi ülevalhoidjana toimivad. Umbes pooleteisttunnine matk džunglis päädib kose juures, kus avanevad suuepärased vaated jõele ja taamal paiknevale merele. 

Sotsiaalne tegevus

Roheline vaip katap kogu ala. Pole põlde, niite ega külasid nii kaugel, kui silm seletab. Öö veedame jõe kaldal kodumajutuses kohaliku pere juures.Pereisal on puujalg, mida ta ka meeleldi demonstreerib. Üldise Kabodža probleemi miiniväljade tagajärg, mis teatud aladel siiani ohuks on. Vaata ette, kuhu sa astud! Otustame magada võrkkiiges, kohe jõe kaldal, millel on pealt lukuga kinni tõmmatav sääsevõrk. Öösel pissil käies, seda siis olude sunnil jõkke, ootab ees huvitav vaatepilt – kui ,,äravool,, kummaliselt vees särama lööb, otsekui mikroorganismid või plankton.

Mõned kambodžakad paistavad silma suhteliselt julmadena loomade suhtes. Näiteks ei ole harudane, et koer saab jalaga lihtsalt selle eest, et ta kuskil istub. Selliseid õelusepuhanguid on märgata siin ja seal.

Tagasi Sihanoukville’ jõudes otsustame heisata uuesti purjed ja võtta ette seekord juba oluliselt pikema sõidu mööda Mekongi jõge, lõpppunktiks põhjas Lao piiri ääres asuv Ban Lung.

Esimeseks peatuseks siit kahe tunni kaugusel asuv minu siinne lemmiklinn Kampot. Rusti Naili restoranist saab siit maailma parimat ribi. Soovitan, keele viib alla!

Takeo, meie järgmine peatus on selline värskelt roheline vesiroosidega ääristaud järve ääres asuv linnake. Meie hotel asub kohe järve kaldal ning siit on mõnus ja avar vaade ümbrusele. Õhku on siin ja värskust. Teedel sõitmine on väga tolmune tegevus ja suumaskist hoolimata on nina-kurk- hingetoru punast tolmu täis, mida õhtul vannitoas tore välja nuusata.

Külaelu

Kambodža kaarte ei saa väga usaldada. Ostime siin ühte vana wati, mis kaardi järgi tundub nu nii umbes tunni kaugusel. Tegelikult võtab meil ümbersõit terve päeva ning õiget kohta tänu päikse loojumisele ülesse ei leiagi.  Tagasiteel peatume suvalises guesthouse’s, mis nagu ei tegutsegi külalistemajana, vaid leiame selle tänu kohalikelt küsides. Maja ise on tee ääres ja tutikas tegelikult.

Pärast kiiret ööd Phnom Penhis sõidame mööda ülikehva-parasjagu-ehitatavat maanteed pidi Kampong Chami. Jällegi Mekongi kallastel paiknev maakonnakeskus siis. Päris vahva on siinne Koh Paeni saar, milleni viib pikk ja krigisev ja nagisev ja pinduv, ometigi ka autot kandev bambussild. Saar ise meenutab Don Tieti Laoses ning on rahuliku loomuga ridaküla kahel pool ringikujulist teed. Siit ostame pomelot. 5000 kohalikku raha (1,25 dolalrit) tükk. Üle jõe asub koloniaalajastust pärinev prantsuse majakas, mille otsa saab mööda ülijärsku metallredelit vallutades (kõrgusekartjate eri) ronida, et imetleda linna kõrvale loojuva päikese kuma. Just enne päikese lõpliku loojumist on siin umbes paar minutit kõige ilusam malbe valgus üldse. Seda on raske seletada, aga kuidagi mõnus hetk on see aeg alati. Natuke otsimist ja leiame rolleriga ülesse ka umbes sada aastat vana puust pagoda, kus laemaalingud ja postide värvid teevad majast huvitava koha.

Sellised need teed siin on

Järgmine proovikivi tagumikule ja oleme Kratie’s ja järgmine päev juba Stong Trengis. Varba vahele on vahepeal villist haav tekkinud ning sinna mingid bakterid sisse läinud nii, et kohalikult apteegist saab 7 päevaks antibiootikumikuur kaasa võetud. Rohud on siin odavad ning apteegist saab kõike käsiravimitena osta. Pole vaja arsti juurde minna, retsepti oodata või siis ennast emaseks maksta hiljem.

Nii palju arbuusi, kui nende kuude ajal siin ma ei ole vist kogu oma eluaja jooksul kokku söönud. Kõige paremad on pikliku kujuga arbbuusid, mis ei ole küll kõige suuremad, aga valge osa on siin kõige väiksem ja nu väga magusad on nad küll ja head ka. Pomelo ja mango ja mangostin (kui on hooaeg) on ka asendamatud sõbrad laual.

Boeng Yeak Lom

Siit veel umbes 140km kaugusel asub siis Ban Lung. Koht on Kambodža jaoks nagu Otepää või talvepealinn siis umbes. Loodus on värskem ja mägisem ning õhtul kohati jahe (20C). Vaatamisväärsuseks paari kilomeetri kaugusel asuv Boeng Yeak Lom sinise veega kaatrijärv, mille ümber tiiru tegemine võtab umbes tunni. Naljakas on see, et rannas asuvad siin ,,kammiaautomaadid,, Puu külge on kinnitatud peegel ja nööriga seal siis kamm ühiskondlikuks kasutamiseks neile, kes näiteks ujumas on käinud. Täide jagamine tuleb boonusena kaasa.

Saagijahil

Siin otsustame teha ka elevandisõidu tšunglis. Vandud on pisut isepäised ja neid peavad juhtideks olevad kohalikud noormehed valjuhäälselt korrale kutsuma.  Tunnine sõit möödub õnneks ilma suuremate vahejuhtumiteta. Ega neid loomi väga usaldada ei saa, tundub mulle. Tagasi koju sõiduks paneme rolleri bussi alla kottide vahele ning sõidame Phnom Penhi poole. Tagumik ütleb selle peale suure – aitäh!

Võrkkiigelebo

Külla on jõudnud Martin ja tema meeskond! Noored aktivistd, kes tahavad kõike oma silmaga näha ja käega katsuda. Koos võtame ette Koh Rong Samloemi saare külastuse, mis on supervalge liivaga kahe praamiga tunni kaugusel asuv saareke oma helesinise vee ja nüüd juba mitmete bungalow’tega rannas asuv mõnus põgenemine reaalsusest. Näitan poistele eelmisest korrast tuttavaks saanud giidiga läbitud soojõge. Paar päeva hiljem teeme Martiniga tiiru veel ka Ream rahvuspargis. Ja sööme kõik koos ühiselt siinset delikatessi- keedumuna, mille sees tibupoeg umbes poolepeal oma arenguga on. Vaatepilt on jube aga maitse on väga hea ja iga korraga läheb paremaks.

Maestro

Mõned päevad veel ja tuleb uus seltskond. Marek, kes saabus siia Filipiinidelt ning Ivo oma perega. Viimased peatuvad meie guesthouse’s paariks nädalaks, mis teeb sellest kohast juba, vaata et eestlaste koha.

Kohalike politseihärradega

Käime nurga taga mäe otsas ning satume peale kohalike politseide peole, kuhu meid ka kohe rõõmsasti kaasatakse, õlut ja suitsukala pakutakse. Ma siis sõidan kiirelt koju ja toon külakostiks Eestist saadetud õllesigareid. Nu ära kohalikud sellest palast ei ütle, aga väga see neile vist ei meeldi ka tundub.  

Gangnam style mängis kõlarites ning kõik olid rõõmsad ja rahul eluga siin mäe otsas.

Vabariigi aastapäeval läheme Beach Roadi, kuhu on kogunenud rekordiline 80-pealine eestlaste kamp, kes kuulavad Rein Rannapi esituses basseini ääres Eesti hümni ja veel mõned helilooja palad. Vana on siin juhuslikult reisimas ning jätab igati hea mulje esineja kui ka inimesena. Vana Tallinn ja Viru Valge voolab ojadena, pärast rannabaaris tants ümber kroomposti, orienteerumine ja mälumängud.